Meie pere pesapuu

27. detsember 2010

Sel aastal olid jõulud teisiti

Alustaks enne jõulu ajast. 14. detsembril hakkas Karl hirmsasti köhima, üks köhahoog teise järel ja lausa nuttis ise juba. Kiirustasime siis perearsti ukse taha. Seal pikka juttu polnud, peale kuulamist saatis meid haiglasse. Esialgu pidime puhketoas ootama, kuna palatid olid kõik kinni! Üsna ruttu tehti esimene aur. Karl muidugi esimene kord protesteeris, aga kui juba taipas, et see haiget ei tee, siis lasi teha küll. Tunniajaste vahedega saime 3 auru, kõik see aeg passisime puhketoas, kus oli telekas, mis näitas vaid ETV-d (mingi poliitika jutu saade), male ja raamatud tervishoiust. Siis lõpuks saime palatisse. Karl paistis esialgu üsna suures vaimustuses olevat, tuiskas mööda palatis ja uuris. Isegi metallist võrevoodi vaimustas teda ja tahtis sinna kohe magama minna. Ja WC-s oli kraan, mis ise tööle hakkas. Siis tuli Karlil ka palavik ja siis ta enam eriti lõbus ei olnud. Kuna haiglassetulekut ei osanud me üldse karta, siis meil polnud mitte midagi kaasas. Õnneks Mamma ostis hambaharjad-pastad, Karlile pidzaama ja mõned lasteajakirjad. Öine auru tegemine ei meeldinud Karlile kohe üldse. Ja kõige hullem oli hommikune vereproov. Teisel päeval viidi meid lasteosakonda, mingi suurem kolimine toimus. Siis tal oli juba parem olla ja meil hakkas hirmus igav. Ma ei ole vist päeva jooksul kunagi varem nii palju mänginud, joonistanud, värvinud, kleepinud, lõiganud, voltinud, laulnud. Teise päeva õhtul õnneks saime ka mängutuppa minna, siis oli natuke lõbusam, emme sai Legosid kokku panna:) Ja veel lõpmatuseni mängida. Isegi lastesaade, mida ta kodus ainiti vaatab, ei huvitanud teda. Haiglas oleku tõttu jäid meil ära nii minu kui laste jõulupidu töö juures. Ja samuti jäi mul tegemata kõik töö, mis ma enne puhkust ära pidin tegema. Reedel lõpuks siis saime koju. Diagnoos, nagu ma aru sain, oli viiruslik bronhiit. Ja seega oli karta, et Sannule see ka külge hakkab.
Lasteaia jõulupeol käisime teisipäeval õnneks ära. Samal öösel hakkas Sannu köhima. Kuna Karliga niikuinii kolmapäeval arstile pidime minema, jätsime Sannu koduste laste jõulupeo ära ja viisime Sannu ka arstile. Arst ütles, et köha talle üldse ei meeldi, kirjutas ühe rohu, saatis vereproovi tegema, aga haiglasse ei pannud veel. Meil oli küll haiglakott kaasa pakitud, aga hingasime kergendatult ja läksime koju tagasi. Aga ööl vastu neljapäeva läks asi tõsisemaks. Sannu ei maganud, hingamine läks raskeks, köhis, hommikul oli 38,6 palavik ka. Vereproov oli küll korras, aga arstiga telefoni teel konsulteerides otsustasime haiglasse minna. Sannu sai sama palati, kust me reedel Karliga olime tulnud, isegi meie tehtud lumehelbeke oli aknal, nagu ootaks Sannut. Raske südamega jätsime issi ja Sannu haiglasse ning sõitsime Karliga koju.
Kuna pidime Karliga ise jõuluettevalmistustega hakkama saama, siis esiteks läksime kuuse järgi. Ma polegi oma pea 30 eluaasta jooksul päris ise metsast kuuske toomas käinud. Valimas küll, aga ei ise saen ja toon metsast ära, seda mitte. Kuna lund on ikka rohkesti, siis ei hakanud Karliga metsa sumpama minema. Issi luges talle sõnad peale, et ta peab aitama emmet, seetõttu polnud Karl nõus koju ka jääma. Võtsime siis kelgu ja sae ning läksime tee äärest vaatama. Tegin ka väikese tiiru heinamaa ümbruses, aga isegi väike tiir lumes sumpamist võttis hingeldama hirmsasti. Ühe enam-vähem sobiva siiski leidsime tee äärest. Kui ma ta lõpuks lume alt kätte sain, siis ta siiski ei tundunud nii ilus, aga pidi sobima. Koju läksin siis nii, et kelk koos Karliga ühe ja kuusk teise käe otsas. Karl oli ehtimise juures suur abimees.
Õhtul kuulsin, et Sannule mõjus haigus kahjuks palju hullemini kui Karlile. Lisaks köhimisele oli tal kõrge palavik (kohati isegi üle 39), oksendas, kõht oli lahti. Talle tehti auru, anti palavikualandajat, hiljem pandi vedelikukaotuse leevendamiseks tilguti ja kuna tekkis hapnikupuudus (monitor oli näpu otsas), siis anti ka lisahapnikku. Pole siis ime, et ta ise väga õnnetu ja vaevatud oli. Ja kodus kõigele sellele mõelda oli vist isegi raskem, kui ise seal oleks olnud koos temaga. Nii veetsidki issi ja Sannu jõulupühad haiglas ja meie Karliga kodus. Hirmus kurb oli nende pärast. Laupäeval käisime neid vaatamas ja siis oli Sannu juba täitsa enda moodi, rääkis ja mängis. Täna anti lootust, et homme saab välja.
Lõpumärkusena olgu öeldud, et Lastehaigla toetusfondi reklaamile, mis räägib, et "Haigus ei küsi, millal tulla" vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga. Õnneks Sannu ise veel ei oska jõuluvanast ja kõigest sellest eriti palju pidada, seega tema selle üle ei kurvastanud, et pidi jõuludel haiglas olema, küll aga issi ja meie. Karliga oleks kindlasti raskem olnud.

9. detsember 2010

Väike heategu igasse päeva.

Eile hommikul juhtus selline lugu. Sõitsime meie Karliga lasteaia poole. Selleks, et suure tee peale saada, tuleb mäest üles sõita. Ise ma eelmisel päeval mõtlesin, et vist ei tasu sealt enam üles sõita, no aga ma läksin ikka. Aga üles ei saanud. Hoog oli vist liiga väike, sest kui peaks juhtuma, et keegi veel seal tee peal sõidab, siis peaks ju teed andma, seetõttu ei saa tee peale kohe tormata. Hästi natuke jäi puudu, aga enam edasi ei saanud, rattad lihtsalt käisid all ringi ka teise käiguga. Üks auto tuli eemalt, mõtlesin, et lasen ta mööda ja siis ukerdan edasi. Auto jäi aga natuke maad eemal seisma ja tuli tagurpidi tagasi. Kaks noormeest tulid välja ja küsisid, et ega mul abi vaja ole. Muidugi oli! Nad pidid ainult natukene tagant lükkama ja üles me saimegi. Uhh, mul oli nii hea meel. Et nii häid inimesi veel on. Karl kommenteeris ka kohe: "Emme, vaata kui tore, et nii häid inimesi on!" Küll päkapikud ka näevad kõike ja panevad tähele:)

Kiri päkapikkudele

Tere, kallid päkapikud!

Olen olnud hea laps, koristan tube ja üldse ei jonni. Palun tooge mulle riidest poekotte. Sest viimase kuu aja jooksul olen ma kõik oma neli poekotti ära kaotanud, ilmselt Selverisse. Kilekotiga ei tahaks kuidagi poes käia.
Aadress: punased vilditud sussid voodi ees

Hurry, hurry, hurry, now quick, quick, quick, quick

Selle laulu viisijupike kummitab viimasel ajal peas: http://www.youtube.com/watch?v=vqNsN76zdoU just sõnade pärast, sest hirmus kiire on. Pikka aega juba mõtled, et võiks kirjutada, aga ei jõua kuidagi. Proovin siis natuke tagantjärgi.
Kui see esimene korralik paks lumi maha tuli, siis järgmisel päeval oli mul vaja Endlasse koolitusele sõitma. Niikuinii pidin varakult minema hakkama, sest kell 6.10 oli juba praamilbronn, aga mingi ärevus hinges ajas mind juba kell 3.30 üles ja nii hakkasingi natuke enne 4 kodust sõitma. See oli kokkuvõttes päris hea mõte, sest teed olid päris jubedad. Lootsin, et Kuivastu maantee on puhtaks lükatud, aga ei. Kaks sahka tulid vastu. Andis ikka läbi pusida, pealegi sadas ja tuiskas terve tee, nii et nähtavus oli ka suht kehv. Raplast alates läks õnneks (mees)kolleeg rooli. Koolitus ise oli minu jaoks päris asjalik. Järgmisel päeval tagasitulles arvasid mõlemad mehed, et nemad on õhtusest "koosolekust" hirmus väsinud ja sõita ei taha. Päris naljakas oli sõita, mehed taga magavad, ümberringi kottpime, pole õrna aimugi, kus ma olen või kuhu ma minema pean. Aga kohale ma jõudsin. Pidin veel Haapsalust läbi sõitma, mistõttu jäin ma praamile nii u 5 min hiljaks. Külm, kõht tühi, süüa polnud kusagilt osta, õnneks päästis mu elu kotis olnud paanikašokolaad:)
Eelmisel nädalal oli kohe eriti kiire. Esmaspäevase päeva veetsin sigalates ülevaatusi tehes, teisipäev möödus sünnipäevatades, õhtul oli veel lauluproov. Käin nimelt nüüd kohalikus segakooris laulmas, kus omal ajal laulis mu vanaema ja vanaisa ning juhatas teine vanaisa, järjepidevus. Olen oma koori pesamuna:) Kolmapäeval käisime üle mitme-mitme aasta teatris. Väga hea tükk oli, natuke nalja, aga mõtlemapanev. Reedel oli Kihelkonnal talvelaulupidu. Kuigi ilm oli parasjagu talviselt krõbe, siis õnneks see väliosa möödus suhteliselt kiiresti, nii et külm ei hakanudki, pealegi tehti juba bussis kõvad külmarohud sisse:) Õhtul oli pidu kultuurimajas. Küll on ikka tore jälle laulurahva seas olla:) Talvelaulupeost räägiti Aktuaalses Kaameras: http://uudised.err.ee/index.php?06220338 ning kirjutati kohalikes lehtedes siin ja siin. Laupäeva hommikul varakult Sõrve, et suureks sünnipäevapeoks ettevalmistusi tegema hakata. Ja juba vooriski Ladina-Ameerika päritolu külalisi sisse. Teiste hulgas olid poptäht, karnevalilt tulnuid, seebika tegelasi, Tšiili kaevur ja piraadihakatisi. Väga vahva oli, et kõigil olid kostüümid seljas. Muidugi parima kostüümi auhinna saajas polnud kahtlust, kuigi noorem põlvkond oli juba tihedalt kannul. Pühapäeval käisid veel vanaema ja tädi sünnipäeval. Ning õhtu lõpuks jõudsime koju, kus ootas 10-kraadine tuba ja lumine kass.

19. november 2010

Lapsesuu

Karl toppis pluusi alla mingi mänguasja.
Küsib: "Emme, arva ära, mis mul kõhus on?"
Emme arvab kõhu kuju järgi, et tita.
"Õige!" ütleb Karl.
Emme uurib edasi, et ei tea, kas poiss või tüdruk.
Karl vastab: "Ma pole veel otsustanud!"
Vat siis, kuidas tulevase lapse soo määramine tegelikult käib, kromosoomidel pole siin mingit sõnaõigust.

18. november 2010

Jõulupostkaardi ilm on väljas

Tõesti mõnusalt armsalt ilusalt lumine ja valge. Küll ilmselt mitte kauaks, sest on sula. Esmaspäeval sai auto talverehvid alla, mille käigus muidugi avastati, et vasak esimene stabilisaatorivarras tahab vahetamist. Vahelduseks mul oligi õigus, et autol midagi koliseb. Ja see on ilmselt selle auto nõrk koht, kuna väljas minu auto kõrval seisis täpselt samasugune auto, millel sama viga, nii et võta teadmiseks, Unistaja. Mõtlesin, et nüüd saab naeltega mööda asfaldit pikka aega krõbistada, aga näed sa, juba täna sain lumes sõita.
Mis vahepeal veel huvitavat olnud? Lasteaias oli isadepäeva kontsert, Karl olevat valjusti (ja ainult natuke valesti) laulnud, aga ainsana omavanustest olid tal sõnad kõik peas. Ka vanemate laste laulu omad. Tantsida ei olevat tahtnud. Ja lisaks anti meile tänukiri sügisnäitusel osalemise eest!
Lasteaia hoolekogu koosolekul käisin ka. Esimest korda puutun üldse sellise asjaga kokku. Võtab ikka täitsa ahastama, kui kuulad juhataja juttu, et see eelarverida on tühi, nii et WC paberit enam osta ei saaks, elektri eelarvest on poole kuu jagu alles, inventari soetamise eelarve on u 10000 lõhki, kuna lõpuks osteti uued lauad (reguleeritavate jalgadega), mille eest ollakse veel võlgu. Jaanuarist tuleb tõsta nii toiduraha kui ka kohatasu, mis tegelikult ongi teiste lasteaedadega võrreldes väga väiksed. Kui isegi igapäevase eluga välja ei tule, mis siis veel rääkida uue inventari ostmisest, lasteaia madratsid-tekid-padjad on seal vist lasteaia ehitamisest saati, ehk siis pea 40 aastat! Remondist ei tasu unistadagi. Vallavanem ja volikogu esimees olid ka kohal, aga nemadki laiutavad ainult käsi, kuna raha ei ole. Palgad olevat ka nii lasteaias kui vallaametnikel endil ühed Eesti madalaimad. Detsembri alguses on jälle jõululaat, kuhu oodatakse lastevanemate heategevuslikku panust, et müügist korjata raha tekkide-patjade-voodiriiete ostuks. Mulle on see lasteaia teema südamelähedane, kuna 2 lapse kaudu jään päris mitmeks aastaks sellega seotuks.
Tervis kontrolliti ka üle mitme aasta üle, töö tervishoiukontrolli käigus. Peale rasedust polegi arsti juurde asja olnud, ainult lastega käin perearsti juures, isegi mingeid viiruseid pole põdenud eelmisel aastal (sülitan 3 korda üle õla). Silmanägemine ei ole muutunud, süda oli korras, veresuhkur nati kõrge (ehk mõjutas söödud lõuna) ja vererõhk nati madal (eelmisel päeval käisin doonoriks, äkki see puuduv 500 ml mõjutas). Võib edasi töötada küll.

16. november 2010

Lapsesuu

Sandri esimene (sõnaline) vaimukus:
Istume söögilaua taga, Karl hakkas millegipärast jonnima, multikavaatamine oli vist teemaks. Karl nuttis valju häälega, Sander vaatas teada ja ütles siis, mis ta asjast arvab: "Venna tita!"
Issi läks poodi, meie ootasime autos. Tagasi tulles rääkis issi, kuidas pood oli parme täis, kes kõik Bocki või muud taolist kanget õlut ostmas olid. Karl jääb hetkeks mõttesse ja küsib siis: "Issi, aga mis sa tegid, et nad sind ei hammustaks?" No mis sa kostad selle peale, seleta 4-aastasele, milliseid parme issi mõtles:)
Sõidame Karliga lasteaiast kodupoole. Lasteaias olid nad vaadanud musta ja valge koera multikat. Rääkisingi siis Karlile, et seda multikat olen isegi mina vaadanud, kui ma väike olin. Sellepeale küsis Karl, et mis ma veel telekast vaatasin. Üritasin siis meelde tuletada, mis meile näidati. Kõige suurem sõber, Hunt Kriimsilm, Mõmmi aabits, Tammetõru seiklused. Enamusi neist on Karl ka näinud. Edasi küsis Karl, et mis multikaid oli. Mul peale musta ja valge koera ei tulnudki miskit meelde, et ju siis rohkem ei näidatud. Karl ohkas selle peale: "Noh, vähemalt sa oled sedagi näinud!"
Karlile meeldib kõiksugu üllatusi teha. Ükspäev tulime jällegi lasteaiast ja tal oli vist mingi joonistus kaasas. Manitses mind, et ma issile selle kohta midagi ei ütleks. Lubasin, et ma ei ütle midagi. Sellepeale Karl küsis üllatunult: "Mitte midagi? Kas sa isegi tere ei ütle?!"

9. november 2010

Küll on kena autoga tee peal liugu lasta

Nüüd on see siis käes. Autol on suverehvid all, aga väljas on lumi maas. Eile hommikul härmas loodust vaadates veel mõtlesin, et äkki ikka peaks rehvid autopeale panema ja ehk pääseks linnas kusagil rehvivahetuses jaole. Aga kuna teadsin, et niigi kiire päev, siis jäid panemata. Eile oli natuke libe, aga täna ikka päris libe. Sõitsin nii 60-70 ja kohalt minnes isegi 3. käiguga käisid rattad all ringi. Ja üks auto oli kraavis ka, hiljem selgus, et naabrinaine. Ise ei proovinud seal üldse pidurdama hakatagi, muidu oleks sealsamas kraavis lõpetanud. Kuidagi tuleb ka koju saada õhtul... Homme õnneks ei pea oma autoga sõitma, sest Tallinnasse minek, tööautodel on talverehvid all.

4. november 2010

Ilma pimedus vist hakkab mõjuma. Kuidagi ei viitsi tööd teha. Tahaks kodus olla, küünlaid põletada, kuulata ahjus praksuvat tuld ja ümber maja vihisevat tuult, diivanil sooja pleedi alla ennast kerra kerida, sooja kakaod juua ja sooja pehmet lõnga kududa. Selle asemel peab läbi pimeduse, vihma ja tuule tööle rühkima. Olgu, hommikuti on nüüd tänu kella keeramisele valge, aga õhtul seevastu pime. Ja kaua see hommikunegi valgus veel püsib. Kui päris aus olla, siis mõnel päeval ei tundugi valgeks minevat. Päikest näidati ka täna paariks hetkeks, peale seda kui 2 päeva oli tihe udu ja 2 päeva oli sadanud.
Hingedepäeval käisin korraks ikka surnuaiast läbi. Ma ei hakanud õhtul pimedas enam Kihelkonnale minema, aga põikasin koju minnes Lümanda surnuaiast läbi. Ja hästi tegin. Imeilus oli seal hämaras põlevaid küünlaid vaadata. Selline rahu tuli hinge korraks. Kodus süütasin ka õues küünlad, et võib-olla vanaema-vanaisa tulevad oma kodu ja meid vaatama. Ja toas põles küünal kõikide teiste kallite kadunute mälestuseks.
Eks peabki nüüd ootama lund ja jõule, et ilm vähekenegi helgemaks läheks.

3. november 2010

Esimene kinoskäik

Mina käisin viimati kinos Tartus 2007. aasta kevadel, Kariibimere piraatide filmi vaatamas (osa 3 vist?). Karl polnud oma 4 ja poole eluaasta jooksul veel kinos käinud. Mingi aeg oli isegi päevakorras, aga enam ei mäletagi, kas aeg ei sobinud või arvasime, et Karlile film ei meeldiks. Nüüd jooksis kinos Petsoni ja Finduse multifilm ning mõtlesime ära käia. Muidu räägitakse küll kinost, aga Karlil puudub ettekujutus, mis see üldse on. No muidugi meie saare ainuke kino päris klassikalise kino mõõtu välja ei anna, aga film oli ja pop corn oli, mida veel siis vaja. Jõudsime Karliga isegi natuke liiga vara kinno, nii et ta jõudis juba muist pop corni ära süüa ning pärima hakata, millal see film siis hakkab. Kõigepealt muidugi tahtis teada, kus telekas on, sest issi rääkis kodus, et kinos on suur telekas:) Püüdsin selgeks teha, et valge sein ongi telekas, kui lõpuks pilti näitama hakati, siis sai aru. Multikas ise oli vahva, nii lastele kui ka täiskasvanutele sobiv. Eriti meeldisid mulle need pisikesed mutukad, kes pättust teevad kogu aeg. Kui film läbi sai (Karl ei jõudnud veel õnneks pärima hakata, et millal läbi saab), küsisin, et kas talle meeldis. Meeldis küll. Küsimuse peale, et mis meeldis, vastas kõigepealt, et pop corni meeldis süüa:) Siis ikka täiendas, et multikas meeldis ka. Ja ta tahaks teinekord veel kinno minna. Kui veel lastele midagi näidatakse, siis võib Karliga täitsa minna.