Päev, kui Karl rääkima hakkas

Nii ütles issi eile hommikul, kui me kell 6.30 ärkasime meie äratuskella Karli jutuvadina peale. Tõepoolest, tema suust ei tulnud enam ükshaaval samu häälikuid, vaid jutt oli väga mitmekesine ja ilmekas, justkui ta tõesti räägiks mingis oma keeles, millest me kahjuks aru ei saa. Äratuskellal on üks viga- ta heliseb väga tihti liiga vara ja me pole veel leidnud nuppu, kust teda õigeks panna saaks.
Selle blogikirjutamisega on nii, et vahel tuleb väga häid mõtteid, mida võiks kirja panna ja teistegagi jagada, aga need tulevad tavaliselt sellisel ajal, kui on aega mõelda, kas siis imetades või jalutades, aga kui ma siis vahel harva arvuti taha pääsen, on mõtted enamasti ununenud.
Esmapilgul võib tunduda, et koduse ema päevad on kõik ühesugused: söödad last, vahetad mähkmeid, jalutad temaga. Tegelikult aga see päris nii siiski ei ole.
Teistele hirmutamiseks või lihtsalt tuleviku mõttes panen kirja meie tavalise päevaplaani:
*kella 8 ajal- ärkamine, algul jutustab Karl niisama, varsti aga hüüab emmet, kes siis haigutades end voodist välja veab. Mähkmevahetus, väike õhuvann ja hommikuvõimlemine, seejärel vitamiiniannus ja söömine
*8.30-9.30- massaaž (emme masseerib Karli), võimlemine (mõlemale pisut koormust), mängimine (tegelikult mängib emme mänguasjadega ja Karl vaatab), seejärel uinak
*kella 10 ajal- söömine, seejärel õue jalutama (magab paremini ringi jalutades, mitte kui emme pargis raamatut loeb, viimasel ajal aga tähendab Karli arvates jalutamine seda, et emme tassib teda süles ja lükkab vankrit ka veel)
*kella 12 ajal- tuppa tagasi ja sööma, seejärel mängimine, jutustamine, niisama ringi vaatamine ja aktiivne siputamine, jälle uinak
*kella 2 ajal- söömine, jälle mängimine ja jutustamine, uinak
*kella 4 ajal- söömine, pikem uinak
*kella 6 ajal- söömine, mängimine, issiga jutustamine
*poole 8- 8 ajal- vann
*9 ajal- söömine ja magama
*kella 4 ajal öösel- söögipaus
*kella 6 ajal hommikul-söögipaus, vahel arvab ka, et nüüd võiks üles ärgata

Umbes nii meie elu välja näeb. Muidugi ei ole siin märgitud kõiki mähkmevahetusi, krooksutamisi peale sööki ning seda, kui kaua vahel aega läheb, kuni ta magama jääb (selleks on vaja unelaulu, kiigutamist ja kussutamist, nii et suu kuivab. Ma ei saanud algul kuidagi aru, et kuidas ta ise ei oska magama jääda, kui inimene on väsinud, paneb ta silmad kinni ja magab, tema aga hakkab nutma). Kõige selle kõrvalt tuleb veel aega leida endale söömiseks, pesemiseks, samuti õhtusöögi valmistamiseks, koristamiseks, pesu pesemiseks ja triikimiseks, poes ja turul käimiseks.
Vaheldust ellu toovad nädalavahetused, kui issi on kodus, samuti (üsna harvad) külalised ning igakuised arstivisiidid. Tegelikult aga võib igas päevas midagi uut leida- on selleks siis Karli uus häälitsus või liigutus (võtab luti suust ja paneb suhu tagasi), uus objekt, mida huviga vaadatakse, uus näoilme, ilmselt tuleb neid uusi asju varsti aina rohkem. Uut aga võib märgata ka igapäevaselt jalutuskäigult, kui on aega vaadata ja märgata- kassipoeg tänavakohviku toolil, vares purskkaevul joomas, pardimamma poegadega sulistamas, pisike poiss väga asjalikult endast suurema koeraga jalutamas, mõni uus sein või aken ehitataval hoonel, aga kasvõi seda, et näe-pärnad on juba õitsenud või mis imepärane lõhn siin täna on.
Kadri Adamsonilt küsiti, et kirjelda paari sõnaga, mis teeb lapsega kodus olemise juures kõige rohkem rõõmu. Ta vastas väga armsalt, et need, kellel on juba lapsed, teavad isegi ja neile, kellel ei ole lapsi, võid sa ju rääkida, kui tore ja vahva ja fantastiline see on, aru saavad nad sellest ikkagi ükskord siis, kui ise lapse saavad. Nii et võib-olla jääb minu jutt teile ka kaugeks ja tüütuks, aga küll te ükskord ise kogete, kuivõrd fantastiline ja imearmas oma laps olla võib. Siiamaani ei tüdine teda vaatamast ning vahel tahaks ta pooleks kallistada ja päris ära musitada.

Puhkan

Saaremaal oli fantastiline olla, aga kahjuks sai see 3 nädalat puhkust liiga kiiresti otsa. Vaatasime kõik vanavanemad ja vanavanavanemad üle, käisime Saaremaa sadamas, Karl käis esimest korda restoranis ja jaanitulel, ning muidugi sai ujumas käidud (peegelsile loojangupunane soe vesi- mmmõnus.....), maasikaid söödud (jumal tänatud, et Karl nende vastu allergiline pole), isegi kartuleid rohitud ja heina tehtud, eelkõige aga lihtsalt oldud ja puhatud. Karli nutu peale on praegu öösel ärkamine isegi päris tore, kuna kella 4 ajal väljas olla oli fantastiline- täielik vaikus peale esimeste lindude, kastelõhn ja märjad varbad, õhk on värskendavalt jahe. Saaremaalt tagasi tulles ootasime aga 4 tundi kuumas autos praamijärjekorras, lõpuks ei jäänud muud üle, kui Karliga sadamahoonesse vantsida, kus ta pingil magama jäi.

Tegelikult pole minul kurta midagi, minul alles algas puhkus, 10. juulist siis lapsehooldupuhkus siis. Kuigi mjnah, puhkuseks on seda tegelikult vale nimetada, tegemist on rohkem, kui mõnel vahel tööjuures. Omad rõõmud on sellel siiski ja ma ei vahetaks seda aega millegi vastu.
Karl on meil tõepoolest kasvanud nagu noor kuusk. 1-kuuselt kaalus 5,150 kg ja oli 56,5 cm pikk, mis tegi kaaluiibeks peale sünnitusmajast kojutulekut u 1,6 kilo! Arstitädi ütles, et see on nende juures rekord. Täna kaalus ta 6,600 ja oli 60 cm pikk, nii et jälle pea 1,5 kilo juures. Aga noh, mis tal muud ikka teha, kui süüa ja magada. Tegelikult muidugi teeb ta nüüd muudki- eriti hommikuti aetakse pikad jutud maha, algul ainult täishäälikute baasil, nüüd ka juba kaashäälikuid. Kui hästi kuulata ja pisut ise juurde mõelda, võib kuulda järgmisi sõnu: õue, mämm-mämm, emme, ärrrr, laa-laa. Kui tal hea tuju on, siis on tal suu kõrvuni ja peaaegu, et kilkab, kui aga paha tuju või uni tulemas, siis oskab ta maailma õnnetuimat nägu teha, vahel nutu lõpetades veel nuuksub ka tükk aega, süda tahab lõhkeda teda nähes.
Tundub, et Karl on rohelise mõtteviisiga ja šoppamine talle ei meeldi, juba mitu korda on ta poes nutma hakanud, aga kui poest välja saame, rahuneb jälle maha ja magab edasi. Samuti saab temast seltskonnalõvi, kuna võõraste juures on enamasti koguaeg heas tujus ja naeratav poiss. Ning Hansapäevadel käies magas kogu selle rahvamelu, muusika ja mootorrattamürina sees õndsat und, samas eelmisel päeval oli mul tükk tegemist, et teda pargis magama saada ja magas ka lühikest aega.
Eile oli mul esimene vaba õhtu. Issi hoidis Karli ja mina käisin Dagö kontserdil. Päris kurb oli kodust ära minna, pole ju varem temast nii kaua eemal olnud. Aga mehed said isekeskis hästi hakkama ning kontsert oli suurepärane, nii et kõik olid rahul.