11.03.2014 - 73. elupäev

Täna ärkasin selle peale, et silmaarsti õde tuli lastele silmatilkasid panema. Seekord pidime ise alla silmaarsti juurde minema. Pakkisin oma lapsed teki sisse, üks ühte kaenlasse ja teine teise ning läksime. 

Kui eelmisel nädalal langes lõplik songa operatsooni otsus, siis täna langes teine kirves, mis meie peade kohal kõikus. Õigemini eelmine oli skalpell ja tänane laserkiir:) Sest silmaarst otsustas ikkagi Liisale operatsiooni ära teha. Kui kõigile sobib, siis tehakse see neljapäeval. Liisa viiakse siit koos anestesioloogiga silmakliinikusse, kus siis narkoosis tehakse laseroperatsioon, pärast viiakse ta 4. korruse intensiivi toibuma. Olenevalt tema ärkamisest ja seisundist tuuakse ta hiljem alla. Silmi jälgitakse ka peale lõikust veel edasi.

Pärast oma arst veel ütles, et tegelikult narkoosi all uuritakse enne silmi veel korralikult ja võib selguda, et polegi opereerida vaja. Samas kui laps niikuinii narkoosis on, siis on vast vähimagi kahtluse korral targem see ära teha. Ja oma arst ütles veel, et hiljem võib siiski selguda prillide vajadus. Ja veel lisas toibumise kohta, et oluline on, kuidas ta masinhingamiselt ära saab. Ja et ma võin teda vaatamas käia.
Küsisin söömiste kohta, et uue graafiku tõttu on meil nüüd 8 söögikorra asemel 7, et kas see on OK. Ta arvas, et on. Ja Liisale peaksin ikkagi peale söögi lõppu olenemata kogusest selle rinnapiimarikastaja koos 5 ml piimaga juurde andma. Et kui ta tõesti 60 ml sööb ise, siis ei pea. 

Kirurg pidi täna Kasparit vaatama tulema ja operatsioon peaks toimuma 2 nädala jooksul. Kuna see on plaaniline, siis on teatud järjekord.

Lisaks ütles arst, et issi võib tulla, aga kas me mahume siia kitsasse voodisse ära või peaksime edasi-tagasi kolima, kui perepalatit tahame.

Ja veel käskis ta mul õue minna. Et õed vaatavad lapsi ja pole mõeldav 2-3 nädalat 4 seina vahel olla ja et kodus ma ei istuks kogu aeg nende voodi kõrval ju. Ma ei usu, et õde oma posti mu laste nuttu kuuleb, aga õde lubas aeg-ajalt jalutada nende poole. Ausalt öeldes poleks ma ise sellise võimaluse peale tulnudki, aga tegelikult on loogiline, et ei saa nädalaid ainult palatis passida. Tõesti kodus ma ei istuks laste voodi kõrval ja ei valvaks nende und, sest kodus on muudki teha ja lisaks saaks neid näiteks monitori kaudu kuulata.

Nagu kiuste on alates laupäevast imeilusad ilmad ka olnud ja nii siis jalutasingi pool tunnikest. Tõesti oli õues mõnus kevad: päike paistis, linnukesed askeldasid.
Õues jalutades mõtlesin, et siin haiglas olles olen ma hakanud paljusid varem enesestmõistetavaid asju rohkem hindama. Nagu näiteks lähedasi, igapäevast pereelu argirutiini, kodu, liikumisvabadust, värsket õhku, isegi kodused tüütud kohustused nagu söögitegu, nõudepesu ja koristamine tunduvad praegu päris toredad olevat. Mees juba uuris, et ei tea, kas ma ikka oskan süüa teha veel:) Ega ei tea jah ja samuti ei tea, kas mul on aega süüa teha.
Ja mõtlesin veel, et haigla nõuab siinsetelt emadelt väga erinevaid iseloomuomadusi. Ühest küljest tuleb taluda rutiini, teisest küljest tuleb aga olla kohanemisvõimeline ja olla valmis muutusteks. Sest praktiliselt kõik päevad on siin muidu ühesugused, aga tihti tuleb kohaneda lapse uue terviseseisundiga ja uute inimestega sinu ümber. 

Kui tagasi jõudsin, siis Liisa oli vist just ärganud, niheles vaikselt ja tahtis emme voodisse ennast nihverdada, püksid oli ka juba jalast ära ajanud, et kiiremini pessu saaks. Siinsed püksid ei taha tal kuidagi jalas seista.

Kirurg täna ikkagi ei tulnud. Loodan, et see operatsioon ikkagi võimalikult kiiresti toimub. Arst sõnul pidid lapsed sellest hästi kosuma, aga mingi aeg meil läheb ikka ju nö kaduma.

Liisa söömised: 46, 20, 60, 44, 50, 46.

Kaspari söömised: -, 14, -, 2, 14, 12. Kaspar täna nii tubli polnud, kui eile, aga see võis ka nendest silmatilkadest olla, need pidid uimaseks tegema. Ja tõesti Kaspar oli vahetult peale seda nagu uimas:)

Liisa kaalus täna 2155 (+ 1) ja Kaspar 2230 (+16) g.