Lapsepõlvest

Meie peres toimus sel nädalal elukorralduse muutus või õigemini muutuse algus. Teisipäeval käis Sannu esimest korda pikemalt lasteaiaga tutvumas. Ta on seal enne ka käinud muidugi, peamiselt vennal järgi, aga ka jõulupeol ja paari korral natuke mängimas. Seekord võeti kogu varustus ja issi kaasa ning mindi kohe pikemalt. Esimesel päeval tuldi enne magamaminekut ära. Teisel päeval jättis issi ta juba pikemalt omaette ja jäi ka lasteaeda magama, Sannu siis ikka:). Kolmandal päeval oli juba pea terve päev omaette, issi käis aeg-ajalt vaatamas. Ja täna ka. Issi pole meil omal ajal lasteaias käinud, nüüd siis sai tasa teha kaotatud aja. Parem hilja kui mitte kunagi, eks:)

Tegelikult on Sannu väga tubli olnud. Pole suuremat jonni olnud, et ei taha üldse lasteaeda minna. Eile läks ainult issi süles, täna juba ise, teretas rõõmsalt ja lehvitas mulle. On lasteaias söönud ja potil käinud, mängib, tundub, et suhtleb ka teistega. Paistab, et on ka iseseisvam ja hakkajam: üritab ise riidest ära võtta ja riidesse panna. Õhtuti muidugi tundub, et on kodus jonnakam ja tahab rohkem sülle, aga vastavalt lastevanemate piiblile "Pere ja kodule" on see loomulik. Veel üks huvitav muutus seoses lasteaeda minekuga on see, et nüüd õhtuti lapsed magavad veerand tunniga. Varem võis müramisele kuluda lausa tund. Samas hommikul on niiii raske magusalt magavat last üles ajada. Siis mõtlen küll, et kas ikka peab. Võiks ju veel kodus olla. Sest aega tegelikult ju veel on. Aga eks paistab, kuidas harjub. Rühmas on mitu temast noorematki last. Teisipäeval plaanime ta esimest korda üksinda jätta terveks päevaks.

Nüüd on nii, et terve pere läheb hommikul välja ja õhtul tuleme. Tuba on külm, süüa pole keegi teinud, kass ja mänguasjad on kurvad. Menüü osas peab nüüd kiiremalt valmivaid toite välja mõtlema. Lasanjet ju enam valmistama ei hakka:)

Järjekordselt tegi Sannu midagi täpselt suure venna eeskujul. Karl kommenteeris: "Üks part ees, teine hani taga!"

Eelmisel aastal tööle minnes oli üks minu suurimaid muresid talvised teeolud. Et kuidas ma lume, libeda ja pimedusega hakkama saan. Eelmisel talvel ei olnudki midagi väga hirmsat, paar korda sain läbi lumevaalude sõita. Sellel talvel on aga ekstreemsemad teeolud olnud. Hirmsast mandrile sõidust esimese lumega ma juba rääkisin. Monika õnneks Saarele Padaorgu kaasa ei toonud ja siis sain küll läbi üsnagi paksu lume ikka tööle. Aga ühel reedel ma jätsin küll tööle minemata. Sest lund oli palju maha sadanud. Ja sadas juurde. Ja ma ei olnud kindel, et isegi kui ma kodust välja pääsen, siis kas ma ka Viidule kohale jõuan. Kui ma linna oleksin pidanud minema, siis ma ilmselt oleks läinud. Sest siis on teada, et kui suurele teele saan, siis saan linna ka. Aga Viidu teeolud olid ilmselt sarnased minu väravataguse olukorraga ja seetõttu ei hakanud minema. Päev läbi oli kodus selline popitegija tunne:)

Aga vat selle nädala alguses keeras teeolud ikka täitsa ära. Esmaspäeva hommikul tööle minnes sõitsin u 15 km mööda libedat klaasi, kus polnud absoluutselt mingit pidamist, jää läikis nii kenasti vastutulevate autode tulede valguses. Suurim võimalik kiirus oli 50 km tunnis ja siis ka tunned, kuidas auto kergelt kibab kogu aeg. Õhtul õnneks oli üks teepool (minu jaoks vastassuunavöönd küll) nii palju sulanud ja sõidetud, et seal sai täitsa sõita. Järgmisel hommikul oli sama libe kogu tee. Siis aga hakkas lumeraasukesi sadama ja enam ei ole teed libedad.

Siin kohal pean muidugi suure kummarduse tegema meie kohalikule traktoristile, kes väga operatiivselt alati teed lahti lükkab. Tihtipeale on hommikuks juba teed lükatud, kui mina kodust välja minema hakkan.

Uskumatu, aga sel nädalal sai täis aasta aega tööpostil. Tagasi töö või uuesti tööl, ei oskagi öelda, pigem vist uuesti tööl, sest pidin praktiliselt otsast peale sisse elama hakkama. Praegu on selline tunne, et üht-teist nagu juba teaks, aga samas iga päev õpin jälle midagi uut. Ja tööülesanded on ka ikka igaüks isemoodi.

Tõsi on ka see, et issi on aasta aega kodus olnud. Ma usun, et ta ei kahetse, kuid viimasel ajal kurdab, et kahe lapsega kodus olla on ikka päris raske. Oleksid ometi mõlemad poisid terved, saaks ka Sannut lasteaeda proovida. Ja issi kui mitte tööle minna, siis vähemalt kodus rohkem teha.

Lapsesuu

Sannu peseb käsi. Karl ütleb, et Sannu ei laseks veel niisama joosta ja kraani kinni paneks. Lisab siis: "Sa ei taha ju, et me jälle Mamma juurde minema peaks?" Arusaamatult küsisin, et kuidas need omavahel seotud on. "Muidu saab ju vesi otsa ja me peame Mamma juurde minema jälle," vastab Karl. Hea mälu ja hea seostamine:)

Juttu on Karli lasteaiakaaslasest ja tema väiksemast õest. Küsin, et mis selle Eriku õe nimi on. "See ei ole õde, see on ju vend!" Tean päris kindlasti, et tegemist on tüdrukuga ja nime suhtes jõuame järeldusele, et see on Elis. Ütlen, et Elis on ju tüdruku nimi, siis ta peab õde olema. Karl arvab: "Ei ole õde, ikka vend on. Ta on ju väiksem!" Kuna Sannu on noorem ja venna, siis järelikult kõik nooremad peavad olema vennad:)

Aastad mööduvad

Järjekordne aastanumber on vahetunud. Juba mõnda aega tagasi tegelikult, aga peale puhkust tööle naastes on väga palju tegemist olnud ja blogimiseni pole jõudnud.

Mis eelmise aasta kokkuvõtteks öelda? Vaatasin üle oma eelmiseks aastaks tehtud plaanid:

- kodus toimetada (miinimumprogrammiks ühe toa remont, maksimumprogrammis vannituba ka, lisaks reovee lahendamine, aias õunapuud lõigata, kasvuhoone ja kartulipõld) - tehtud sai ainult esiku remont, mis on maja väikseim ruum:), vannitoast pole juttugi. Aga õunapuud said lõigatud ja andsid tänulikult suurt saaki, kasvuhoone tegi ka kallis mees valmis ja kartuleid võtsime tõesti oma põllult. Lisaks valmis saunapuude kuur ja teised puudekuurid said seinad. Aeda valmis ka päris mitu meetrit.
- kasutada rohkem Eesti Posti teenuseid, kui EMT ja MSN-i ja Orkut.com-i - kui aegsasti meeles oli, et sünnipäev tulemas, siis saatsin kaarte, kui ootamatult tabas see päev, siis tuli kiiremaid mooduseid kasutada. Millegipärast jäid saatmata jõulukaardid, kogu aeg oli aega küll ja siis olime haiglas ja siis oli juba hilja. Ehk sel aastal läheb paremini, kavatsen seda poliitikat jätkata, sest mulle endale väga meeldivad tigupostiga saabunud kaardid.

- lapsed sügisel lasteaeda - Sannut ikka ei pannud. Mõtlesime aasta lõpus harjutama hakata, aga see läks haiguste nahka. Kui nüüd Karl jälle terveks saab, siis ehk üritame. Kiiret pole ka selle asjaga.
- kambakese uued liikmed üle vaadata (ja muidugi ka vanad ikka aeg-ajalt) - nähtud nad said, kuigi Mihkel pidi esimesena ise meie juurde tulema ja Isabel oli juba esimesel kohtumisel 10-kuune. Vanade kambakeste liikmetega ikka ka trehvasime aeg-ajalt, kuigi tuleb tunnistada, et laste, töö, maja ja aia kõrvalt on väga raske ise kaugemale sõita.

- ikkagi mahtuda lõpuks oma teksadesse - ei õnnestunud
- jaotada end ratsionaalselt töö ja kodu vahel - vist on õnnestunud
- lugeda läbi 1 raamat - tervelt ühe vist lugesingi, Sofi Oksonen "Puhastus". Ja "David Copperfield" jäi pooleli (see on ka väga paks raamat:)). Lasteraamatuid saab mõistagi palju loetud:)

Mõned märksõnad veel möödunud aasta kohta:

Aasta avastus - hallid juuksed

Aasta saavutus - pere majandamine ühe sissetulekuga

Aasta ebaõnnestumine - veepõud kaevudes suvel, mis tingis just puhkuse ajal kodust eemaloleku

Aasta tegu - segakoori laulma minek (üle peaaegu et 10 aasta)

Aasta sündmus - vaieldamatult Maailmaparandaja ja Mpsi pulmad

Aasta elamus - kanuumatk koos mõnusa seltskonnaga

Rohkem ei tulegi meelde. Selleks aastaks lubadusi? Konkreetseid lubadusi ei hakkagi andma, sest nagu näha, ka peale mitmendat aasta ühe lubaduse andmist pole ma seda ikka täitnud:) Aga plaane võiks teha küll. Suur soov oleks puurkaev saada, ehk vald ja riik toetavad meid. Kui ei, siis kahjuks jääb see vähemalt hetkel küll omavahendite puudumisel tegemata ja karta on eelmise suve põua kordumist. Elektrivarustuse paranemiseks on ka lootust, kuna asjaga kursis olevad inimesed teavad rääkida, et vähemalt projekt on koostamisel. Kui mitte sel aastal, siis ehk järgmisel. Aasta viimaste ja praeguste seisude juures tasub soovida poistele tervist, sest laste haigused on üks kurvemaid asju. Kindlasti jätkame tasapisi maja ja aia kallal nokitsemist.

PS Endiselt ei saa aru, mille järgi blogger neid reavahesid teeb...
PPS Aitäh päkkapikkudele, sain oma (3) poekotti Selveri infoletist kätte.