Meie pere pesapuu

4. november 2010

Ilma pimedus vist hakkab mõjuma. Kuidagi ei viitsi tööd teha. Tahaks kodus olla, küünlaid põletada, kuulata ahjus praksuvat tuld ja ümber maja vihisevat tuult, diivanil sooja pleedi alla ennast kerra kerida, sooja kakaod juua ja sooja pehmet lõnga kududa. Selle asemel peab läbi pimeduse, vihma ja tuule tööle rühkima. Olgu, hommikuti on nüüd tänu kella keeramisele valge, aga õhtul seevastu pime. Ja kaua see hommikunegi valgus veel püsib. Kui päris aus olla, siis mõnel päeval ei tundugi valgeks minevat. Päikest näidati ka täna paariks hetkeks, peale seda kui 2 päeva oli tihe udu ja 2 päeva oli sadanud.
Hingedepäeval käisin korraks ikka surnuaiast läbi. Ma ei hakanud õhtul pimedas enam Kihelkonnale minema, aga põikasin koju minnes Lümanda surnuaiast läbi. Ja hästi tegin. Imeilus oli seal hämaras põlevaid küünlaid vaadata. Selline rahu tuli hinge korraks. Kodus süütasin ka õues küünlad, et võib-olla vanaema-vanaisa tulevad oma kodu ja meid vaatama. Ja toas põles küünal kõikide teiste kallite kadunute mälestuseks.
Eks peabki nüüd ootama lund ja jõule, et ilm vähekenegi helgemaks läheks.

Kommentaare ei ole: