Tunne kodukanti

Ilusa ilma, vaba päeva ja Saaremaa matkaks treenimise mõttes võttis perekond Kallas laupäeval täies isikkoosseisus ette väikese jalgrattatuuri marsruudil Annelinn-Ihaste-Luunja (kus tegime Luunja hobusele pai)-üle Emajõe- Kiigeoru hiis (kus kallistasin 300 aasta vanust puud)- Kriimani-Roiu (kauni paisjärvega)-Kurepalu (väike lõunapaus laululaval)-Uue-kalda tulevane uuselamurajoon ja jällegi paisjärv-Ülenurme-Tartu. Kokku vähemalt 40 kilomeetrit. Ja järgmisel päeval ei olnudki jalad haiged:) Nii võib meist Saaremaa matka ajaks asjagi saada. Kui igasugu pidustustest aega üle jääb, siis võtame mõne retke veel ette. Aga Jänese matkarajale ei tasu vähemalt jalgrattaga vähemalt praegu küll minna, esimesest sopaloigust sain tossude ja jalgade poriseks saamise hinnaga läbi, aga natukese aja pärast lõikas muu tee ikkagi mingi veekogu.

Oo Saaremaa!

See Saaremaal oldud aeg millepärst lausa lendab seal, ei jõua õieti kohalegi, kui juba peab jälle Tartu poole sõitma hakkama.
Aga kodus oli imeilus! Päike säras sinises taevas kõik need 3 päeva. Linnud lõõritavad kõrvulukustavalt, õu on nartsissilõhna täis, metsaalune valendab ülastest ja lõhnab samuti magusalt, värske õhk, räästa all kuivavad särjed. Näpud sain ka mullaseks, aga oma suvist lemmikajaviidet- muru niita- ma veel ei saanud.
Pühapäeval õnnestus meil isegi terve perega korraga laua ääres istuda, isa sünnipäeva pidada ja tulevikuplaane arutada. Majaomanik tahab meist ikka lahti saada ja siis me mõtlesime, et mis edasi saab. Üldkoosolek otsustas otsuse komisjoni suunata ning moodustada projekti ja eelarve komisjoni:) Isa aga on mul nii pika mõtlemisega, et kes teab, millal ükskord tegudeks läheb.
Pühapäeval tulid vanaemad-vanaisa ka külla. Vanaema kalli annab jälle tükiks ajaks energiat, et edasi minna. Üldse see koduskäimine laadib tohutult akusid.


KESKKONNATEHNOLOOGIDE SAAREMAA INVASIOON VOL. 2

Seoses Saaremaal olemise ja käimisega mõtlesin ma suvisele rattamatkale ka. Keegi olevat kusagil kuupäevagi paika pannud, aga mina ei tea kahjuks midagi. Muidu ma organiseeriks hea meelega, kuna eelmine kord panid Piret-Liina kõik kahekesi paika. Mina oma väikese peakesega olen mõelnud, et marsruut võiks kulgeda umbes nii: Kuressaare-Abruka (Vahase)- Sääre-Jämaja-Lümanda-Viidumägi-Kihelkonna (Vilsandi?)-Mustjala-Panga pank-Võhma. Kui keegi midagi lähemalt teab või arvab, siis võiks ju teema üles võtta.

Vedasin end alt

Olen enda peale väga vihane!
Neljapäeva õhtul siis valmistasin end rattaretkeks ette. Proviandid olid kõik ostetud, kott ka juba pakitud, kui tundsin, et tervisega korras pole lood. Kraadiklaas näitas 37,5. Ma olin enda peale niiii vihane. Terve talve jooksul ei olnud ma pea kordagi haige ja nüüd siis keset kevadet ja nii olulisel ajal. Jõin siis coldrexi ja andsin endale hommikuni aega otsustada, et äkki on siis parem. Aga seekord ei olnud hommik õhtust targem, kraadiklaas näitas ikka üle 37 ja suht kehv oli olla. Otsustasin mitte minnna, kuigi hirmus kahju oli:( Reedese päeva vedelesin voodis ja mõtlesin pidevalt, mida teised teevad.

Esimene füüsiliste võimete katse seljataga

See nädalavahetus sai siis jalgrattal ja rongis veedetud sildi all Roheliste rattaretke vabatahtlike koolitus. Reede varahommikul sõitsime rongiga Tallinnasse, seal saime selga ilusad erkkollased vestid ja tiirutasime linnapeal. Inimkaotusi kusjuures ei olnud, kuigi liiklus oli ikka päris jube ja me ise rikkusime ka hulgaliselt liikluseeskirju. Ekskursiooni käigus käisime Ragn Sellsi sorteerimisjaamas (teist korda), kus meile anti ümbertöödeldud komme. Järgmisena Plastitehases, kus oli väga jutukas onu ja siis Tallinna jäätmete sorteerimistehases. Väga huvitavad kohad ja mõtlemapanevad teemad. Edasi viis tee Tallinnast välja Jõelähtme prügilasse. Kõige lõpuks läksime Raasikult rongi peale ja sellega Aegviitu. Kokku tuli kilomeetreid 60. Uni oli väga magus:)
Laupäeva hommikul üritasime inimesi KJS-i teemal harida, midagi vast ikka kahe kõrva vahele jäi. Jaanus rääkis meile pikemalt jäätmete hingeelust ja nende sorteerimisest. Siis istusime jälle ratastele ja 30 kilomeetri pärast jõudsime alguspunkti tagasi. Teekond oli väga vaheldusrikas ja mu uhiuus ratas sai päris hästi sisse sõidetud: oli asfalti, kruusa, liiva, muda, vahepeal lausa vett ja tõuse, tõuse, tõuse, mõni langus ikka ka. Siis istusime jälle rongile ja loksusime mitu pikka tundi Tartu poole tagasi. Kodune pehme voodi oli imehea:)