Kaspar sõi öösel kell 3 26 ml, Liisa jaoks oli veel liiga vara süüa, aga kuna ta peale kella 3 süüa enam ei tohtinud, siis andsin sondi kaudu talle vajaliku portsu ära. Kella 6 ajal hakkas ta muidugi nihelema ja süüa otsima. Ja nii kella 8-ni välja. Kaspari jaoks oli kella 6-ne söömine liiga vara ja nii tuli ka sondist anda.
Liisale pandi siis tilk peale söömist kuni kella poole 8-ni. Siis kästi mässu vahetada, temperatuur mõõta ja laps riidesse panna. Ma esialgu ei saanud aru, et mis mõttes riidesse, aga siis tuli välja, et kuna ta autoga teise kliinikusse transporditakse, siis on ju paksemaid riideid selga vaja. Oli suur õnn, et ma Facebooki mitmike täikalt lastele kevad-sügis kombekad leidsin ja veel suurem õnn, et müüja need eile mulle siia ära tõi. Kombekas oli küll väga suur ja praeguseks vist natuke õhuke, aga otsisin talle veel ühed dressipüksid ja kampsuni selga. Lisaks müts, sokid ja kindad ning tekike võeti ka kaasa. Kusjuures selle kampsuni kudusin ma paar aastat tagasi heategevusprojekti (http://heategu.weebly.com/) jaoks, aga millegipärast jäi see saatmata tookord. Mõtlesin hiljem mitu korda see ise mõnele haiglale saata, aga senini ootas kodus. Kordagi poleks mõttessegi tulnud, et mul endal seda tillukest kampsunit kunagi vaja võiks minna...
Natuke enne kella 8 saime siis riidesse, tuli hooldaja koos paksu kaustaga, kus sees kogu Liisa haigla ajalugu, võtsin Liisa sülle ja läksime teise majja vastuvõttu kiirabi autot ootama. Päris tükk aega saime oodata. Hooldaja arvas, et Liisa on poiss, sest tal on sinine kombekas seljas:) On jah mõlemad kombekad sinised, loodetavasti Liisa ei pahanda. Aga müts oli roosa:) Lõpuks siis brigaad tuli koos kuvöösiga, Liisa pandi sinna sisse ja läinud ta oligi.
Palatis saime Kaspariga veel natuke magada, enne kui talle kell 9 ka nälg kallale tuli. Sellega me siis võitlesime ja ootasime kuni kella poole 3-ni. Kaspar magas ainult minu kõhul. Vahepeal käis arst ja ütles, Liisa on tagasi, aga midagi rohkemat ta ei tea. Ja Kaspari kohta ta ka ei teadnud. Lõpuks hakkasin juba lootust kaotama, et oleme niisama nälga kannatanud ja op jääb ära, aga siis tuli arst ja ütles, et veerand tunni pärast on minek. Pakkisin siis ta teki sisse ja viisime koos õega teise majja 6. korrusele.
Sealt läksin Liisat vaatama. Peale seda, kui Kaspar sealt alla toodi, lootsin ma kogu hingest, et ma ei pea sinna masendavasse kohta enam tagasi minema. Liisa oli samas toas, kus Kaspar. Kuigi ma teadsin, et Liisaga on tegelikult kõik korras, oli teda ikkagi nii kurb seal kuvöösis näha, et pidin paar pisarat poetama. Ta oli masinhingamisel. Õel tundus väga kiire olevat ja ütles vaid nii palju, et Liisa pole veel ärganud. Kui ta ärkab, siis toru võetakse ära ja ilmselt õhtul antakse süüa.
Arst pakkus tegelikult, et kuna mul vähemalt üheks ööks lapsi pole, võiksin koju minna. Aga ma arvasin, et pole väga mõtet. Tegin lihtsalt väljas pargis pika tiiru ja mõtlesin õhtul varem magama minna. Suur oli minu üllatus, kui väljast tagasi tulles oli mu palati uks lahti ja toast kostus lapse nuttu. Hea, et ma ei hakanud Saaremaale sõitma, ma oleks ainult linnast välja jõudnud:)
Millegipärast arvasin automaatselt, et see on Liisa. Sest arsti eelneva jutu põhjal jäi mul mulje, et Liisa saab võib-olla kohe tagasi, aga Kaspar jääb kindlasti ööseks sinna. Kui aga hakkasin vaatama, kus ta riided siis on, siis teki seest vaatas vastu hoopis paljas poiss, kel kõht kollane ja plaastrid kõhul! Ma ei uskunud oma silmi!
Siis hakkas järsku kiire, pidin ma ju hakama piima pumpama, et Liisale viia. Läksin õe käest küsima, et kas keegi saaks Liisale piima viia või pean ise viima ja keegi vaatab Kaspari järele. See õde oli ka vägagi venelane, sest tundus, et ta ei saanudki aru, mida ma küsisin. Igal juhul mingit mõistlikku vastust ma ei saanud. Läksin siis ise. Muidugi kahe maja vahe uks oli juba kinni. Pidin II intensiivi õde Verat paluma ust lahti teha ja et kas ta laseks mind pärast sisse ka. Tema küsis, et miks ma keldri kaudu ei lähe, seal pidi ka koridor olema! Viisin siis piimad ära, Liisa ikka magas ja kauemaks ma jääda ei saanud, sest teadsin, et Kaspar nutab. Ja saingi 0-korruse kaudu tagasi. Oleks ma seda siis teadnud, kui Kasparit käisin vaatamas ja alati pidin varakult tagasi olema, et mitte luku taha jääda.
Kasparile jooksis veel tilk, aga panin talle mässu ja püksid jalga ning jaki ka kuidagi ühe varukaga ja eest kinni. Ta magas muidu, aga kui natukenegi liigutas, siis oli näha, et talle teeb see valu ja hakkas nutma. Hiljem õhtupoole, kui ma mässut hakkasin vahetama, siis ma avastasin, et plaaster on verine. Läksin siis õele näitama ja kui nad seal haava puhastasid ja plaastrit vahetasid, siis ma nägin, milline ta haav on. See nägi peaaegu samasugune välja, kui minu keisrihaav! Nüüd ma saan aru, KUI valus tal võib olla! Vaesekene! Ma mäletan veel väga hästi, kui valus oli iga liigutus või väikseimgi gaasimulin kõhus. Ja kui ise oskad liigutada nii vähe kui võimalik, siis tema sellest aru ju ei saa. Huvitav, et talle mingeid valuvaigisteid ei anta?
Lisaks kiusati Kasparit veel sondi vahetusega ja seda südantlõhestavat nuttu oli päris raske protseduuride toa ukse tagant kuulda. Ilmselt hakkas ta nutma ja nutmine omakorda tegi valu ja see ajas veel rohkem nutma.
Küsisin ka õe käest, et kuidas selle haavaga peaks toimetama. Et pesta teda ju ei või ja kas ja kuidas plaastreid vahetama. Pepu kästi puhastada märja lapikesega ning jälgida, et plaaster verine poleks. Aga korra päevas võiks ikkagi plaastri ära vahetada, peaksin siis õele ütlema. Umbes 3 päeva pidi haav valus olema kindlasti ja u 10 päevaga lõplikult paranema. Õde oli ka väga üllatunud, et Kaspar tagasi toodi. Et üldjuhul nad ikkagi jälgivad nii tuimestuse mõju kui ka haava seal.
Õhtul magaski Kaspar mul peamiselt kõhul ja iga natukese aja tagant tegi väikese nutu. Kartsin, et niimoodi me öösel üldse magada ei saa. Tissi ta ka muidugi üldse ei tahtnud, aga see ka arusaadav.
Jupijumal ja Triins käisid mul külas ja tõid süüa: friikaid, kana ja köögivilju, banaanisaiakesi, keedetud mune, banaane ja viinamarju. Superluks söök oli mul siis õhtul, sest piimasupile ma niikuinii ei jõudnud. Suur aitäh teile!
Täna ma kedagi kaalunud pole ja peale Kaspari kella 3-se söömise pole keegi söönud ka, siis sõi ta 26 ml.
Lisaks kiusati Kasparit veel sondi vahetusega ja seda südantlõhestavat nuttu oli päris raske protseduuride toa ukse tagant kuulda. Ilmselt hakkas ta nutma ja nutmine omakorda tegi valu ja see ajas veel rohkem nutma.
Küsisin ka õe käest, et kuidas selle haavaga peaks toimetama. Et pesta teda ju ei või ja kas ja kuidas plaastreid vahetama. Pepu kästi puhastada märja lapikesega ning jälgida, et plaaster verine poleks. Aga korra päevas võiks ikkagi plaastri ära vahetada, peaksin siis õele ütlema. Umbes 3 päeva pidi haav valus olema kindlasti ja u 10 päevaga lõplikult paranema. Õde oli ka väga üllatunud, et Kaspar tagasi toodi. Et üldjuhul nad ikkagi jälgivad nii tuimestuse mõju kui ka haava seal.
Õhtul magaski Kaspar mul peamiselt kõhul ja iga natukese aja tagant tegi väikese nutu. Kartsin, et niimoodi me öösel üldse magada ei saa. Tissi ta ka muidugi üldse ei tahtnud, aga see ka arusaadav.
Jupijumal ja Triins käisid mul külas ja tõid süüa: friikaid, kana ja köögivilju, banaanisaiakesi, keedetud mune, banaane ja viinamarju. Superluks söök oli mul siis õhtul, sest piimasupile ma niikuinii ei jõudnud. Suur aitäh teile!
Täna ma kedagi kaalunud pole ja peale Kaspari kella 3-se söömise pole keegi söönud ka, siis sõi ta 26 ml.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar