Kuna mina sõitsin laupäeva hommikul Saaremaale, siis ega ma tegelikult ei teagi, mida Liisa ja Kaspar tegid. Hiljem ainult vaatasin, mis kaalunumbrid olid paberile märgitud.
Kojuminnes oli mul hea plaan hoida kinni lüpsiaegadest, sest mulle tundub kahe eelneva haiglast eemaloleku põhjal, et kui režiim paigast ära läheb, siis piimatootmiskeskus satub segadusse ja ei tea enam, millal ja kui palju piima vaja toota on ning võib puudus tekkida vajalikul hetkel. Ja seda ma ei saa endale lubada, kui 2 väiksekest tahavad sööma õppida. Mul hakkas aga juba algusest peale selle plaani järgimisega viltu vedama, sest esimene lüps oleks pidanud olema juba bussis. Kuigi pumbal on patareid olemas, siis kuna juhtus olema väike buss ja minu kõrval istus tudengist noormees, siis ma arvasin, et see ei ole hea mõte. Pidin siis praami vetsus lüpsma. Kuna see pump teeb parajat urinat, siis ma ei tea, mis teised vetsukülastajad võisid mõelda:) Aga häda ei anna häbeneda ju:)
Kodus oli aga ülimõnus olla. Käisin koos terve perega jalutamas, eriti õnnelik oli selle üle muidugi Nipsu, kes kargas ja niutsus. Laupäeva õhtul tegime ahjukartuleid, poisid aitasid tublisti kaasa kartuleid pestes ja porgandeid koorides. Samuti aitas Karl tube koristada. Õhtul käisime saunas. Viimati tegin seda jõululaupäeval! Väga mõnus oli. Poisid arutasid saunas, et kus Liisa ja Kaspar pesema hakkavad ja siis arvasid, et nende vanad vannid sobivad neile küll. Ja kui ma siis ütlesin, et sellega läheb veel aega, kuni nad ükskord sauna tohivad minna, siis Sannu arvas, et siis emme ei saa ju ka sauna. Et emme peab ju kaksikute eest hoolitsema:)
Pühapäeva hommikul küpsetasid mehed pannkooke. Siis panin kringlitaina kerkima ja koorisime kartulisalati materjale. Kell 12 algas kohalikus kultuurimajas vabariigi aastapäeva kontsert-aktus. Päris mõnus oli vahelduseks kleit ja kontsakingad kapist välja otsida. Kultuurimajas oli päris ülev meeleolu. Vallavanem tunnustas eelmise aasta tegijaid ja nii uhke tunne on, et meie vallas on nii palju tublisid ja tunnustustväärivaid kodanikke. Ja siis oli kontserdi osa, kus nii mõnigi kord kiskus pisara silma. Nii suure kodumaa armastuse pärast, kui vahvate väikeste esinejate pärast. Karl astus üles nii laulukoori ridades kui tantsurühmas ja Sannu oli ka tubli laulumees. Meie vallas on väga palju erinevaid kultuurikollektiive. Kõige rohkem kiskusid pisaraid aga see, kui peale kontserti tulid paljud head inimesed õnne soovima ja kallistama ning ütlema, kuidas nad meile kaasa elavad. See on nii hea tunne teada, kui paljud meist hoolivad ja meile oma häid mõtteid on saatnud. Ju meil sellepärast ongi nii hästi läinud. Pidu lõppes tordisöömisega.
Kodus hakkasime kartulisalatit tegema, poisid aitasid hakkida usinalt. Ja siis tegin kringli valmis. Mõne aja pärast tuli vennapoeg meile hoida ning isa astus ka läbi. Ema tuli juba peale kontserti meile. Nii et istusime natuke lauas, lõime vabariigi terviseks klaase kokku ja väga tore oli üle pika aja jälle pereringis olla. Aasta ja 4 kuune vennapoeg on juba väga vahva sell, kes teab, mida ta tahab. Ja võtab suurtest poistest hästi eeskuju:)
Mõnel üksikul hetkel kogu kodusoldud aja jooksul tundus, et asjad on täpselt nii nagu vanasti, et vahepeal pole olnud neid 2 kuud. Nagu näiteks siis, kui ma pesu triikisin ja mehed voodis mürasid. Või kui poisid meile tsirkuse etendust tegid. Või kui õhtul mehega koos väikese veini jõime. Aga enamuse ajast tiksus peas kogu aeg mõte, et 1/3 pereliikmetest on ju puudu ja mida need pisikesed küll ilma emmeta teevad.
Karl on vahepeal õppinud kirjatähti kirjutama, isegi tunniplaan oli enamuses kirjatähtedega kirjutatud. Ja Sander loeb päris kenasti. Isegi kirjatähti! Ise ta on ka kangesti uhke selle üle, luges mulle mitu korda "Onu Volgi värsiaabitsast" ette. Jälle täiesti märkamatult on see lugemine tal selgeks saanud nagu Karlilgi. Ja nad laulavad Eesti hümni ja teavad kõiki presidente. Ja Sander teab, mis on trikoloor:) Nad on ikka hirmus targaks saanud vahepeal. Ja Karlist sai noorkotkas.
Pühapäeval jõudsime veel ühe perekondliku jalutuskäigu teha. Ja siis oligi aeg hakata asju pakkima ja Tallinna poole tagasi sõitma.
Tagasi jõudes õnnestus mõlemale isegi 2 korda süüa anda. Liisa sõi 21 ja 12 ml ning Kaspar 4 ja 2 ml. Päris ära polnud ikka ununenud:) Liisa toidukogus oli nüüd 39 ml ja Kasparil 37 ml.
Liisa mõõdud: 22.02 1765 (+25)
23.02 1802 (+37)
24.02 1841 (+39), pea ümbermõõt 30 ja pikkus 41,5 cm
Kaspari mõõdud: 22.02 1658 (+34)
23.02 1685 (+27)
24.02 1727 (+42), pea ümbermõõt 30 ja pikkus 39 cm.
Mõnel üksikul hetkel kogu kodusoldud aja jooksul tundus, et asjad on täpselt nii nagu vanasti, et vahepeal pole olnud neid 2 kuud. Nagu näiteks siis, kui ma pesu triikisin ja mehed voodis mürasid. Või kui poisid meile tsirkuse etendust tegid. Või kui õhtul mehega koos väikese veini jõime. Aga enamuse ajast tiksus peas kogu aeg mõte, et 1/3 pereliikmetest on ju puudu ja mida need pisikesed küll ilma emmeta teevad.
Karl on vahepeal õppinud kirjatähti kirjutama, isegi tunniplaan oli enamuses kirjatähtedega kirjutatud. Ja Sander loeb päris kenasti. Isegi kirjatähti! Ise ta on ka kangesti uhke selle üle, luges mulle mitu korda "Onu Volgi värsiaabitsast" ette. Jälle täiesti märkamatult on see lugemine tal selgeks saanud nagu Karlilgi. Ja nad laulavad Eesti hümni ja teavad kõiki presidente. Ja Sander teab, mis on trikoloor:) Nad on ikka hirmus targaks saanud vahepeal. Ja Karlist sai noorkotkas.
Pühapäeval jõudsime veel ühe perekondliku jalutuskäigu teha. Ja siis oligi aeg hakata asju pakkima ja Tallinna poole tagasi sõitma.
Tagasi jõudes õnnestus mõlemale isegi 2 korda süüa anda. Liisa sõi 21 ja 12 ml ning Kaspar 4 ja 2 ml. Päris ära polnud ikka ununenud:) Liisa toidukogus oli nüüd 39 ml ja Kasparil 37 ml.
Liisa mõõdud: 22.02 1765 (+25)
23.02 1802 (+37)
24.02 1841 (+39), pea ümbermõõt 30 ja pikkus 41,5 cm
Kaspari mõõdud: 22.02 1658 (+34)
23.02 1685 (+27)
24.02 1727 (+42), pea ümbermõõt 30 ja pikkus 39 cm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar