25.01.2014 - 28. elupäev

Käisingi kodus ära. Tallinnast välja sõites mõtlesin aina mahajääjatele, aga mida saare poole, seda rohkem kodusootajatele. 

Tahtsime poiste ees minu tulekut salajas hoida, kuna esiteks polnud see kuni neljapäevani päris kindel ja siis oleks kurvastus suur olnud, kui nad oleksid juba oodanud ning mingil põhjusel ma poleks saanud tulla. Ja teiseks tahtsingi üllatust teha. Karl küll oli skaibi vestlusest välja lugenud mu plaani, aga pärast ütles, et ta täpset päeva ei teadnud. Nii et üllatus läks täie ette. Poisid olid parasjagu vanaemaga koos mu vennapoega hoidmas. Ja kui ma siis ukse vahele läksin ja tere ütlesin, siis nad vist tükk aega ei saanud aru, mis toimub. Ja siis tuli Sannu kallistama ja hiljem Karl ka. Mina muidugi poetasin paar rõõmupisarat, niiii hea oli neid jälle kallistada. Pärast Sannu ütles, et talle oli paar sooja pisarat krae vahele kukkunud:)

Kodus oli Nipsu ka üliõnnelik. Ning isegi kass oli koju tulnud! Ta oli meil jõuludest saati ringi hulkumas, nii et me juba arvasime, et oleme ta kaotanud. Abikaasa veel tegi autos nalja, et kass on ka kindlasti kodus ja oligi! Hirmus pulstunud karvaga, aga elus. Nurus pai ja süüa. 

Käisime terve perega ilusat ilma nautides jalutamas. Nipsu muidugi oli üliõnnelik, hüppas ja kargas. Ning poisid hoidsid pea terve tee mul käest kinni. 

Õhtusöögiks tegime ahjukartuleid lihaga, kõht sai ikka väga täis söödud üle pika aja. Ja magustoiduks veel jäätis ka otsa.

Tundus uskumatu, et ma polnud kodus olnud üle kuu aja. Täpsemalt viimase öö magasin kodus 18. detsembril. Ja samamoodi uskumatu, et oma lapsi kallistasin viimati peaaegu täpselt kuu aega tagasi, 25. detsembri õhtul head ööd soovides. Samas tundub, nagu see oleks alles eile olnud ja vahepeal ei olegi midagi juhtunud. Kui vaid Tallinnas ei oleks Pöial-Liisat ja Pöialpoissi ootamas...

Kodus oli õnneks kõik korras. Või noh, nii korras, nagu see minust jäi. Sest puhkusele jäädes pidin ma lõpuks hakkama seda hunnikut sorteerima, mis poistetoa remondi ajal sai nende toast eest ära tõstetud meie tuppa... Ja oma käsitöö värki täis kummutit tühjaks tõstma, et kaksikute riietele ruumi teha. Issi oli vähemalt ühe titevoodi kokku pannud, nii et väikesed ettevalmistused titade tulekuks on tehtud tema poolt.  

Õhtul kudrutasime pikalt meestega ja mind värvati kõikvõimalikke mänge mängima. Ning mõistagi unejuttu lugema. Peab ütlema, et poisid on ikka hulka asjalikumaks läinud, eriti Sander. Räägib esiteks hästi asjalikku juttu ja teiseks väga püüdlikult hääldab K ja L tähte, millega tal probleeme oli. Aga kõik numbrid ütles ta juba automaatselt õieti, enne oli ju üts, tats, tomm jne. Ning ta oskab ka lugeda! Enne ta sai lühemaid-lihtsamaid sõnu kokku, aga nüüd juba pikemaid ka. Karl on aga väga hea luuletuste lugeja. Etlemiskonkursi esikoha aukirja nägin ma ka ära ja juba oli paari korraga pähe jäänud lasteaia sünnipäeval esitatav luuletus. 

Helistasin ka haiglasse ja küsisin igaks juhuks, kuidas seal elu läheb, aga kõik pidavat korras olema.

Pühapäeva hommikul tegi issi meile pannkooke. Maasikamoosi ja kadakasiirupiga maitsesid need ülihästi! Ja siis oligi aeg veel mõned mängud teha ning asjad kokku panna. 

Mõtlesin, et äraminekul hakkan kindlasti nutma, aga saime hüvastijätuks natuke ajapikendust, kuna poisid tulid vanaisaga surnuaiale kaasa. Sealt siis läksin mina tädiga edasi Tallinna poole ja poisid koju. Ei olnudki väga kurb õnneks. Ja kahe nädala pärast näen neid juba Tallinnas.

Tagasi haiglasse jõudsin väga täpselt, et Liisale värsket piima lüpsta ning siuh-vilks ka Kaspari juurest läbi käia ja tallegi tilk piima viia. Kasparile oli sond ninna pandud ning õde ütles, et ta täna oksendanud pole. Äkki see sondi vahetus siis aitas. Piima kogust oli jällegi suurendatud 3,5 ml-ni. Aga kaalu pole juurde tulnud. Eile kaalus 890 ja täna 892 g, nii et ei saanud 4 nädalaga 900 g täis. 

Liisal on uus söögigraafik ja uued kogused. Sööb nüüd iga 2,5 tunni tagant ja 18 ml korraga. Veresuhkrud olevat korras olnud. Eile kaalus 1080 g ja täna 1122 g. Pean nüüd uue graafikuga harjuma hakkama. 

Täna saavad need pisilased juba 4-nädalasteks!

Ahjaa, kodus sain meeldiva üllatuse osaliseks, kui astusin ise lõpuks kaalu peale. Siin ju nii suuri numbreid näitavaid kaale ei ole:) Ja kaal näitas (muidugi enne ahjukartuleid ja jäätist) vähem, kui enne rasedust! Ega ma muidugi palju kaalu ei jõudnud koguda ju ka. Ning pilk suurde peeglisse polnud ka väga hirmus. 

Tagasi Saaremaal ehk lapsepõlve radadel

Viimane Saaremaale sõit oli ikka täie ette, praamisabasse jäime seisma täpselt Virtsu sildi alla. Ekstrapikk saba tekkis peale tavapärase reede veel pikema nädalavahetuse pärast, aga ennekõike vist seetõttu, et Viire ei sõitnud tükk aega. Meie Karliga pääsesime tänu eespool olevale tuttavale 2-tunnise ooteajaga, issil läks 4 tundi. Kusjuures mandril me polegi enne järjekorras seisnud, vähemalt mitte väljaspool sadama territooriumit. Pilt siis Karlist järjekorras. Kusjuures ta pidas end pika ja väsitava päeva kohta väga tublisti üleval.

Aga nüüd siis oleme Saaremaal. Päriseks. Kahju on ikka natuke teid mandrile maha jätta, aga tundub, et otsus oli õige, sest hea kerge on olla. Ja te võite meile alati külla tulla, öömaja saab alati.

Täna saime lausa fantastilise ilma osaliseks. Ja see tuli ära kasutada. Nii et Karl sai päris esimest korda merre, emme sel aastal esimest korda (22. augustil!!!).

Vesi oli värskendavalt jahe ja millimallikaid jätkus meiegi randa. Mitte just gigamallika jagu, aga paari megamallika jagu küll. Kusjuures vanasti, kui ma veel noor olin, ma küll nii palju millimallikaid ei mäleta. Neid juhtus väga harva meie randa. Kas ka märk kliima soojenemisest?

Ujumise ajal tuli nii palju nostalgilisi mälestusi meelde. Lapsepõlve suved me praktiliselt meres veetsimegi. Vaevalt saime koju ja trikood kuivama, kui juba oli jälle minek. Kusjuures minul ei olnud tol ajal ilusat sünteetilist ujumiskostüümi nagu mu Tallinna sõbrannal, vaid puuvillane, mis tähendas, et see tuli tihti üsna märjana jälle selga tõmmata. Prrr... Meil olid oma kivid ja oma ujumiskohad. Rannajoon on aga nii palju muutunud, et oma Istekivi, kus kunagi jalgu sai pestud, ma enam ei leidnudki. Punane kivi, meie lemmikujumiskoht meres, on alles. Oi, kuidas ma tahtsin sinna minna, kui ma ujuda veel ei osanud ja jalad piisavalt põhja ka ei ulatunud. See aga ei ole muutunud, et ujumiseks piisavalt sügavasse vette jõudmiseks tuleb pikalt kõmpida.

Aga reedel olen ootamatult pulma kutsutud!

Vihmapühad

Eile kallas terve päev läbi vihma alla, et see vesi sealt taevast ka otsa ei saa. Kuidas sa suvitad selliste ilmadega?

Nädalavahetus möödus mul seekord eriti vaikselt - olin üksinda kodus. Ok, tegelikult mitte päris üksinda, kuna mul on ju alati Karl, lisaks veel minu 80-aastane vanaema (kes annab teise lapse mõõdu välja), kass vahelduva eduga (talle ei meeldi õieti kumbki laps) ja lambad. Aga tegelikult üksinda maal on ikka päris igav. Alles linnast tulnuna naudid tõesti iga vaikusehetke ja puhta õhu sõõmu, aga pikapeale ainult sääskedest seltsiks ei piisa. Seega suundusimegi pühapäeval Karli ja kahe vanaemaga Taritusse laulupeole. Seal nägime muuhulgas ka laulvat Laisikut.

Karlile meeldib hirmsasti vaarikaid süüa. Kui me vaarikapõõsast niisama mööda läheme, näiteks posti tooma, siis sirutab käe välja ja pistab kisama. Ta üritab ise ka marju põõsa pealt kätte saada ja oma väikeste näpukestega see isegi õnnestub, kuid alati ei ole need punased, mis näppu jäävad. Tikritega on lihtsam, kuigi need torgivad, on kõik marjad söödavad. Ning kui ema venna sünnipäevatordi jaoks marju oli korjanud ja Karl kogemata koos ämbrikesega üksinda kööki jäi, olid varsti kõik vaarikad otsas, osad kõhu ja näo peal ka, mustsõstrad aga olid välja praagitud ja maha loobitud.

Üks ametlik teadaanne on ka, kes kogemata pole veel kuulnud. Me kolime Saaremaale tagasi ja hiljemalt 1. septembriks oleme me uuesti saarlased. Meid Karliga võib esialgsete plaanide kohaselt Tartus viimaseid kordi veel kohata alates 6. augustist paari nädala jooksul, peale seda võib ainult Saaremaale meile külla tulla.

Saaremaine vaikelu

Endiselt puhkame Saaremaal, kuid kui te imestate, et mind msn-is näha võib, siis meie jumala poolt hüljatud ääremaale on ka lõpuks jõudnud internet!!! Eesti Energia poolt pakutav Eestit 90% (või oli koguni 99%?) ulatuses katma pidav Kõu kahjuks Sõrve säärde ei levi, aga Elion aitas hädast välja. Nii et täitsa inimese tunne tuleb peale siin.

Tegelikult on suvel (Saare)maal ikka fantastiline. Merre pole küll senini saanud, häbi tunnistada, aga kui isegi harvadel päevadel päike paistab, siis vali tuuli on ikka mereääres ja vähemalt Karli jaoks liiga külm. Aga see-eest on mõnus murupeal lebotada ja Karlil ringi jalutada, varem sai peenralt maasikaid süüa (rohkem küll mina sõin, kuna Karl paistis nende vastu kahjuks allergiline olevat), nüüd maiustame vaarikate, tikrite, värskete herneste ja porganditega.

Ning eht-saarlaslikult on lestakala söödud.

Väike kultuuriprogramm oli ka. Pulma-aastapäeva puhul sai linnas hängimas käidud ja üle pika aja Laisik ja Maailmaparandaja üle vaadatud, hiljem järgnes väike bowling ja tort parkimisplatsil:).

Ning Karl jäi esimest korda pikemaks ajaks vanavanemate hoolde, kui emme-issi Rannapi kontserdil käisid. Rannap oli muidugi oma tuntud headuses, kuid Taavi osas läheb mu arvamus Unistaja omast lahku - ta võiks väheke laulmist ikka õppida enne ja mitte ainult karjuda. Kuigi telekast nähtu põhjal (ei, ma ei fännanud saadet, lihtsalt paar korda juhtusin nägema) arvasin ma temast isegi halvemini, nii et ta pisut tõstis oma mainet minu silmis. Ja tegelikult Ruja laulud sobisid talle. Kaarma kirikus pesitsev pääsuke aga ei tundunud muusikast eriti heal arvamusel olevat, lendas ärritunult pea terve kontserdi kirikus ringi.

Karlile meeldib koerte ja kassidega jutustada ning kanu taga ajada. Algul ta Reksi kartis pisut, aga hiljem läks juba ise teda patsutama. Reksile meeldib ka, kui keegi temaga tegeleb, kassidele aga ei meeldi see patsutav ja valjuhäälne väike tegelane, kes võib äkki sabast tirida ja põgenevad tema eest.

Saaremaa muljed

Saaremaal käidud. Seekord pisut teistmoodi ja kiiremini, kuna minnes saime mööda jääteed Muhumaale sõita. Päris hirmutav oli, kuna sel päeval oli paks udu ja merel olles oli ümberringi ainult valge, ei olnud ei teisi autosid ega kallast näha. Täitsa õõvastav. Aga muidu põnev ja täitsa sõidetav, jääle minek ja mahatulek olid pisut konarlikud. Kusjuures me ei ole kogu Tartus oleku aja jooksul kordagi jääteele saanud, minul õnnestus vist viimati mingi 10 aastat tagasi sõita.

Aga kodus olemine on kuidagi kummaline viimasel ajal ja ei ole nii hea, kui varem. Ei tea, kas olen piisavalt kaua ära olnud, et enam eriti kodune tunne ei olegi. Või on asi selles, et nüüd on mul päris oma pere ja mitte küll päris oma, aga siiski saan seda nimetada koduks. Või on asi hoopis selles, et üks liige perekonnast on nagu puudu, ei ole enam nii nagu varem. Vanaisa käis oma lapselast ainult mingi pool tundi vaatamas, hea, et üldse tuli. Isa teema on üldse eraldi teema ja blogi ei ole vist õige koht sellest rääkimiseks. Eks pean kunagi enda jaoks asjad selgeks mõtlema. Karlist on kahju, et tal on üks mees vähem eeskujuks, keegi, kellega koos oleks saanud mootorites õliste näppudega sobrada. Aga eks igaüks teeb omad valikud oma südame järgi.

Hea asi Saaremaal on alati saun- mmmm, mõnus. Halb aga oli see, et Karl järjekordselt üldse ei maganud, nii et ööd olid suht magamata meil. Ja ilmadega ka eriti ei vedanud, terve reede sadas ladinal vihma.

Nii et kokkuvõttes nii pea tagasi ei kipugi, kuigi just kevadel on maal ju kõige ilusam. Pealegi ei meeldi Karlile enam nii kaua ühe koha peal istuda, kui Saaremaa sõit kestab, igav hakkas, emme ei suuda ka piisavalt kaua nägusid teha ja meelt lahutada.

Karl Viisakas Plaksutaja Teerull ehk esimesed jõulud

Külmal ajal minnakse ikka soojemasse kohta puhkama, nii me siis Karliga talvitusime terve kuu aega Saaremaal. Ja soojem oli seal tõesti (kuigi tundub, etterve Eesti on liikunud lõunapoole), sest lumeraasugi ei tulnud Sõrves maha.
Mis me siis tegime? Jõululaupäeva veetsime me Võhmal ja üle mitme-mitme aasta ei käinud ma kirikus, ilmselt sellepärast ei tulnud ka päris õiget jõulutunnet peale. Esimesel pühal aga oli terve meie pere ja terve tädi pere vanaema juures. Üsna haruldane sündmus, sest pered on suured ja laiali juba pisut. Muidugi käisid kõikjal päkapikud oma suurte kingikottidega ja kõige rohkem oli kuuse alla poetatud Karlile. Kuigi oma mänguasjadest ta suurt ei vaimustunud, ainult pakkepaberid meeldisid. Vana-aasta saatsime rahulikult ära Sõrves nagu eestlastele kohane- saunatasime, sõime, vaatasime telekat ja lasksime rakette.
Aasta kokkuvõte? Väga eriline aasta, mille kohta võiks kõik vist lihtsalt ühe sõnaga ära öelda- Karl. Lapsevanemaks saamise ja kasvamise aasta. Meeletult palju rõõmu, uusi kogemusi ja teadmisi, aga sekka ka muret ja unepuudust. Ja kõiki tundeid emaks saamisega seoses ei oska sõnades väljendadagi. Kusjuures kodus olemisega harjub täitsa ära. Algul dekreedi ajal tööpäeval linnas jalutades oli selline koolist poppi tegeva õpilase või tööluusija tunne, nüüd aga olen täitsa harjunud ja ei kujuta hästi ette 8-5 tööl istumist.
Aasta kokkuvõtte juures tuleb ka pisut kurvemast sündmusest rääkida- nimelt mu vanemad läksid lahku. Väga kurb ja kummaline on. Poleks kunagi uskunud, et MINU vanematega midagi sellist juhtub, aga elu keerdkäigud on kummalised. Ja mina olen täiskasvanud inimene, kujutan ette, kui raske on väiksematele lastele vanemate lahkuminek. Nii et jõulud olid pisut kurvemad meil sel aastal. Kõige kurvem on muidugi ema pärast, aga ka Karli pärast, kuna tal on nüüd üks vanaisa ainult, kes talle meesteasju õpetaks.
Karl õppis Saaremaal usinalt roomama, kuigi tundus, et rohkem roomasid eeskujuks emme, onu, vanaema ja isegi vanavanaema. Roomamise mitteoskamine ei tähendanud siiski seda, et ta liikuda ja pahandust teha ei saaks, sest rullides pääses ta ikka peaaegu kõikjale. Kuusk tuli igal juhul kõrgemale tõsta ja vanaema õmblusmasina sai ta ümber aetud. Eelviimasel päeval siiski ta liikus paar millimeetrit edasi. Ja nüüd juba täitsa usinalt tõmbab end kõhupeal lohistades edasi, muidugi kui miskit ahvatlevat on ees. Ka õppis Karl plaksutamise ära. Algul kogemata pani kaks kätt kokku, siis aga hakkas järgi tegema, kui keegi ees plaksutas, nüüd juba ütled lihtsalt "plaksu-plaksu" ja ta hakkab käsi kokku lööma. Vanaema õpetas keelt näitama ja puristama ka, aga õnneks need oskused veel külge ei hakanud. Ja sõnavara täienes viisaka noormehe kohaselt sõnaga "Aitäh!", vahel tänatakse söögi eest nii usinasti, et pole aega süüagi.

PS Sünnipäeva pildid on ka üleval, kes veel pole märganud. Video on alles kassetil, nii et seda tuleb meile tulla vaatama, kel huvi on.

I´m dreaming of a white christmas...

Nujah, tegelt tahtsin eputada ja siia üles panna mõned käsitöö-alased pildid, et tõestada, et ma päris niisama kodus ei istu, aga blogger ütleb, et "We´re sorry, but we were unable to complete your request." No tore-tore! Kas tal on lihtsalt paha tuju, juhtmed vihmast ja tormist krussid või on asi selles beta-versioonile üleminekus? Mõni teine kord siis ehk...

Kuna pilte ei saa näidata, teatan lihtsalt, et Karl sai kõik süstid kätte ja nii saame me peale suuri juubelipidustusi Saaremaale talvituma jääda. Tagasi Tartumail võib meid kohata jälle uuel aastal. Natuke vara küll (eriti tänast ilma arvestades), aga soovin kõigile ilusat jõuluaega ja kaunist aastavahetust! Ehk ikka antakse valgeid jõule!