Kolitud

Enne kolimist anti Elionist lootust, et Netit ikka ka sealkandis nähtakse, aga sügavamal uurimisel selgus, et siiski mitte. Nii et elame ilma, uurime veel variante, aga EMT on ilmselt ainus sealkandis praegu.

Kolitud sai jah lõpuks, täpselt Sandri sünnipäeval. Nüüdseks on asjad lahti pakitud (enamus), nii tore on neid uutest kohtadest taga otsida. Poisid said oma toa ja harjusid omaette magamisega üllatavalt hästi. Üldse kohanesid nad uue koduga hästi. Nullu ka. Ainult liivakastist loobumine ei tule tal veel välja.

Nii me siis vaikselt toimetame seal metsavahel. Seltsiks mägrad ja hiired sahvris. Vabadel hetkedel laome puid ja varsti saab lehti ka riisuda. Kes tahab, on alati külla oodatud!

Karli tehtud pilt poiste toa seinal olevatest kiisudest:

Sander Mander Salamander 1

Tõesti oli see juba aasta tagasi, kui me läbi varahommikuse pimeduse haigla poole kihutasime, mina tagaistmel valutamas ja mööduvaid puid vaatamas. Siis sups haiglasse, läbivaatus, KTG ja juba oligi sünnitustuppa minek. Just täpselt siis, kui ma tundsin, et ma enam ei suuda, ta tuligi. Pisike soe pehme ja märg pamp. Abitu ja armas. Nüüd ta jalutab juba ise mööda tube.

Paljud on küsinud, et kas teise lapsega on kergem või raskem. Tegelikult ütleks, et mõnes mõttes kergem. Kergem, kuna ikka mõndagi lapsega ümberkäimisest juba tean ja ei satu paanikasse nagu Karliga, kui ma sünnitumajast koju saabudes esimest korda tema mähet vahetama asusin ja ta end kõrge kaarega kuni pealaeni täis pissis:). Kergem, kuna suurem venna on ikka Sannule väga oluline. Kergem, kuna ma ei pea Teisega palju tegelema ja lõbustama teda, selleks on Venna. Kergem, kuna Venna eeskujul on ta paljusid asju varem tegema hakanud (muidugi ka selliseid asju, mida ta ei peakski tegema). Samas muidugi on kahe lapsega omajagu tegemist. Kordamööda sööda, pese peput, kalla potti tühjaks, pühi peput, topi või aita riidesse ning muidugi keela ja käsi, tee seda, ära tee seda jne jne. Selleks, et mõlemaga linnas arstil või poes käia, on vaja palju jõudu ja kannatust.

Tegelikult saavad vennad omavahel ikka enamasti hästi läbi. Mõlemale meeldib, kui Sannu Karli kukil on ja me niiviisi mööda maja jookseme. Karlile meeldib talle kõhupeale pugi-pugi teha ja siis Sannu naerab laginal. Autodega sõidutavad üksteist kordamööda: Sannu lükkab Karli autot ja Karl Sannu oma. Karl juba ammu tahtis teda sõidutada, aga siis Sannu ei püsinud veel nii palju auto peal. Muidugi läheb riiuks ka, eriti mänguasjade pärast, kuna Karlil on just tingimata seda vaja, mis Sannu käes on. Sannu veel õnneks Karli käest ära tirima ei lähe. Aga ise oskab küll tähelepanu nõuda, kui Karl tema käest ära võtab midagi.

Mida aastane Sander oskab? Erinevalt Karlist, kes hakkas kindlalt käima u kuu peale aastast sünnipäeva, Sander juba käib. Paar nädalat juba. Eks ta ikka potsatab istuli ka aeg-ajalt, aga enam neljakäpakil ei lähe. Ronib voodite, diivanite, tugitoolide peale ja trepist üles. Alla tuleb pepu ees. Meeldib autosid sõidutada ja klotse igasugu asjade sisse panna ja siis jälle välja laduda. Vennaga sarnaselt meeldib kiikuda. Vennast vägagi erinevalt ei vaata raamatuid. Sannu tundub kuidagi püsimatum ja rahmeldajam olevat. Vennast erinevalt ei ole võõrastanud, ainult vahel harva võõraid meesterahvaid pelgab, naistele aina naeratab. Sannu sööb pea kõike nüüd. Püreeritud köögiviljadest ütles ta ära juba pea 3 kuud tagasi, nüüd ei taha enam väga peenestatud toitu ka saada. Kui keegi midagi sööb, siis peab tema ka tingimata saama. Sealhulgas nt jäätist. Kihvt on vaadata, kuidas nad Vennaga vahvlitopsi jagavad. Sannu sukeldub ninajuureni jäätisesse ja siis imeb sealt mõnuga. Suus on tal 5 hammast, 2 all ja 3 üleval. Karlist erinevalt Sannu ei taha üldse potil istuda, Karl selles vanuses ikka vähemalt hommikuti käis potil, tavaliselt mitu korda päeva jooksul. Sannu hakkab kohe nutma, kui potile panen. Magamises on nad üsna ühtemoodi kehvad. Sannu hakkas küll varem ise magama jääma, aga see-eest kolmanda elukuu paiku olime ikka mõned ööd päris üleval. Praegu magab ta 2 korda päevas, hommikupoole lühemalt toas ja õhtupoole pikemalt õues vankris. Õhtuti jääb üksi (või koos Vennaga) magama, aga tahab natuke veenmist saada.

PALJU ÕNNE, KALLIS PESAMUNA!

Kaks lugu sellest, kuidas mind olemas poleks

Elu sõltub hämmastavalt palju imeväikestest juhustest, otsustest, sündmustest. Ja see paneb mõtlema, et pidi ju olema midagi, mis sundis asju just nii minema. Minul on mõlema vanaema elust 2 juhust (ilmselt oli elumuutvaid sündmusi veelgi), kus elu oleks võinud minna hoopiski teisiti ja kõige muu hulgas ei oleks ka mind olemas.

Isapoolse vanaema ehk Vanamamma lugu sellest, kuidas ta küüditamisest pääses.

Tegelikult pääses ta isegi 2 korda küüditamisest. Nimelt oli ka tema perekond kirjas küüditamisele minevate inimeste seas (ma täpselt ei mäleta, aga vist oli asi veskis, milles ta isa oli osanik olnud kunagi). Nimekirjad tõid kõrgemalt kohapeale 2 meest külgkorviga mootorrattaga oma portfellis. Aga juhtus nii, et see mootorratas ei jõudnud kohale, vaid sõitis kraavi ja need kaks meest said surma. Kohalikud avastasid nad sealt kraavist ja muidugi ka nimekirjadega portfellid ning need nimekirjad ei läinud õnneks kunagi täitmisele. Aga Vanamamma tädi oma perega oli siiski määratud küüditamisele. Ja Vanamamma oli õnnetuseks just sel hetkel seal lapsi hoidmas. Õnneks oli küüditajate hulgas kohalik, kes tundis hästi tädi peret ja Vanamammat ning teadis, et ta ei kuulu sinna perre ja tal kästi kiiremas korras koju minna. Ning seega ta pääses Siberist.

Emapoolse vanaema lugu sellest, kuidas ta Rootsi ei põgenenud.

Seda juttu meenutati just vanatädi Vilma matustel. Päris paljud põgenesid sõja jalust üle mere Rootsi. Teiste hulgas ka näiteks August Mälk koos oma perega. Vanaema oli seal olnud last hoidmas ja Mälgu abikaasa oli meile sugulane. Rootsi pagemist plaaniti ka vanaema emale ja isale, aga nemad ütlesid kohe ära, et ei nemad siit lähe. Ka kõige vanem õdedest, Salme, ei võtnud võõrsile sõitu kõne allagi. Vilma ja vanaema aga siiski pakkisid kohvrid ja asusid randa teele. Paat oli täitsa olemas ja üks neist olla isegi paadis ära käinud, aga ära ei sõitnud neist kumbki. Vanaema ja Vilma olid mõtlema hakanud oma kalli kodu, Koige peale ning mamma ja papa peale. Nad mõtlesid, et kuidas nad saavad selle kõik maha jätta ja võõrsile minna ning läksidki hoopis koju tagasi. Ja ma usun, et kumbki neist pole seda otsust tegelikult kahetsenud.

Sügisene hääbumise aeg

See sügis on meie hulgast viinud lühikese aja jooksul tervelt kaks kallist inimest. Vähem kui nädalase vahega surid minu kaks vanatädi, üks ühe, teine teise vanaema poolt.

Puhka rahus, kallis tädi Ella! 25.10. 1915-28.09.2009

Tegelikult oli tema nimi Alla, aga hüüti teda hoopiski Ellaks. Tema jääb meelde lõputult helge ja rõõmsameelsena. Alati oli ta naerusuine ja tema plikalik "vai, vai, vai" jääb kauaks kõrvu kõlama. Ärasaatmisel ka tuletati meelde tema üdini optimistlikku meelt, kunagi ei kaevelnud ta millegi üle, ei rääkinud taga. Kuigi põhjusi kurtmiseks leiaks üks pea 94-aastane üksik vanainimene ju ometi. Ja üksi oli ta tõesti, kuna oma abikaasa mattis ta juba 65. aastal (Ella nimi on ka sellest ajast hauaplaadil ootamas!) ja lapsi neil ei olnud. See-eest on ta armastust jaganud oma õdede lastele ja lastelastele ja lastelastelastelegi. Ja samuti majanaabritele, koguduse kaasliikmetele, isegi täiesti võõrastele inimestele. Lihtsalt nii hea inimene oli ta. Kuni viimase ajani sai ta täiesti iseseisvalt hakkama ja suuri tervisemuresidki polnud, kuid paar nädalat tagasi ta kukkus ja sattus haiglasse. Ning seal ta lihtsalt ühel õhtul heitis magama ning enam ei ärganud. Ellal on seal kindlasti parem olla, kuna tema oli sügavalt usklik ja oli ammu valmis minema. Meile aga jäi temast hea mälestus.

Puhka rahus, kallis tädi Vilma! 26.03.1924-02.10.2009

Temal on Ellaga päris palju ühist. Nimelt see, et kuigi ka temal polnud lapsi, jagas ta ometi armastust teistele lastele. Abieluõnne (ja natuke ikka muresid ka) sai ta jagada tervelt 58 aastat ja abikaasa jäi veel teda leinama. Vilmale meeldis kangesti, kui tal külalisi käis ja kunagi ei saanud sealt ilma tulema, et poleks midagi pakutud. Kui söögilauast õnnestus isegi kõrvale hiilida, siis sahvrist anti mõni purk ikka kaasa. Vilma oli natuke peenem proua võrreldes oma õdedega, tema pääses talutöödest kontoritöö peale. Talle meeldis kangesti alati jutustada.

Avastasin praegu, et Vilmast mul ühtegi digipilti polegi vist.

Ja eile see esimest korda juhtuski!

Siin metsade vahel, aegaajalt ka hämaras või lausa pimedas sõites, olen ikka metsloomade suhtes eriti tähelepanelik olnud roolis. Ema, isa, vend ja paljud tuttavad veel on alla ajanud kitsi, sigu, põtru, mäkrasid ja keda iganes. Ise olin siiani pääsenud nendega otsesest kontaktsis. Eile matustelt kodupoole sõites leidis oma otsa minu auto rataste all aga väike kitseke. Teeääres oli kaks kitse, kõrvalistuv vend hüüdis: "Kits!", aga mina nägin kahjuks ühte kitse, see oli ohutult teeääres, aga teisel pool teed oli teine veel ja see pidi muidugi tee peale hüppama. Teha polnud kahjuks enam midagi, autorataste alt ta läbi käis ja teele maha ta jäi, üsnagi tükkideks. Õnneks, et see selline pisike oli alles ja autole suuremat viga ei teinud, pamperil on siiski pragu sees ja üks nurk ära murdunud. Nii et teenindusse minek ja omavastutuse laks. Kitsest on ka muidugi kahju:(