Alustaks enne jõulu ajast. 14. detsembril hakkas Karl hirmsasti köhima, üks köhahoog teise järel ja lausa nuttis ise juba. Kiirustasime siis perearsti ukse taha. Seal pikka juttu polnud, peale kuulamist saatis meid haiglasse. Esialgu pidime puhketoas ootama, kuna palatid olid kõik kinni! Üsna ruttu tehti esimene aur. Karl muidugi esimene kord protesteeris, aga kui juba taipas, et see haiget ei tee, siis lasi teha küll. Tunniajaste vahedega saime 3 auru, kõik see aeg passisime puhketoas, kus oli telekas, mis näitas vaid ETV-d (mingi poliitika jutu saade), male ja raamatud tervishoiust. Siis lõpuks saime palatisse. Karl paistis esialgu üsna suures vaimustuses olevat, tuiskas mööda palatis ja uuris. Isegi metallist võrevoodi vaimustas teda ja tahtis sinna kohe magama minna. Ja WC-s oli kraan, mis ise tööle hakkas. Siis tuli Karlil ka palavik ja siis ta enam eriti lõbus ei olnud. Kuna haiglassetulekut ei osanud me üldse karta, siis meil polnud mitte midagi kaasas. Õnneks Mamma ostis hambaharjad-pastad, Karlile pidzaama ja mõned lasteajakirjad. Öine auru tegemine ei meeldinud Karlile kohe üldse. Ja kõige hullem oli hommikune vereproov. Teisel päeval viidi meid lasteosakonda, mingi suurem kolimine toimus. Siis tal oli juba parem olla ja meil hakkas hirmus igav. Ma ei ole vist päeva jooksul kunagi varem nii palju mänginud, joonistanud, värvinud, kleepinud, lõiganud, voltinud, laulnud. Teise päeva õhtul õnneks saime ka mängutuppa minna, siis oli natuke lõbusam, emme sai Legosid kokku panna:) Ja veel lõpmatuseni mängida. Isegi lastesaade, mida ta kodus ainiti vaatab, ei huvitanud teda. Haiglas oleku tõttu jäid meil ära nii minu kui laste jõulupidu töö juures. Ja samuti jäi mul tegemata kõik töö, mis ma enne puhkust ära pidin tegema. Reedel lõpuks siis saime koju. Diagnoos, nagu ma aru sain, oli viiruslik bronhiit. Ja seega oli karta, et Sannule see ka külge hakkab.
Lasteaia jõulupeol käisime teisipäeval õnneks ära. Samal öösel hakkas Sannu köhima. Kuna Karliga niikuinii kolmapäeval arstile pidime minema, jätsime Sannu koduste laste jõulupeo ära ja viisime Sannu ka arstile. Arst ütles, et köha talle üldse ei meeldi, kirjutas ühe rohu, saatis vereproovi tegema, aga haiglasse ei pannud veel. Meil oli küll haiglakott kaasa pakitud, aga hingasime kergendatult ja läksime koju tagasi. Aga ööl vastu neljapäeva läks asi tõsisemaks. Sannu ei maganud, hingamine läks raskeks, köhis, hommikul oli 38,6 palavik ka. Vereproov oli küll korras, aga arstiga telefoni teel konsulteerides otsustasime haiglasse minna. Sannu sai sama palati, kust me reedel Karliga olime tulnud, isegi meie tehtud lumehelbeke oli aknal, nagu ootaks Sannut. Raske südamega jätsime issi ja Sannu haiglasse ning sõitsime Karliga koju.
Kuna pidime Karliga ise jõuluettevalmistustega hakkama saama, siis esiteks läksime kuuse järgi. Ma polegi oma pea 30 eluaasta jooksul päris ise metsast kuuske toomas käinud. Valimas küll, aga ei ise saen ja toon metsast ära, seda mitte. Kuna lund on ikka rohkesti, siis ei hakanud Karliga metsa sumpama minema. Issi luges talle sõnad peale, et ta peab aitama emmet, seetõttu polnud Karl nõus koju ka jääma. Võtsime siis kelgu ja sae ning läksime tee äärest vaatama. Tegin ka väikese tiiru heinamaa ümbruses, aga isegi väike tiir lumes sumpamist võttis hingeldama hirmsasti. Ühe enam-vähem sobiva siiski leidsime tee äärest. Kui ma ta lõpuks lume alt kätte sain, siis ta siiski ei tundunud nii ilus, aga pidi sobima. Koju läksin siis nii, et kelk koos Karliga ühe ja kuusk teise käe otsas. Karl oli ehtimise juures suur abimees.
Õhtul kuulsin, et Sannule mõjus haigus kahjuks palju hullemini kui Karlile. Lisaks köhimisele oli tal kõrge palavik (kohati isegi üle 39), oksendas, kõht oli lahti. Talle tehti auru, anti palavikualandajat, hiljem pandi vedelikukaotuse leevendamiseks tilguti ja kuna tekkis hapnikupuudus (monitor oli näpu otsas), siis anti ka lisahapnikku. Pole siis ime, et ta ise väga õnnetu ja vaevatud oli. Ja kodus kõigele sellele mõelda oli vist isegi raskem, kui ise seal oleks olnud koos temaga. Nii veetsidki issi ja Sannu jõulupühad haiglas ja meie Karliga kodus. Hirmus kurb oli nende pärast. Laupäeval käisime neid vaatamas ja siis oli Sannu juba täitsa enda moodi, rääkis ja mängis. Täna anti lootust, et homme saab välja.
Lõpumärkusena olgu öeldud, et Lastehaigla toetusfondi reklaamile, mis räägib, et "Haigus ei küsi, millal tulla" vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga. Õnneks Sannu ise veel ei oska jõuluvanast ja kõigest sellest eriti palju pidada, seega tema selle üle ei kurvastanud, et pidi jõuludel haiglas olema, küll aga issi ja meie. Karliga oleks kindlasti raskem olnud.
