29. jaanuaril käisime linnas. Kõigepeal ajasime ametiasju, siis käisime vanaemaga kohvikus kooki söömas, Liisa ja Kaspar arvasid, et väga hea mustikakook oli. Siis läksime arsti juurde. Seal ikka kiusati täiega. Kõigepealt muidugi kuulati, vaadati kurku-kõrvu, siis kaaluti-mõõdeti ja siis tuli õde KAHE süstlaga. Meil nimelt on haiguste tõttu mitu vaktsiini vahele jäänud, nüüd kasutati juhust ja tehti 2 korraga. Liisale tehti esimesena üks suts ära ja muidugi hakkas ta röökima. Ja siis ütles õde, et nii, nüüd tuleb VALUS süst. Ja kuigi tundus, et enam valjemini röökida ei saa, suutis Liisa end siiski ületada. Kaspar muidugi nuttis ka mõlema ajal. Ja kõige lõpuks saatis arstitädi meid veel vereproovi andma! Selle tulemusena selgus õnneks, et hemoglobiini tase on Kasparil 132 ja Liisal 133 ehk kenasti normis ning me ei pea rauasiirupiga hambaid rikkuma hakkama.
Kaspar otsustas kohe kuu alguses üldse tissist loobuda. Päeval ma pole juba ammu pakkunud, kuna ta ainult hakkas nutma, aga öösel ta sõi. Nüüd hakkas öösel ka ainult nutma. Ilmselt talle tegi hammas valu ja sellepärast hakkas protesteerima, aga läksime siis pudeli peale üle. Issi selle üle eriti ei rõõmustanud, kuna see "tissimajandus" on nüüd öösel tema teha.
31. jaanuaril olid suured poisid oma sõbrannade sünnipäevadele kutsutud ja et issi oli Sõrves abis puid saagimas, tuli Mamma mulle appi lapsi kantseldama. Liisa arvas, et Mammat näeb liiga harva ja sellepärast tahtis magamise asemel Mammaga juttu ajada. Võtsin ta pärast autoga sõitma, kui poistele järgi läksin, aga ta ei jäänud ikka magama. Lõpuks kui Sõrve issile järele sõitsime, siis jäi magama. Sõrves said lapsed mõnusasti korraga saunas vannis solberdada ja ei pidanud külma ruumi ega mahaläinud vee pärast muretsema. Kodus me nimelt vannitame neid endiselt kordamööda köögis, sest selliste ilmadega ei julge neid peale sauna õuest läbi tuppa transportida. Suvel ilmselt saab, kui ilmad soojad. Sõrves sai Liisa omale uue voodi. Senini me käisime ühe reisivoodiga ja Liisa tavaliselt magas kaisus, aga teatavasti on see sellisele ringirahmeldavale titele juba päris ohtlik. Mamma siis ostis sinna kasutatud võrevoodi. Kusjuures see voodi on korralikum, kui meil kodus olevad võrevoodid, mis üks on issi ja teine minu ajast :)
1. veebruari hommikuks oli Kasparil 6. hammas suus, uus tuli jälle üles.
Sel kuul tuli uusi oskusi kohe robinal. Liisa vahepeal ei lehvitanud enam, aga siis hakkas jälle. Alguses ainult sõrmedega, natuke hiljem aga käega. Siis hakkas ta palli viskama. Kaspar hakkas topse ja kastikesi üksteise sisse panema. Ja mõlemad plaksutama. Liisa plaksutab, kui keegi ees teeb, Kasparile see ei mõju, aga ta vahel ise plaksutab.
Sahtlite kallal hakkasid nad ka käima. Köögisahtlid panin ma kinni seepeale. Mitte et ma kade oleks ja keelaksin neil kausside-karpidega mängida ja isegi neid mitu korda päevas tagasi panna pole väga suur probleem, aga nende näpud kippusid sahtli vahele jääma. Siis avastasid nad suurte poiste sokisahtlid. Need liiguvad natuke raskemalt, nii et sinna vahele näpud nii hästi ei jää. Ja niiii põnev on ju sahtlist kõik vendade sokid ja aluspüksid välja loopida :) Oma retseptiraamatud olin ma ka sunnitud kõrgemale kolima, kuna agarast lehitsemisest tuli Muffiniraamatust üks leht juba välja. Suurte poiste krõbuskid tuli ka kappi peitu panna, kuna eriti Liisa armastas neid karpe välja tirida, karbist krõbuskid põrandale kallata ja neid siis vaikselt nosida.
Kass on endiselt nende suur lemmik. Eriti Liisa mängib temaga ja lagistab naerda. Näiteks sudib teda traadist lillekesega ja kass mängib sellega käppadega. Või siis viskab Liisa talle väikest pallikest, mida kass siis kõrinal mööda köögipõrandat taga hakkab ajama. Kui pall seisma jääb lõpuks (kõverad põrandad on selle mängu juures päris kasulikud:)), viskab Liisa palli uuesti kassile. Ükspäev puges kass suurde musta kilekotti ja see koti liikumine pani ka lapsed lõkerdama.
Liisa ja Kaspar tunduvad ka päris musikaalsed olevat. Liisa juba ammu nõksutab end muusika saatel, nüüd on Kaspar ka hakanud. Ja tihti Liisa lausa nõuab muusikat. Vaatab raadio või maki poole ja hakkab ise nõksutama, see tähendab, et emme, pane ometi musa! Ja kui alguses igasugune muusika nõksutama ei pannudki, siis nüüd sobib pea kõik. Eriline lemmik on Curly Strings :) Peale muusika kuulamise teevad nad ise ka muusikat. Plõnnivad mängukitarriga, peksavad ksülofoni, törtsutavad akordioniga, puhuvad vilepilli. See on ikka hämmastav, kui kiiresti nad asja selgeks saavad. Näitad paar korda ette, millega mida teha ja juba ta ise teeb seda. Eriti armas on vilepilli ja vile puhumine. Näitasime neile, et tuleb puhuda ja lihtsalt ükspäev kostis toast vilet :)
Nõuavad muusikat:
Mõlemale meeldib hirmsasti ronida. Siinkohal pean ma õnnelik olema, et nad veel nii väikest kasvu on ja ronima eriti ei ulata. Aga nad üritavad sellegipoolest. Voodi pealt ronivad nad öökapi peale. Ja et sellest veel küll ei ole, on seal vaja end püsti ajada. Diivanile tahaksid ka kangesti, aga veel ei ulata jalg nii kõrgele, et ise saaks. Liisa paar korda on millelegi toetudes roninud. Tema oskab õnneks õigesti alla ka tulla, selle pepu ees maha tulemise sai ta üsna ruttu selgeks. Vahepeal andsin neile ronimiseks Pampersi mähkmekasti, aga see oli natuke liiga kõrge ja läks üsna pea õnneks katki. Nüüd on madalam puuviljakast. Eriti Kasparile meeldib seal turnida, ronib üles, istub seal või ajab püsti ja vaatab aknast välja. Ta ei oska aga kaugust hinnata, istub tihti liiga ääre peale ja pudeneb siis alla jälle. Kuna kast on üsna madal ja all on puzzlematt, siis pole kukkumine väga valus ja Kaspar asub kohe uuesti kõrgusi vallutama.
Nõudepesumasina kaane peale on ka hea ronida, kui see juhtub lahti olema:
Kaspar harjutab tublisti käimist ka. Viimaste nädalate jooksul on ta aina rohkem püsti ja liigub mööda erinevaid pindu, toe andmiseks sobivad seinad, uksed, diivan, toolid, kapid, lauaääred. Ta seisab ka lühikest aega ise püsti. Ja ükskord tegi kogemata ühe sammugi. Kasparile meeldib enda ees asju lükata, kas siis taburetti või mängukaart. Liisa eelistab veel nelivedu, kuigi toe najal käib ka väga edukalt. Teda ma üksi seismas ei ole näinud veel.
Kuu lõpupoole oli Kaspar natuke nohune ja Liisa köhis. Käisime arstitädile ka igaks juhuks näitamas, aga ta ütles, et pole hullu. Käskis kodus auru ja sinepiplaastrit teha ja hanerasvaga määrida.
Kaspari allergiaga olen ma endiselt hädas. Oma tähelepanekute põhjal arvan ma, et porgand ja tomat, aga ka peale nende kahe ärajätmist on põsed punased olnud ja jalad on väga karedad. Nii et midagi peab veel olema. Kahtlustan ka šokolaadi ja munavalget, aga kuna ta on niikuinii nii tihti punaste põskedega, siis ei saa kindel olla, kas just nende peale.
Tahke toiduga vist hakkab ka asi paranema. Kui ma ükskord makarone neile pakkusin, siis need ajasid Kaspari konkreetselt oksendama. Nüüd aga proovin püreestades suuremaid tükke jätta ja tundub, et lähevad alla. Kui juhtub liiga suur tükk olema, siis kougitakse see näpuga suust välja :)
Tahket toitu söövad nad 4 korda päevas. Hommikuti, u kella 7 ja 8 vahel, istuvad nad koos minuga laua taga ja kuna ma kohe putru keeta ei viitsi, siis annan neile oma hommikusöögi kõrvalt midagi: võileiba, pirni, kurki, krõbuskeid, Kaspar sõi omletti suure isuga, pannkooki on ka proovinud. Pudruaeg on peale esimest uinakut kusagil 10-11 vahel. Peale putru saavad piima ka. Püree-aeg on peale lõunauinakut, tavaliselt kella 3 ajal. Siis ka piima peale. Õhtul söövad u 6 ajal või hiljem, olenevalt, kas ja kui kaua nad õhtul veel magavad. Õhtune söök varieerub: köögiviljapüree veel, puder, hommikune pudrujääk jogurti ja banaaniga, puuviljapüree, krõbuskid jogurtiga, vahel saavad meie toitu ka. Kohe piima ei saa, vaid enne magamaminekut tangime veel täis nad. Ja öösel Kaspar sööb tavaliselt ühe korra, Liisa 1 või 2 korda. Üldiselt söövad nad hea isuga, vahel harva, kui midagi järele jäetakse.
Vahel antakse ainult kanakonti närida:)
Tegelikult muidugi pani ta selle kassilt pihta:
Hommikupudru eilse ajalehega:
Vahel peab nii sööma:
Ja vahel tehakse nii:
Ennast ajas ka häbenema, et nägu nii pudrune oli:
Kaalud-mõõdud ka. Arsti juures mõõdeti mõlema pikkuseks 71 cm, kuigi püsti seistes tundub, et Kaspar on tsipa pikem. Liisa kaalus arsti juures 8860 ja Kaspar 8020 g. Kodus kaalus Liisa 8700 ja 8790 grammi. Kaspar 7980 ja 8020 g.
Ja lõpetuseks pilt köögist, kui sealt on Liisa ja Kaspari nimelised tornaadod üle käinud ja emme pole jõudnud veel ära koristada:
.jpg)
