Ei läinud kolme päevagi...

...kui juba uus post, tsiteerides klassikuid. Asi selles, et organiseerisin siin veidi oma pilte ja panin ülesse ning kuna ma olen ikka parasjagu edev, siis pean teile ka näitama. Kuna Fotopici album on täis, siis tegin uue. Karliga seotud pilte võib näha siin, kambakese pildid panin siia (Pireti, Pille ja Jani-Mani sünnipäevapildid), lingid olemas ka paremas tulbas. Nüüd jääb üle veel leida koht looduspiltide jaoks.

Netivabast elust

Tegelikult on mõnes mõttes päris hea, kui seda netti koguaeg käepärast pole. Algul on võõrutusnähud, aga harjub ära:) Samas vahel tahaks ikka inimestega suhelda ka ja end ilmaeluga kursis hoida. Muidugi neti puudumise tõttu olen jõudnud palju rohkem käsitööd teha Karli uneajal, lisaks olen läbi lugenud mitu-mitu raamatut, mida ma pole oma aasta aega teinud vist, viimati siis, kui Karl mind pikaks ajaks külitama sundis voodis.

Aga mis me siis teinud oleme. Kohe ei teagi, millest kõigest kirjutada. Karl on saanud aasta ja 5 kuud vanaks, koduste mõõtmiste tulemusel 13,8 kilo ja 83 cm pikk, suus 12 hammast. Jookseb, kükitab, ronib, käib potil vahel. On avastanud joonistamise, õigemini emme-issi joonistavad, tema pakub ja võtab pliiatseid, vahel teeb ise ka paar joont, aga hirmasti meeldib nii oma toolil laua taga istuda. Tantsida meeldib talle kangesti, albumeid vaadata, ajalehte "lugeda" ning raamatuid vaadata ja loomade hääli järgi teha. Teab, et Reks teeb auh, pardid pääk-pääk, traktor müriseb, eeslid-hobused teevad iiah, lambad teevad tal ammu juba mää, nüüd lehmad ka. Vasikas teeb laudas "Mööö", Karl õuest vastu "Mää."

Kass meeldib talle hirmsasti, muudkui ajab taga teda ja pakub süüa ning siis on üllatunud, kui kass temalt terve vorstitüki ära võtab:) Üldiselt Karli enda söömisega on kehvad lood. Iga toidu peale krimpsutab nägu ja "Ei tahh," võtab vaid mõne ampsu, ei sobi kartulid, riis ega makaronid, hommikune puder ka mitte. Ainult piima joob isuga ning sööks ainult hommikuhelbeid (nimetame neid krõbuskiteks), küpsist ja saia. Kuid juba Karli peale kaebamiseks läks, siis pean ka ära rääkima, et kodus valitseb täielik koduvägivald, Karl muudkui lööb, küll lahtise käega, küll asjadega, vahel loobib ka asjadega. Ükskord sain puidust klotsiga vastu pead, valus oli. Oleme teda keelanud küll, aga ta ei saa vist aru veel, ehk kasvab välja sellest kunagi. Ei räägi endiselt, ikka aitäh, vahel see, ei tahh, ämme, da-daa (koos käe lehvitamisega).
Juuksid lõikasime tal, seekord põhjalikult ja masinaga, mis kutsus esile suure protestikisa, aga palju poisim ja pätim näeb välja.

Üks päev käisime Torgu lasteaias mängimas. Seal oli küll ainult 3 poissi, 3-aastane ja 5-aastased kaksikud, kuid Karl täitsa seltsis nendega. Emmest ei tehtud väljagi, mängis, joonistas nendega koos ja jooksis võidu.

Oeh, sai vist olulisem kirja pandud. Igatahes, kui te 24. novembril Saarele sünnipäevale tulete, siis näete Karli ise ka. Muidugi Saaremaale tulekuks on rohkem põhjusi- juubeleid on rohkem kui üks (25+25+25) ja praamipiletid on veel odavad. Stiiliks on siis kõik, mis seondub Eesti ja eestlastega. Tulla võite juba reede õhtul, kui soovi on (võimalus oleks ajujahist osa võtta laupäeval või muidugi aidata salateid hakkida,:), aga ka lihtsalt soolast mereõhku hingata). Mind võib-olla enne netis ei kohta, kui meil just ei õnnestu Võhma külas Nurme talu ära internetiseerida:)

PS Väga tore sünnipäev oli, Jaanika ja Roman! Sai laulda ja tantsida, naerda ja rääkida. Mul pole ammu nii lõbus olnud (mis siis, et osalt on selles süüdi ilmselt veinikeldri sisu:))

Vaba päev

Igapäevasest kodusistumisest väsinud emmele anti vaba aega. Mida sellega küll peale hakata? Kuna siin kaubanduskeskusi pole, kus hängida, kui just ei taha kohaliku poe ees koos joodikutega olla. Kino ega muud meelelahutust samuti mitte, siis pakkisin kummikud ja fotoka autosse, panin Jääääre mängima ja läksin loodusesse. Ilm oli enam-vähem, lõpuks tuli isegi päike välja. Sumpasin Tammunal läbi ja vee ja mätaste ning imetlesin sügise värve. "Ma kõnnin ja kõnnin, lõputa teed..." "Olen sooo, tantsime kooooos...". Jõudsin mereäärde ikka lõpuks välja. "Selle metsa taga ei ole mets, on meri, mu oma väike kodulaht. Kuidas elate mu kallid, pikad haisvad adruvallid, mere soolases tallis..." Vahepeal autos: "Kui lumevärv on mu mälestustes tuhmunud...". Jalutasin Säärel liivasel mererannal: "Kusagil veel soojad jäljed on maas, mis me jätsime, me koos...". Oh kui mõnus on kuulata merekohinat ja lainete loksumist ning lihtsalt olla. Aeg-ajalt lendas üle väiksemaid linnuparvi. "Oh, kured, ärge trügige te parvedesse veel, just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed...". Autos mängis seekord "Ja puud ja puud ja puud ja puud on punased...". Möödusin Mõntu sadamast, "Kui sadam ootab koju kasvõi sadat laeva...". Viimane peatus oli Mõntu park oma laialeheliste puude alleega. Mõnus oli lehtedes sahistada ja juba kõdunevate lehtede lõhna sisse hingata. Pistsin tasku mõned kastanid ja nägin lumemarjapõõsaid. "Unistuste usku aga, ..., raagus sõnad suul, ..., lumimarjamaal...". Kodupoole tagasi sõites laulis Inboil karussellist: "Pühapäev varsti saab läbi...". Koju jõudes oli tuju hea ja närvid puhanud. Kahjuks mitte kauaks. Kuigi mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, siis päeva lõpu tõttu võib tulla võib-olla üsna pikaks ajaks nüüd interneti-paus.

Pilte oma loodusretkest kahjuks ei jõua üles panna.