Illa Sell 28.02.1927-12.01.200819. jaanuaril sängitasime Kihelkonna kalmistule, oma abikaasa kõrvale minu kalli vanaema. Aasta jooksul juba teine kallis inimene on sinna viimsele unele saadetud.
Minu vanaema oli elu aeg tööinimene. Juba varasest lapsepõlvest tuli ju talutöödega tegeleda, hiljem palgatööd teha ja oma majapidamist korraldada. Vanaema tegi palju ja jõudis palju. Lapsepõlvest mäletan ma alati teda toimetamas - õues, toas, heinamaal, laudas, alati pooljoostes kiirel sammul. Kõik oli alati korras ja kui me külla läksime, ootas meid alati mitmekäiguline lõunasöök. Vanaemal endal polnud tihtipeale aega süüagi, kuna alati tuli uusi toite lauale tuua. Lapsepõlve suvedest on meeles ka vanaema lauldud "Karumõmmi unelaul". Pikka aega laulis ta kooris ja kodus oli tal pisike elektrooniline klaver "Pille", millel ta laule klimberdas. Vanaemale kohaselt kudus ta sokke-kindaid, õmbles ja tegi muud näputööd.
Üks väga oluline seik on tema elus olnud määravaks ja seda mitte ainult temale. Sõja ajal olid nad õega suutnud end Rootsi põgenevale paadile saada. Kuid üks paat oli just läinud ja nad jäid järgmist ootama. Ning olid sel ajal hakanud mõtlema emale-isale ja kuidas laupäeva õhtul kodus sauna tehakse ja pannileiba küpsetatakse. Ning nad ei suutnud minna ja seda kõike maha jätta, vaid läksid koju tagasi. Aga kui vanaema oleks läinud Rootsi, leidnud Rootsi mehe jne, siis mind ju ei olekski. Üks pealtnäha väike otsus võib muuta maailmas nii palju...
Viimastel aastatel oli vanaema meie juures, st siis ema juures, kuna ta unustas kõik asjad ära ja ei suutnud enam omadega toime tulla. Ja kuigi ta enam pea ühegi tööga hakkama ei saanud, tahtis ta ikkagi kogu aeg midagi teha, et ta ei oska niisama istuda. Nii ta tassis meil kõik vajalikud puud ära ja pesi nõusid, mis võtsid tal küll ilmatu aja, aga ta ise oli rahul. Natuke enne jõule ta kukkus ja murdis reieluu, nii veetiski ta oma elu viimase kuu haiglavoodis, kus ta vaikselt hääbus. Peale vanadusdementsuse oli ta oma 80 aasta juures veel täiesti terve, vererõhk viimase päevani normis ja süda korras. Kuid ta ise tahtis juba ammu minna ja lõpuks kutsus jumal ta enda juurde.
Matuse päeval oli hirmus torm ja hommikupoole sadas paduvihma. Kirikus aga naeratas äkki päike läbi värvilise klaasi ja kuldas kirstu üle. Ka surnuaial mulda sängitamise ajal paistis ilus kuldne päike, kuid kui kalm lilledega kaetud sai, hakkas uuesti vihma tibutama. Tundub, et mu hea, armas, tasane, lahke ja tagasihoidlik vanaema oli taevataadi juures heas kirjas. Teda jäid leinama poeg ja tütar, 5 lapselast ja 3 lapselapselast, 2 õde, hulgaliselt sugulasi ja häid tuttavaid, keda see hea inimene oli oma elu jooksul puudutanud.
