Laupäeva hommikul ei olnud Liisat näha ja minul hakkas vaikselt paanika tekkima. Peale 12 helistasin siis intensiivi, vastas arst!, millest kohe mõtlesingi, et mingi jama. Ja oligi: Liisal oli põletikunäitaja tõusnud, saab antibiootikume, on endiselt loid ja hapnikutase kõigub. Nii et ta ei saa meie juurde tagasi.
Söötsin Kaspari ära, lüpsin piima ära ja läksin teda vaatama. Ta oli jah kuidagi väga õnnetukene. Temperatuuri ei pidanud ka hoidma. Võtsin ta sülle ja ta käed-jalad olid nagu süldid:(
Dr Saar (sama arst oli Kasparil ka viimati seal intensiivis) ütles, et kuna nad on nii nõrgukesed, siis ükskõik, kui hoolas olla, ikka võib kusagilt mingi põletiku saada. Kas siis transpordi käigus või oli tal enne juba midagi tekkimas. Et meie jaoks võib see olla ainult paar köhatust, aga tema jaoks on see väga raske. Lisahapnikku ta otseselt ei vaja, aga aeg-ajalt hapnikutase langeb alla normi.
Vahepeal jõudis meie issi haiglasse ja läks Kaspari juurde, nii sain ma natuke kauem Liisa juures olla.
Issi pidi muidugi kohe Kasparit lohutama, sest ta on ikka väga viril. Mina olen oma laste "kiiksudega" juba harjunud, aga issil oli väike paanika, et miks ta hingeldab ja miks ta kiuksub, et kas see on normaalne. Aga julges kohe sülle võtta ja Kasparile seal väga meeldis:)
Õhtupoole käisin uuesti Liisat vaatamas. Sain tal peput puhastada, sest oli hirmsa laari kakat teinud. Ja peale süleskäimist oli ta hakanud temperatuuri hoidma. Ja mulle tundus, et ei ole enam nii "vedel".
Kaspar oli öösel väga rahutu ja enamuse ajast magas kas issi või minu kõhul, omas voodis üldse olla ei tahtnud.
Sõi siiski üsna tublisti: 40, -, 38, 18, 30, -, 46.
Liisa kaalus 2230 (+30) ja Kaspar 2272 (-36) g.
Märtsi keskpaigale mitteomaselt sadas täna lund ja maa oli täitsa valge!
Pühapäeval oli dr Ilmoja sõnul Liisa üldseisund parem, aga alla teda ikka ei lubatud, aga homme siis peaks kindlasti. Tema sõnul võis operatsioon ise ka põletikunäitajaid tekitada. Öösel oli ta pudelist piima söönud, kuigi mitte kogu vajalikku kogust. Proovisin seal olles talle ka pudelit anda, aga ta ei olnud üldse huvitatud, ajas piima välja.
Päeval käisin korraks õues ja poes süüa ostmas.
Kaspar oli endiselt rahutu ja nii hakkasime talle Espumisani andma.
Õhtul käisime issiga koos Liisa juures. Ta oli isegi üleval olnud ja nutnud:) Ju siis hakkab terveks saama.
Õhtul tuli issi kahjuks jälle ära saata:( Issi Tallinnasse sõitu planeerides oli mõttes, et ta aitab mul kahe titega majandada ja ise ka natuke harjutada nende "õhukeste" beebidega, nagu ta ütles. Aga kahjuks 2 titte meil olnud, samas oli hea, et issi seni Kaspari juures oli, kui mina Liisa juures käisin. Ma siinseid õdesid väga ei usalda.
Kaspar sõi 28, 38, 22, 40, -, 30, 20.
Liisa kaalus 2287 (+37) ja Kaspar 2300 (+28) g.
Ahjaa, unustasin oma suurt last kiita: Karl tõi reedel koolist esimese hindelise tunnistuse ja sellel olid kõik hinded 5-d! Ja ta pääses kooli autahvlile. Nii tubli poiss. Eks ta alguses peale seda autahvlit vist sihtis, sest see jutt hakkas juba üsna ruttu, et kui viied on, siis saan autahvlile. Ja et mis ma sellest arvan, kui ta autahvlile saan:) Muidugi oli ta ise ka hirmus uhke selle üle. Ja muidugi meie ka! Ta on meil väga tark ja arukas poiss. Käe- ja õigekirjaga peab natuke maadlema. Ja oma emotsioonide kontrollimisega:)
Ahjaa, unustasin oma suurt last kiita: Karl tõi reedel koolist esimese hindelise tunnistuse ja sellel olid kõik hinded 5-d! Ja ta pääses kooli autahvlile. Nii tubli poiss. Eks ta alguses peale seda autahvlit vist sihtis, sest see jutt hakkas juba üsna ruttu, et kui viied on, siis saan autahvlile. Ja et mis ma sellest arvan, kui ta autahvlile saan:) Muidugi oli ta ise ka hirmus uhke selle üle. Ja muidugi meie ka! Ta on meil väga tark ja arukas poiss. Käe- ja õigekirjaga peab natuke maadlema. Ja oma emotsioonide kontrollimisega:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar