Meie pere pesapuu

25. aprill 2009

Poole-aastane mees

Sander on juba märkamatult 6 kuud vanaks saanud. Minu arust on see kõige raskem titeiga möödas, nüüd ta teeb ja oskab juba märksa rohkem ning temaga koos saab teha.

Mida siis 6-kuune Sander oskab ja teeb?
-sööb 2 korda päevas tahket toitu: kõrvitsa-, kartuli-, lillkapsa-, porgandi-, õuna-, pirni-, banaani-, virsiku- või aprikoosipüreed, hommikuti siis köögivilju ja õhtul puuvilju. Piima veel peale.
-keerab endiselt seljalt kõhule üle parema õla
-ajab ennast käpuli, kõigutab edasi-tagasi

-liigub edasi: tal on peamiselt mingi kombineeritud stiil, ei rooma ega käputa õieti, aga natuke tõmbab end kätega edasi kõht maas, siis ajab end käpuli ja jälle kõhu peale tagasi ning sellega on ka jupike maad edasi saanud. Tõstab käpuli olles käsi ka maast õhku või sibab jalgadega, aga ilmselt koordinatsioon ei luba veel mõlemat korraga teha, mistõttu ta käpuli edasi ei saa ja kõht vajub maha. Aga ta saab kõik asjad kätte, mis põrandal huvi pakuvad ja liigub juba üsna kiiresti.

Võrreldes selle video tegemisega on ta käpuli märksa osavamaks läinud. Ükspäev hoolega harjutasime: tema tõstis käsi ja mina jalgu ning hoidsin kõhtu üleval, nüüd proovib ise ka. Meetrikese saab juba edasi nii.

-käpuli olles ajab ka põlved maast lahti ja seisab siis nii, pepu upakil

-käpakil olles on end selili keeranud ja nii pea ka ära löönud
-meeldib kangesti vennaga koos joosta
-meeldib süntesaatorit mängida
-meeldib palli ja venna autode järgi roomata põrandal
-õhupalliga meeldib hirmsasti mängida
-öösel sööb endiselt 3 korda, ärkab aga rohkemgi
-magab 3 korda päeva jooksul: hommiku- ja õhtupoole toas 45 minutit, päeval õues paar, max 4 tundi (kahjuks enamasti ikka vahepealsete ärkamistega)
-ila tuleb ikka meeletult, hambaid näha pole veel
-süles vagusi ei seisa, meeldib ronida süles ja lauataga istudes peab lauapealne suures ulatuses lage olema, muidu tehakse puhas vuuk, mis põrandale, mis suhu
-jutustab hea tujuga palju ja magama jäädes jorutab omale unelaulu
-uinub enamasti ise, vahel on vaja kätt kõhu peal hoida või vahel õhtupoolsel ajal lausa süles kiigutada
-kui on hea tuju, siis naeratab suure suuga kõigile, kahjuks aga hea tuju saab kiiresti otsa ja siis on ainult üks virin ja jorin

Kõige suurem lemmik on tal ikkagi suur venna. Aga ka issit õhtul läbi akna vaadates hakkavad käed-jalad siplema ja kukub jutustama. Lemmikajaviide on siiski perekondlik jooks: Karl jookseb ees ja Sannu järel, emme või issi süles muidugi. Aga siis tal ka käed-jalad käivad nagu ise jookseks.

3. aprill 2009

Tiu-tiu

Kevad on käes, olete märganud? Peesitan praegu õues päikese käes ja kuulan linnulaulu. Karl läks memme-papaga sõitma, Sander magab kõrval vankris ja koristamata tuba ootab natuke. Täna on esimene tõsiselt soe ilm. Ja tundub, et kõik linnukesed on kohal ning siristavad hoolega. Kuldnokka nägin juba 25. veebruaril, aga kured kruugutasid ja metsvindid ja musträstad ja kes kõik veel laulavad. Liblikad lendavad, sipelgad sibavad pesas ja mesilased sumisevad. Mul on muidugi selline tunne, et nii kui natuke päikest paistab ja lumi sulanud on, tahaks ära visata mütsid, joped ja sallid ning lipata metsaalla sinililli korjama. Aga ei saa ju veel. Natuke läheb veel aega, nagu Karl ütleks. Aga küll see kevad tuleb, kus ta pääseb. Praegu on mul tõsiselt hea meel, et ma ei pea kusagil kontori nelja seina vahel istuma, vaid suure osa päevast võin õues olla ja iga päev vaadata, kuidas kevad edeneb. Kui veel natuke soojemaks läheb ja õues rohkem teha on, siis me vist hakkamegi õues elama. Sander linasse ja minek.
Vahepeal olime paar nädalat ema juures, kus mehed meie vanale Fordile uue südame installeerisid. Läks tööle lausa esimese korraga, aga natuke tahab veel nokkimist. Ehk saab vähemalt ühe vanaraua õue pealt ära (kuigi nojah, selleks et meie oma korda teha, tõi vend mootori koos kerega, nii et teeb sama välja).
Sander maitseb nüüd päris toitusid, esialgu kõrvitsat, kartulit ja lillkapsast. Esimesed paar korda ei läinud midagi alla, aga nüüd täitsa läheb see söök. Käpuli ajab ennast ka, aga edasi ei saa.
Karl on lihtsalt Karl, jutustab palju, näiteks täna hommikul põdrast nii (emme tõlkes): "Elas kord auto. Pisikene punane auto. Põder oli metsas ja läks tee äärde vaatama, kas auto sõidab juba. Autos sõitsid mamma, onu Matu ja onu Juujuu. Põder vaatas, auto sõidabki. Mamma sõitis teatrisse. Põder läks ka teatrisse." Enne on see jutt natuke teisiti lõppenud: "Auto sai ai-ai ja põder sai ai-ai. Onu Juujuu läks metsa vaatama, kus põder on. Põtra polnudki."
Ilmselt kevade ja varajase päikese tõttu on ka meie poisid väga varajased, vahepeal ärgati juba enne 7. Nüüd tänu kellade keeramisele venitatakse 7-ni välja. Ei tea, kus neil nii kiire on.