Meie pere pesapuu

8. märts 2014

08.03. 2014 - 70. elupäev

Peale kella 3st söötmist saime enam-vähem magada. Kuna ma kell 3 lüpsta ei viitsinud, siis pidin kell 6 paluma piima soojendada. Siin on kogu korruse peale vist 2 õde pluss hooldajad, aga nii palju, kui mina olen õdede posti juures käinud, on see alati tühi ja pidi tükk aega ootama, enne kui kedagi tuli. 
Piima saab samamoodi nende kätte viia, nad panevad külmkappi ja siis palud soojaks teha vajaliku koguse. Muidugi võtab see päris palju aega, et õde leida ja et ta siis piima soojendatud saaks.
Kuna Liisa päris vajalikku toidukogust kätte ei saanud hommikul kell 6, siis järgmine söögikord tundus ta päris näljane olevat. Igal juhul tegi sellist näljakisa ja lutsis isukalt oma kätt. Pükstest oli ta ka juba välja pugenud, et emmel mähkmevahetus kiiremini läheks:)
Täna pidi ka mingi arst siin ringi liikuma, kurtsin hommikusele õele Kaspari songa pärast ja sain aru, et arst tuleb vaatama. Aga ei näinud ma kedagi. Eks siis peab esmaspäeval oma arsti ära ootama.
Palatikaaslane nr 3 küsis enne kolimist, et kas mul on hirm ka üleskolimise ees. Mis seal salata, muidugi oli. Et kuidas ma ikkagi nende kahega täiesti üksinda hakkama saan. Tegemist on muidugi üksjagu, aga pean hakkama saama. Kõige keerulisem on nad mõlemad sööma saada ja pärast krooksutada. Ühe käega last õigesse asendisse saada on päris raske, eriti kuna nad ise on alles täiesti "vedelad". Süldipulgad ütleks nende vanaisa nende kohta:) Samas on nad veel väga kerged, kokku ju 4,3 kilo. Kui mul all olid juba omad süsteemid välja töötatud, siis siin pidin uued välja mõtlema, et kuhu ma kelle panen ja mis järjekorras ma nad saan võtta.
Kõige rohkem kardan ma aga seda, et mul äkki magamatusest ja stressist juhe kokku jookseb. Et kuidas ennast siis kokku võtta. Ja kui jälle tunnen, et päev läheb päeva järel, aga midagi ei juhtu ja kojusaamine on ikka niiiii kaugel. Just täna skaipides tundsin jälle, kui väga ma koduste järele igatsen. Mitte sekunditki ei tahaks siin olla, kui ainult ei peaks.
Teine palatikaaslane küsis, et mis ma teen, kui mõlemad nutavad. Ilmselt üritan nad korraga sülle saada. Kui see ei õnnestu, siis pole midagi parata, üks neist peab ootama. Eks nad peavad tahes-tahtmata sellega leppima, et emme ei saa alati nende mõlemaga tegeleda.
Kaspar endiselt ei taha süüa. Mulle hakkab tunduma, et temaga peaks mingeid trikke tegema hakkama. On ta ju tegelikult juba pikalt harjutanud, aga ikka sööb 2 ml. Kuigi ta saab parema rinna alati. Äkki peaks proovima nibukaitset? Äkki ta tahaks üksi süüa ja teises asendis? Aga Liisa tahab ju ka süüa, kahte eraldi tundub veel keerulisem sööta. Viimases hädas hakkan juba pudeli peale mõtlema. Muidugi ega 2 kuud ega isegi kuu aega tagasi poleks ma isegi uskunud, et ma nad üldse rinnast sööma saan, sellest mõttes on ju väga hästi, kui vähemalt ükski sööks. Ja selle nimel siin haiglas kauem passida, et Kaspar tingimata rinnast sööma hakkaks, ma ka ei tahaks. Kuigi edaspidine pumpamine ka eriti hästi ei kõla. Oehh. Peaks esmaspäeval imetamisnõustaja ja arstiga rääkima, äkki nemad teavad mingeid trikke, kuidas ta sööma saada. Ma olen siiani oodanud, et tal ka mingi klõps käiks, nagu Liisal, et ühel päeval äkki lihtsalt sööb rohkem. Aga senini pole seda juhtunud. Samas võib-olla ma ootangi Kasparilt liiga palju, kuna Liisa on lihtsalt liiga tubli olnud.
Õhtusele õele kurtsin uuesti Kaspari songa pärast. Tema küsis, et kas arst vaatas. Ma ei tea, kas ma oleksin pidanud ise seda arsti kusagilt otsima minema? Ta katsus ka, et on jah gaasid, aga muidu kõht on pehme. Ja et kui punnitab, siis rohkem. Homme pidi dr Toome arstiks olema, et tema tuleb vaatab siis.
Kaspar vist kuulis, kuidas ma kõigile kurtsin, et ta ei söö ja tundis, kuidas ma vaikselt pisaraid siin valasin, igal juhul kell 21 sõi ta tublid 18 ml.
Õhtul lubati mind isegi duši alla ära käia:) Täna tundub Kaspar natuke rahulikum olevat ka, ehk saab öösel magada isegi. Kusjuures arst hoiatas mind enne üles kolimist, et esimene öö on kindlasti magamata. Aga tema mõtles, et ma ise olen nii ärevil ja närvis, et ei saa magama, mitte Kaspari gaaside pärast.
Liisa kaalus 2120 (+26) ja Kaspar 2156 (+50) g.
Liisa söömised alates kella 3st öösel: 42, 32, 46, 0, -, 42, 22, - (- tähendab, et üldse ei proovinudki süüa, 0 kui üritas, aga ikka ei viitsinud:))
Kaspari söömised: 10, 0, 2, 0, 6, 2, 18, -.

Kommentaare ei ole: