Sain oma lõputöö siis lõpuks valmis. Uskumatu, vahepeal juba kartsin küll, et ega sellest ikka ei tule õiget asja. Ja mis veel uskumatum - ma sain selle nädal aega varem valmis! Instituudis tehti ka suured silmad. Õigemini kõigepealt, et nojah, eks me võtame vastu (geograafide tähtaeg oli eelmisel päeval, ilmselt arvas, et ma hiljapeale olen jäänud), siis aga et oi, see ju keskkonnatehnoloogia oma, teil ju nädal aega aega veel! Nojah, ega ma päris 100% rahul temaga pole, aga ega selle nädalaga ma teda sisuliselt paremaks poleks kirjutanud, ei oska lihtsalt arukamat juttu ajada. Töö ära andes oli küll korra tohutu kergendustunne, pärast aga hakkasin mõtlema, et kas ma poleks ikka paremini saanud. Aga mis tehtud, see tehtud. Nüüd on veel kaitsmine ka üle elada ja siis lõpuks saab ka minul kool läbi!
Vahepeal on ootamatult kevad saabunud, õigemini viimaste päevade temperatuuri järgi lausa suvi, aga õhk on paks sirelite ja toomingate lõhnast ning Toomel laulavad ööbikud. Sellega seoses on tohutu Saaremaa igatsus tulnud ja linnas kohe üldse ei meeldi. Tohutu müra on väljas kogu aeg, Karl vankris magada ei saa pikalt. Isegi toas ei saa, kuna naabermaja katust vahetatakse ja selleks on vaja hommikul kell 7 kraanaga müristada ja päev läbi kolkida. Karliga pargis murupeal mängida ei saa, kuna ei või kindel olla, et seal pole hetk tagasi kellegi kutsu pissinud või veel hullem, mõni meesterahvas. Kahjuks enne lõpuaktust kuidagi Saaremaale ei saa, eks tuleb siis vastu pidada.
Märkamatult on esimene aasta Karliga mööda läinud. Alles see oli, kui me vihmalõhnalises öös Toomele sünnitama läksime, nüüd võib Karl peaaegu ise sama teed tatsata. Tegelikult ta veel päris ei käi, kuigi harjutab ja üle toa suudab iseseisvalt veidi kõikudes tulla. Asjalikke sõnu on vaid 1 - mäm-mäm, kuigi jutustab omas keeles küll pikalt. On 80 cm pikk ja kaalub 11,250 kg. Üldse väga asjalik - meeldib kõiksugu asju kuhugi sisse toppida, samas jälle laualpealne, riiulid, mähkmepakk ja pesukauss tõstetakse asjadest tühjaks, nagu väike tornaado käib üle toa. Peitust meeldib hirmsasti mängida, peidab end aknalaual kardina taha, aga ka diivanikatte alla, emme rippuva hommikumantli saba alla või tugitooli taha. Põhimõte on lihtne - kui Karl meid ei näe, siis meie ei näe teda ka, mis siis, et jalad paistavad ja ise vaikselt kihistab naerda. Väljas murul nopib rohuliblesid ja võililli, paneb ise suhu ja pakub emmele ka süüa. 
Ja vankriga meeldib nii sõita.
