Esimene kinoskäik

Mina käisin viimati kinos Tartus 2007. aasta kevadel, Kariibimere piraatide filmi vaatamas (osa 3 vist?). Karl polnud oma 4 ja poole eluaasta jooksul veel kinos käinud. Mingi aeg oli isegi päevakorras, aga enam ei mäletagi, kas aeg ei sobinud või arvasime, et Karlile film ei meeldiks. Nüüd jooksis kinos Petsoni ja Finduse multifilm ning mõtlesime ära käia. Muidu räägitakse küll kinost, aga Karlil puudub ettekujutus, mis see üldse on. No muidugi meie saare ainuke kino päris klassikalise kino mõõtu välja ei anna, aga film oli ja pop corn oli, mida veel siis vaja. Jõudsime Karliga isegi natuke liiga vara kinno, nii et ta jõudis juba muist pop corni ära süüa ning pärima hakata, millal see film siis hakkab. Kõigepealt muidugi tahtis teada, kus telekas on, sest issi rääkis kodus, et kinos on suur telekas:) Püüdsin selgeks teha, et valge sein ongi telekas, kui lõpuks pilti näitama hakati, siis sai aru. Multikas ise oli vahva, nii lastele kui ka täiskasvanutele sobiv. Eriti meeldisid mulle need pisikesed mutukad, kes pättust teevad kogu aeg. Kui film läbi sai (Karl ei jõudnud veel õnneks pärima hakata, et millal läbi saab), küsisin, et kas talle meeldis. Meeldis küll. Küsimuse peale, et mis meeldis, vastas kõigepealt, et pop corni meeldis süüa:) Siis ikka täiendas, et multikas meeldis ka. Ja ta tahaks teinekord veel kinno minna. Kui veel lastele midagi näidatakse, siis võib Karliga täitsa minna.