28.02.2014 - 62. elupäev

Täna saavad Kaspar ja Liisa juba 2 kuu vanuseks!

Meie arsti ei olnud täna ja nii vaatas dr Reedik nad üle. Kuigi see oli rohkem küsimine, et kas mul kaebusi on:) Liisa sai tema käest riielda, kui ta nägi, et ta hommikul kell 6 sõi normist 9 ml rohkem ehk 49 ml: "No-noh, kes lubas normist rohkem süüa?". Kaspari vereproovide tulemusi uuris ja kaalus ta pikalt ja lõpuks otsustas siiski vereülekande ära teha. See on siis Kasparil 5. juba.

Kaspar kingitus tänase sünnipäeva puhul: 25 ml 0 pos verd:

Hommikul sain imetamisnõustajal sabast kinni, sest minu juures ta eriti ei käi enam (ju mul siis tema arvates nii hästi juba läheb:)). Uurisin, mida teha, kui rinnanibud on valusad ja mis skeemi alusel tema soovitaks mul toita-lüpsta. Kurtsin, et mul läheb laste söötmise ja kõige selle peale nii palju aega, et lüpsi ja söötmiste vahed jäävad liiga lühikeseks. Teen nüüd nii, et kõigepealt annan lastele süüa ja peale nende tissitamist ja sondiga söötmist pumpan järgmiseks korraks piima ette. Nii kulub mul kõigi toimingute peale u 2 tundi ja seega jääb lüpsi ja järgmise söötmise vahele ainult 1,5 tundi. Imetamisnõustaja siis küsis, et kas ma kahekohalist pumpa ei tahaks? Et neil peaks olema üks ja ta otsib selle üles, et siis saan vähemalt kiiremini lüpstud ja saaksin seda isegi laste juures teha. Peale lõunat ta tuligi ägeda pumbaga, millel on lausa 2 režiimi: esimene kiire piima "lahtisaamiseks" ja teine aeglasem siis hilisemaks lüpsmiseks, lisaks saab sellel erinevaid kiirusi ja tugevust valida. Peale kella 3st söötmist sain siis proovida ning väga mugav ja vaikne masin. Kui ma kahe pudeliga asja käppa saan, siis võiks isegi samal ajal sondist söötmisega lüpsta. Õhtul proovisingi ja sain täitsa hakkama. Tõeline multitasking: samal ajal 2 last söödetud ja 2 tissi lüpstud. Sain varem õhtule selle võrra:)  

Liisa sõi täna kolmel söögikorral 49, 14 ja 19 ml, Kaspar kahel 3 ja 6 ml. 

Liisa oli täna isegi kaalust alla võtnud ühe grammi ja kaalus 1879 (-1). Kaspar kaalus 1869 (+49) g. Ei tea, kas Kaspar jõuab homme Liisast ette?

27.02.2014 - 61. elupäev

Täna hommikul kella 6-ne söömine ei läinud nii edukalt kui tavaliselt.

Arstilt oli täna meeles küsida Liisa südame kohta. Ta ütles, et ta ei kuule enam nii suurt kahinat südames ja uuring tehakse millalgi enne kui me koju saame. Ja siis ka rohkem olukorrast ülevaate saamiseks, et sellega ei tehtaks midagi. 

Söömise koha pealt laiutasin käsi, et ma võin ju üritada Liisat äratada, aga see ei õnnestu. Arst arvas, et äkki järgmisel nädalal saame üles, et seal on rahulikum seda söömist harjutada. Nujah, eelmisel nädalal ta arvas ka, et järgmisel nädalal, nii et ma seekord parem ei hakka väga lootma.

Hemoglobiini kontrollitakse ka Kasparil uuesti. Ja selle kohta, et Liisa pole paar päeva juurde võtnud, arvas, et see võib täitsa vabalt nii olla, sest söömise peale kulub rohkem energiat. Et me sunnime neid nagu sporti tegema:)

Täna käis Laisik koos oma lapsega meil korraks külas. Tema laps oli samas palatis, kus minu omad, aga teisel pool. Ja ütles, et oleks nagu sama, aga nagu ei oleks ka.  Ja nii mugavaid toole polevat siis olnud.

Kui mul lapsed söödetud ja piim lüpstud sai, siis läksime koos teise majja Su-Summu kohvikusse sööma. Ja hiljem viis ta mind ITK-sse, kus mul oli sünnitusjärgne ämmaemanda visiit. Kuna kohale jõudsime aegsasti, siis jõudsin enne veel lähedalasuvast poest oma minibeebidele riideid osta. ITK-sse oli üsna nostalgiline minna. Kuigi nad on seal mingeid ümberkorraldusi vist teinud, sest palatis, kus ma enne keisrit paar päeva olin, toimus ka ämmaemanda vastuvõtt ja see ruum, kus mind vastu võeti, oli minuarust see protseduuride tuba, kust mind keisrile viidi. Visiit ise oli suht mõttetu. Läbi ta mind vaatas ja katsus ning arvas, et kõik on korras ja võttis PAP-analüüsi (ei mina mäletanud, kas mul on see hiljaaegu võetud). Ning küsis, mis rasedusvastaseid vahendeid ma olen mõelnud kasutada. Pole nagu mõelnud veel:) Eks peab siis Saaremaal kunagi oma arsti juurde minema. 

Ämmaemanda juures käimise tõttu jäid mul täna lapsed pesemata-kaalumata ja seda tegid õed. Õnneks oli Liisa täna lõpuks juurde võtnud ja kaalus 1880 (+33) g. Kaspar kaalus 1820 (+32) g. 

Pole ammu söögi kohta midagi kirjutanud, sest pole midagi erilist olnud. Päevast päeva hommikul puder ja võileib, lõunal kartulipuder millegagi ja õhtuks piimasupp. Vabariigi aastapäeval oli siiski kartulisalat, aga kuna ma kodus olin seda just söönud, siis ei hakanud proovimagi, sest see pole kindlasti nii hea. Eile õhtul olid makaronid hakklihaga, makaronid olid teist korda siinoldud aja jooksul! Ja täna õhtul oli kodujuust kurgi, tomati, paprika ja redisega. Oleks natuke soola ka olnud, oleks veel parem olnud. Kõige jubedam asi siinsest sööklast on olnud piimasupp tatraga, see jäi isegi minul söömata!
Ühel jalutuskäigul palatist koridori teise otsa puhkeruumi piimapurki pesema mõtlesin, et ei tea, mitmesajandat korda ma seda koridori mööda tammun juba? Ja mitmesajandat korda lüpsiruumis lüpsan? Koridori mõõtsin ära: meie palati uksest puhkeruumi ukseni on u 65 sammu. Ja käin seda päevas vähemalt 10 korda. Vasakul klaasuste taga on mu lapsukesed:

26.02.2014 - 60. elupäev

Täna oli tuju natuke parem. Suudan jälle rutiinselt asju teha ja sunnin end mitte mõtlema kodu peale. Väikese vahelduse tõi hommikul meile fotograaf, kes soovis Lastehaigla infovoldiku jaoks meid pildistada. 

Täna nägin arsti alles kella 2 paiku, kui ma Kasparit pesin. Kasparilt võeti täna näpu otsast verd, et hemoglobiini jälle vaadata. Sõrme otsast võetavast verest pidi täpsema näidu saama ja see oli kõrgem. Silma uuringu kohta ütles meie arst, et ta silmaarsti eile ei näinud, järelikult midagi hullu ei ole ja praegu vähemalt operatsiooni ei tule. Vastusesse oli arst kirjutanud, et Liisal on 2. staadium. Järelikult siis tuleb järgmise nädalani oodata. 

Liisa sõi hommikul kell 6 41 ml ehk 2 ml rohkem, kui ette nähtud, päeval aga ei õnnestunud teda jälle piisavalt ärkvele saada, et süüa anda, õhtul kell 9 sõi 18 ml. Kaspar seevastu sõi mitu korda, kuigi vähe korraga. Kell 6 sõi 9, kell 12 7, kella 6 ajal 3 ja kella 9 ajal 2 ml.  

Käisin poes söögitagavara ostmas. Ja õhtupoole tuli mu ema külla. Andsin talle kohe lapsed sülle ja järgmisena juba pidi sondist neid söötma:) Peab varakult harjutama hakkama:)

25.02.2014 - 59. elupäev

Hommikul käis silmaarst. Juhuslikult sattusin samal ajal mööda minema ja läksin siis juurde. Ja selgus, et Kaspari silmadega on praegu korras, st tal 2. staadium, aga Liisa oli võrreldes eelmise nädalaga toimunud muudatus halvemuse poole ja ta on nüüd 2. ja 3. staadiumi vahel, kusjuures 3. nõuab juba sekkumist. Ja seega on Liisal suure tõenäosusega vaja laseroperatsiooni. Kohe ta oma otsust ei öelnud, et kas ta ootab järgmise nädalani ja vaatab siis uuesti ja otsustab lõikuse vajalikkuse või on kohe vaja. Ilmselt siis olid ikkkagi eelmisel nädalal ka juba mingid muutused olemas. Samas ütles arst, et veresooni nad jälgivad ka ja need on praegu ilusad, mis tähendab, et haigus on aeglase kuluga ja see on positiivne.

www.enneaegsedlapsed.ee kirjutab:

Retinopaatia

Ebaküpsusega võib kaasneda ka silma võrkkesta kahjustus ehk enneaegsete retinopaatia, mis võib põhjustada pimedaks jäämist. Silmapõhjade kahjustuse korral võib abi olla esimestel elukuudel teostatavast laserravist, krüoteraapiast ehk külmutusravist või ka silmaoperatsioonist.

"Enneaegne laps - haigused" (http://www.itk.ee/upload/files/enneaegse_haigused_eesti_2010.pdf) kirjutab:

Retinopaatia on progresseeruv haigus, millel on 5 staadiumi. Haigus võib taandareneda igas staadiumis.
I-II staadium – veresoonteta ja veresoontega võrkkesta piiril areneb eraldusjoon. Need on haiguse kerged vormid, ravi ei vaja.
III staadium - ebanormaalne veresoonte ja fibrooskoe areng. Umbes 50%l juhtudest areneb haigus III staadiumist edasi. Selles staadiumis rakendatakse ravi.
IV staadium - võrkkesta osaline irdumine.
V staadium - võrkkesta täielik irdumine (pime silm).

Oma arsti nägin ka. Kasparil on endiselt hemoglobiin madal, aga punaste vereliblede hulk olevat tõusnud, seega on lootust, et ta saab ise hakkama. Nii kaua, kui see tal mingeid probleeme ei tekita, vereülekannet ei tehta. Liisat ma pean ikka üritama söötmise ajaks  üles ajada. Arst soovitas kõigepealt sööta ja siis kraadida ning mässu vahetada. Võin ju proovida, kuigi mulle tundub, et kraadides ja mässut vahetades on mingigi võimalus, et ta ärkab. Samas isegi kui peale neid toiminguid tundub, et ta on üleval, siis kui ta ise aktiivset huvi üles ei näita, siis ei tule söömisest ikkagi midagi välja. Arst arvas, et peaks Liisa kõigepealt sööma saama, siis saaks Kaspariga tegeleda. Ja üles kolimist ta alles vaatab. Eks  ma olingi püüdnud endale sisendada, et ega me nii kiiresti üles ei koli. Aga samas tundub, et sisemiselt ma ikkagi lootsin, miks see pettumus muidu nii suur oli. 

Kuigi laseroperatsioon ei ole arstide sõnul midagi rasket, või õigemini see polegi päris operatsioon, vaid laseriga "keevitatakse" võrkkest kinni, viis see uudis ikkagi tuju paar kraadi alla. Ja kui siis palatikaaslane nr 2 teatas, et nad kolivad üles, siis langes meeleolu kolinal musta auku. Seekord vist polnudki asi niivõrd kadeduses, kui selles, et mulle tuli lihtsalt jälle selline lootusetuse tunne peale, et me jäämegi siia. Iga päev sama jama ja koju kunagi ei saagi. Ilmselt tänu koduskäimisele ongi praegu nii raske, tahaks tagasi hirmsasti.

Kuna ilm paistis imeilus, siis käisin õues end tuulutamas. Päris kevade tunne oli ja isegi lõhn oli kuidagi teistmoodi ning tihased laulsid. Ning natuke kergem hakkas.

Täna sõid nad ainult 2 korda ise: kell 6 hommikul Liisa 19 ja Kaspar 3 ml ning kell 21 Liisa 12 ja Kaspar 5 ml. Niimoodi ju koju ei saa:( Õhtul, kui mõlemad olid söödetud ja ma neid "krooksutasin", siis õde kiitis, et küll me oleme tublid! Ja et ma niimoodi kahega korraga hakkama saan. Pean ju saama, tüütu on koguaeg õdesid appi paluda ja teiseks pean ma ju ühel hetkel ikkagi ise hakkama saama. Ainult süsteemi on vaja:) Söötmine ise on lihtne, aga enne tuleb nad kordamööda kaaluda, siis võtan Liisa sülle, istume tugitooliga Kaspari juurde ja õngitsen Kaspari voodist välja. Peale söötmist sikutan mõlemad rinnale püsti "krooksuma", siis panen Kaspari tagasi voodisse, kaalun Liisa, Liisa voodisse ja kaalun Kaspari. Siis segan puudujääva piima ja panen süstlasse valmis ning võtan nad uuesti rinnale püsti, et kui mõni "krooks" jäi tulemata enne, siis nüüd on võimalus, samal ajal annan süstlast sondi piima.

Unustasin arstilt küsida, kas ma võin süstlast juba korraga rohkem piima anda kui 1 ml. Niimoodi kulub mul söötmisele üksi 39 minutit. Küsisin siis õelt, tema arvas, et võin proovida anda 2 ml korraga. Proovisin siis, tundus, et mõlemad talusid suuremat kogust.

Liisa tegi täna vist nalja mulle ja võttis ainult 1 g juurde, kaalus 1842 g. Kaspar aga 1762 (+35) g.

Täna saab mul 2 kuud haiglaseinte vahel veedetud... Ja lõppu veel ei paista:(

Edit: selline haruldane külaline sattus ka täna meie palatisse:

22.-24.02.2014 - 56.-58. elupäev

Kuna mina sõitsin laupäeva hommikul Saaremaale, siis ega ma tegelikult ei teagi, mida Liisa ja Kaspar tegid. Hiljem ainult vaatasin, mis kaalunumbrid olid paberile märgitud.

Kojuminnes oli mul hea plaan hoida kinni lüpsiaegadest, sest mulle tundub kahe eelneva haiglast eemaloleku põhjal, et kui režiim paigast ära läheb, siis piimatootmiskeskus satub segadusse ja ei tea enam, millal ja kui palju piima vaja toota on ning võib puudus tekkida vajalikul hetkel. Ja seda ma ei saa endale lubada, kui 2 väiksekest tahavad sööma õppida. Mul hakkas aga juba algusest peale selle plaani järgimisega viltu vedama, sest esimene lüps oleks pidanud olema juba bussis. Kuigi pumbal on patareid olemas, siis kuna juhtus olema väike buss ja minu kõrval istus tudengist noormees, siis ma arvasin, et see ei ole hea mõte. Pidin siis praami vetsus lüpsma. Kuna see pump teeb parajat urinat, siis ma ei tea, mis teised vetsukülastajad võisid mõelda:) Aga häda ei anna häbeneda ju:)

Kodus oli aga ülimõnus olla. Käisin koos terve perega jalutamas, eriti õnnelik oli selle üle muidugi Nipsu, kes kargas ja niutsus. Laupäeva õhtul tegime ahjukartuleid, poisid aitasid tublisti kaasa kartuleid pestes ja porgandeid koorides. Samuti aitas Karl tube koristada. Õhtul käisime saunas. Viimati tegin seda jõululaupäeval! Väga mõnus oli. Poisid arutasid saunas, et kus Liisa ja Kaspar pesema hakkavad ja siis arvasid, et nende vanad vannid sobivad neile küll. Ja kui ma siis ütlesin, et sellega läheb veel aega, kuni nad ükskord sauna tohivad minna, siis Sannu arvas, et siis emme ei saa ju ka sauna. Et emme peab ju kaksikute eest hoolitsema:)

Pühapäeva hommikul küpsetasid mehed pannkooke. Siis panin kringlitaina kerkima ja koorisime kartulisalati materjale. Kell 12 algas kohalikus kultuurimajas vabariigi aastapäeva kontsert-aktus. Päris mõnus oli vahelduseks kleit ja kontsakingad kapist välja otsida. Kultuurimajas oli päris ülev meeleolu. Vallavanem tunnustas eelmise aasta tegijaid ja nii uhke tunne on, et meie vallas on nii palju tublisid ja tunnustustväärivaid kodanikke. Ja siis oli kontserdi osa, kus nii mõnigi kord kiskus pisara silma. Nii suure kodumaa armastuse pärast, kui vahvate väikeste esinejate pärast. Karl astus üles nii laulukoori ridades kui tantsurühmas ja Sannu oli ka tubli laulumees. Meie vallas on väga palju erinevaid kultuurikollektiive. Kõige rohkem kiskusid pisaraid aga see, kui peale kontserti tulid paljud head inimesed õnne soovima ja kallistama ning ütlema, kuidas nad meile kaasa elavad. See on nii hea tunne teada, kui paljud meist hoolivad ja meile oma häid mõtteid on saatnud. Ju meil sellepärast ongi nii hästi läinud. Pidu lõppes tordisöömisega. 

Kodus hakkasime kartulisalatit tegema, poisid aitasid hakkida usinalt. Ja siis tegin kringli valmis. Mõne aja pärast tuli vennapoeg meile hoida ning isa astus ka läbi. Ema tuli juba peale kontserti meile. Nii et istusime natuke lauas, lõime vabariigi terviseks klaase kokku ja väga tore oli üle pika aja jälle pereringis olla. Aasta ja 4 kuune vennapoeg on juba väga vahva sell, kes teab, mida ta tahab. Ja võtab suurtest poistest hästi eeskuju:)
Mõnel üksikul hetkel kogu kodusoldud aja jooksul tundus, et asjad on täpselt nii nagu vanasti, et vahepeal pole olnud neid 2 kuud. Nagu näiteks siis, kui ma pesu triikisin ja mehed voodis mürasid. Või kui poisid meile tsirkuse etendust tegid. Või kui õhtul mehega koos väikese veini jõime. Aga enamuse ajast tiksus peas kogu aeg mõte, et 1/3 pereliikmetest on ju puudu ja mida need pisikesed küll ilma emmeta teevad.
Karl on vahepeal õppinud kirjatähti kirjutama, isegi tunniplaan oli enamuses kirjatähtedega kirjutatud. Ja Sander loeb päris kenasti. Isegi kirjatähti! Ise ta on ka kangesti uhke selle üle, luges mulle mitu korda "Onu Volgi värsiaabitsast" ette. Jälle täiesti märkamatult on see lugemine tal selgeks saanud nagu Karlilgi. Ja nad laulavad Eesti hümni ja teavad kõiki presidente. Ja Sander teab, mis on trikoloor:) Nad on ikka hirmus targaks saanud vahepeal. Ja Karlist sai noorkotkas.
Pühapäeval jõudsime veel ühe perekondliku jalutuskäigu teha. Ja siis oligi aeg hakata asju pakkima ja Tallinna poole tagasi sõitma.
Tagasi jõudes õnnestus mõlemale isegi 2 korda süüa anda. Liisa sõi 21 ja 12 ml ning Kaspar 4 ja 2 ml. Päris ära polnud ikka ununenud:) Liisa toidukogus oli  nüüd 39 ml ja Kasparil 37 ml.

Liisa mõõdud: 22.02 1765 (+25)
                        23.02 1802 (+37)
                        24.02 1841 (+39), pea ümbermõõt 30 ja pikkus 41,5 cm

Kaspari mõõdud: 22.02 1658 (+34)
                            23.02 1685 (+27)
                            24.02 1727 (+42), pea ümbermõõt 30 ja pikkus 39 cm. 

21.02.2014 - 55. elupäev

Hommikul kell 6 sõi Liisa 30 ml. Kella 9 ajal üritasin ka sööta, aga sõi ainult 2 ml. Kasparile proovisin ka tissi anda, aga tema vaatas suurte silmadega hoopis ümbrust ja söögi vastu üldse huvi ei tundnud. Üldse tundus ta pisut uimane, kas tõesti on see madalast hemoglobiinist? 

Peale pesu ja kaalumist sõi Liisa 25 ml. Kell 6 mõlemad magasid ja kella 9 ajal Liisa nagu natuke näitas huvi üles, aga lõpuks ikkagi ei tahtnud. Võtsin nad siis mõlemad imetamispadja peale sülle söötmise ajaks. Nad on kahekesi koos ikka niiiii armsad. Ja täiesti erinevat nägu. Alguses Liisa puges täitsa Kaspari nina alla, nii et nagu musitasid:)  

Arsti ma täna ei näinudki. Küll aga käis tädi külas. Tema arvas, et Liisal on minu suu:)

Liisa kaalus täna 1740 (+21) ja Kaspar 1624 (+34) g. 

Homme lähen Saaremaale ja tagasi tulen esmaspäeval. Seekord on väga raske neid kahekesi siia jätta, kui tean, et Liisa tissi tahab ja keegi neid sülle ei võta. Aga eks nad peavad üle elama. Järgmine kord läheme saarele juba 3-kesi!

20.02.2014 - 54. elupäev

Hommikul kell 6 sõi Liisa ise täpselt vajamineva koguse ära, 36 ml.

Arsti sõnul olid mõlema silmade uuringud praegu korras olnud, uus uuring on juba järgmisel nädalal. Kasparil pidi ka hemoglobiin natuke madal olema, aga nagu ta eile mainis, siis vereülekanne tuleb miinimutasemel või kui tal saturatsioon hakkab liiga palju langema. Kui vereülekanne teha, siis organism pidi saama vale signaali, et ise ei pea vaeva nägema ja kõik saab niisama korda. Liisa kohta ütles arst, et võiksin proovida teda juba ise rohkem söögiaegadeks üles ajada. Senini andsin tissi siis, kui ta oli üleval ja ise küsis. Ja kui küsisin mõlema tissitamise kohta, siis ta oli üsna kahtleval seisukohal, et vast on liiga vara. Aga samas ütles, et meditsiinilist vastunäidustust ei ole:) Et see on puhtalt tema isiklik arvamus ja proovida muidugi võib. Ja arvas ka, et kui mul oleks üks laps, siis see oleks ilmselt juba rinnalaps. 

Kell 12 mõlemad magasid magusalt, nii et ei õnnestunud. Kell 3 oli traditsiooniline kaalumine ja pesu. Tänane õde oli väga tore ja tuli küsima, et kas vajan abi. Arvasin, et saan hakkama, ainult ta pidi Liisa kanüüli ära võtma, aga kui panin lapse kaalule, siis ta ütles, et ma peseksin lapse ära ja ta ise vahetab voodipesu ja nii mõlema lapsega. 

Peale pesu ja kaalumist olid mõlemad üleval ja mõtlesin, et ikkagi prooviks, kuna imetamisnõustaja oli ka olemas. Ja saingi nad mõlemad rinnale. Kuigi Kaspar ainult paar korda haaras, aga ei söönud midagi ning jäi hoopis magusalt magama, siis vähemalt sain põhimõtte ära proovida. Täitsa võimalik on 2 korraga imetada, kuigi praegu on nad veel ise algajad ja mina ka. On tegemist, et mõlemat jälgida ja sättida. Liisa sõi 19 ml. Ja nii armas olid neid kahekesi mu süles vaadata, endal olid rõõmupisarad kurgus:). Vaikselt hakkab kohale jõudma, mida tähendavad kaksikud. 

Kell 18 mõlemad magavad ja ei aita ka Liisa äratamine. Aga kell 21 on üleval ja proovin uuesti mõlemaid sööta. Liisa sööb tublid 23 ml ja Kasparile saame õega kahepeale kaaludes 14 ml, aga millegipärast ma ei usu seda. Ma nagu ei tundnud, et ta oleks eriti söönud, aga mine tea. Kui ta tulemust kordab, siis usun:) 

Palatikaaslane nr 1 kolis lõpuks koos lapsega 3. korrusele. Ja palatisse tuli kohe uus emme. Eile õhtul toodi meie lastetuppa 3-päevane laps, kes kaalus 4,5 kg! Minu pisidega võrreldes on ta ikka hiiglane:)

Liisa kaalus täna 1719 (+37 g, 1 g on puudu sünnikaalu kahekordistamisest) ja Kaspar 1590 (+42) g. 

19.02.2014 - 53. elupäev

Hommikul kell 6 sõi Liisa 24 ml.

Liisale tehti täna vereülekanne, kuna hemoglobiin oli jälle liiga madal. See oli siis talle ka 4. kord juba, Kaspar on ka sama palju saanud. Kaspari kohta ütles arst, et lubab hemoglobiinitaseme miinimumini minna, enne kui ülekannet tegema hakatakse, sest kunagi peab ka nende endi süsteem tööle hakkama:) Silmade uuringu tulemusi arst veel ei teadnud. Ja siis ootamatult kuulutas arst Kaspari ka suureks ja ütles, et kell 3 võin proovida talle tissi anda! Kuna Liisal oli sel ajal niikuinii vereülekanne ja süüa poleks saanud, siis sobis hästi proovimiseks. Muidugi hakkasime sööma peale pesu, nii et ta võis juba natuke väsinud olla sellest, aga ikkagi haaras ka hoolega, kuigi kaua ei jaksanud imeda. Terve 1 grammi sai aga siiski kätte! Alustuseks hea küll ja näha on, et ta oskab ja huvi on. Ja imetamisnõustaja arvas, et võin kohe mõlemad korraga rinnale võtta.

Enne järgmist söögikorda Liisal veri alles jooksis, nii et pesta-kaaluda ega tissi anda ikka ei saanud. Ja ta natuke protesteeris selle vastu. Kaspar ei olnud ka söömisest huvitatud. 

Kella 9-ks oli Liisa vereülekandest puhanud ja sõna otses mõttes roosa ja peale pesu nõudis tissi. Alguses vaatasin, et Kaspar on ka huvitatud ja mõtlesin siis, et võiks ju proovida korraga. Aga õde ei võtnud sellest ideest vedu ja oli kahtleval seisukohal ning kuna ma ise ka päris kindel selles polnud, siis jäi seekord ära. Ja Kaspar tegelikult ikkagi magas ka. Kuna Kaspar täna alles esimest korda proovis, siis vast oligi liiga vara ja kahte korraga rinnale panna võiks aidata imetamisnõustaja. Ainuke asi, et imetamisnõustaja käib päeval, kui minu lapsed armastavad magada:) Kell 6 hommikul ega peale 9 õhtul teda ju pole, kui lapsed sööksid. 

Liisa kaalus täna 1682 (+18) ja Kaspar 1548 (+39) g.  

18.02. 2014 - 52. elupäev

Liisa sai hommikul suure vägiteoga hakkama. Nimelt kell 6 hommikul sõi ta rohkem, kui ette nähtud ja lõpetasime söömise alles kell 7. Määratud toidukogus oli 33 ml, aga tema sõi 43 ml! Ma ei uskunud oma silmi! Aga sellest suurest söömisest oli ta ka hirmus väsinud või oli kõht nii täis, et järgmine kord sõi ta alles kell 9 õhtul:) Kella 3 ajal peale pesu ja kaalumist proovisime ka, aga ei võtnud vedu.

See on ikka uskumatu, milleks sellised pisilased võimelised on, kui neile ainult võimalus anda! Nagu kuvöösist välja võtmine, lihtsalt prooviks, aga hakkama said! Või vesivoodi ära võtmine, jälle prooviks, aga temperatuur püsib. Ja rinnale panemine, prooviks ja harjutamiseks, ega ta niikuinii ei söö alguses eriti. Aga sööb! 

Küsisin igaks juhuks arstilt, et kas ta ikka rohkem tohib süüa, aga arst arvas, et võib küll ja et ega nad tegelikult ei tea, kui palju ta ise tahaks süüa, lihtsalt arvutatakse mingi vajalik kogus talle välja. Küsisin ka, millal Kaspar võiks proovida rinnast süüa. Arvas, et varsti on ta nii suur, et võiks proovida küll. Mulle tundub küll, et ta otsib rohkem ja lutiga ei taha hästi leppida enam.  

Täna ma kaalusin ja pesin mõlemad lapsed ise ning vahetasin voodipesu ka ise. Lootsin, et ehk hooldaja aitab voodipesu vahetada, aga ta ei tulnud juurde uurimagi, et kas on abi vaja. Ega ma sain ühe käega hakkama küll voodipesu vahetamisega. Tuleb lihtsalt kõik asjad valmis panna ja siis ühe käega hoian last kaalul igaks juhuks kinni ja teisega vahetan voodipesu ära. Isegi musta pesu ei korjanud hooldaja pesukorvi. Aga ma sain ise ka hakkama. Pean ju saama:) 

Kuna Liisa söögikordadel magas, siis sain Kasparit ka vahelduseks söötmise ajal süles hoida. 

Täna tehti mõlemale lapsele silmade uuring. Ma ei juhtunud juures olema, seega ei tea, mis sealt leiti. Ju homme oma arst räägib. 

Kuna täna oli üle pika-pika aja jälle päikest näha, siis lihtsalt pidin natukeseks jalutama minema. Päris kevad on õues vahepeal tulnud.

Õhtul käis mul Triin külas. Ja tal oli meeles keedetud mune tuua ning ta ema oli mulle liha teinud! Nii et söökla õhtuse piimamannasupi ja riisiga lihata piruka asemel oli mul lausa kuninglik õhtusöök:) Aitäh, Triin ja Triinu ema, väga maitsev oli!

Õhtul lapsi söötes mõtlesin kadeduse peale. Alles mõni aeg tagasi tundsin inimlikku kadedust, kui mõnel emal ja lapsel olid suured edusammud, et ma tahan ju ka! Kuigi ma teadsin, et ma ei tohiks nii mõelda, vaid peaksin ainult rõõmustama. Täna hakkasin mõtlema, et kuna meil on viimasel ajal hästi läinud, võiks mõni teine ema äkki meie peale natuke kade olla. Ja siis jõudis kohale, et tegelikult ei saa ega tohi kade olla, sest keegi teine peale minu ei ole kõrvalt näinud, kui palju mu lapsed on pidanud üle elama ja kannatama, et sellesse olukorda lõpuks jõuda. Keegi teine ei tea, kui palju olen mina pidanud üle elama ja kannatama, et nüüd lõpuks ometi tunda rõõmu oma laste edusammude üle. Aga jah, nüüd lõpuks on tõesti tunne, et me liigume edasi, mitte ei tammu ühe koha peal. Vahepeal oli mul tunne, et me jäämegi siia haiglasse ja kõik päevad ongi lõputult ühesugused. Aga nüüd lõpuks on näha positiivseid muutusi. Ja need tulid kuidagi äkki. Järsku üle öö ei vaja nad lisahapnikku. Ja on voodites. Ja teisel katsel sõi Liisa juba 10 ml ise. Nad kasvavad! Ja arenevad! Ja see on nii fantastiline! 

Liisa kaalus täna 1664 (+41) ja Kaspar 1509 (+40) g.  

17.02.2014 - 51. elupäev

Eile õhtul kella 12 söötmise ajal sõi veel Liisa 20 g! Kusjuures eelnevalt olin mõlemat rinda juba lüpsnud, kuna arvasin, et vaevalt ta jälle süüa tahab. Aga ta otsis ja proovisime. Nii et see polnudki ühekordne juhus. 

Ja täna hommikul kell 6 sõi ta lausa 27 g! Kell 9 ta magas magusalt, ei proovinud üldse. Kell 12 proovisime, aga sõi ainult 2 g. Kell 3 peale kaalumist-mõõtmist ja pesu sõi ta ikkagi 17 g. Kell 6 õhtul ta magas jälle ning kell 9 sõi 18 g.
Ta alguses pusserdab seal rinnal niisama, vahepeal haarab ja imeb paar korda, siis laseb lahti jälle. Kuni siis piima tulema hakkab, siis haagib ennast külge ja on u 10 minutit nii. Mingi 5 korda järjest imeb, vahepeal puhkab ja siis jälle imeb. Nii et väga tubli! Ja hapnikutase ka püsib.
Arst käis ja kiitis ka meid. Ja keeras Kaspari vesivoodi temperatuuri madalamaks ning laskis õel Liisa oma üldse ära võtta prooviks. Ja Kaspar hakkab ka süüa saama süstlast boolusena. Esimene kord võttis mõtlema, et kuidas ma samal ajal Liisat tissitan ja Kasparile süstlast annan, aga vist sain omale süsteemi käppa. Istun tooliga Kaspari voodi juurde, nii et ühe käega vajutan süstalt ja teisega toetan Liisa pead. Ainult süstalt on ühe käega paha vahetada.
Ja piimasüsteemi mõtlesin ka välja. Hommikuti on piima palju, siis pole probleemi ühest rinnast mõlemale vajalik kogus välja lüpsta, et Liisale täis tiss jääks. Päeval aga ei ole nii palju. Lasin siis hommikuse piima külmkappi panna ja kui Liisal mingi kogus puudu jääb, siis sealt õde toob.
Võtsin siis täna julguse kokku ja küsisin arstilt, et kui kauaks ta meile haiglasolemist prognoosib, et tahaksin vahepeal kodus ilmselt käia. Arst arvas, et väga asjakohane küsimus. Et kojuminekut ta veel öelda ei julge, aga ta on mõelnud, et järgmisel nädalal võiksime me üles kolida! See oli nüüd küll ootamatult kiiresti:) Nüüd siis plaaningi sel nädalavahetusel koju minna, sest järgmine korda saan sinna sõita juba koos lastega.
Täna kaaluti ja mõõdeti ka lapsi jälle:
Liisa: kaal 1623 (+33), pikkus 39,5 (+0,5) ja peaümbermõõt 29  (+1,5) cm.
Kaspar: kaal 1469 (+23), pikkus 39 (+1) ja peaümbermõõt 29 (+1) cm. 

Täna sai täis 34. rasedusnädal.