Eile hommikul juhtus selline lugu. Sõitsime meie Karliga lasteaia poole. Selleks, et suure tee peale saada, tuleb mäest üles sõita. Ise ma eelmisel päeval mõtlesin, et vist ei tasu sealt enam üles sõita, no aga ma läksin ikka. Aga üles ei saanud. Hoog oli vist liiga väike, sest kui peaks juhtuma, et keegi veel seal tee peal sõidab, siis peaks ju teed andma, seetõttu ei saa tee peale kohe tormata. Hästi natuke jäi puudu, aga enam edasi ei saanud, rattad lihtsalt käisid all ringi ka teise käiguga. Üks auto tuli eemalt, mõtlesin, et lasen ta mööda ja siis ukerdan edasi. Auto jäi aga natuke maad eemal seisma ja tuli tagurpidi tagasi. Kaks noormeest tulid välja ja küsisid, et ega mul abi vaja ole. Muidugi oli! Nad pidid ainult natukene tagant lükkama ja üles me saimegi. Uhh, mul oli nii hea meel. Et nii häid inimesi veel on. Karl kommenteeris ka kohe: "Emme, vaata kui tore, et nii häid inimesi on!" Küll päkapikud ka näevad kõike ja panevad tähele:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar