14. elukuu ehk 29. jaanuar kuni 28. veebruar

29. jaanuaril käisime linnas. Kõigepeal ajasime ametiasju, siis käisime vanaemaga kohvikus kooki söömas, Liisa ja Kaspar arvasid, et väga hea mustikakook oli. Siis läksime arsti juurde. Seal ikka kiusati täiega. Kõigepealt muidugi kuulati, vaadati kurku-kõrvu, siis kaaluti-mõõdeti ja siis tuli õde KAHE süstlaga. Meil nimelt on haiguste tõttu mitu vaktsiini vahele jäänud, nüüd kasutati juhust ja tehti 2 korraga. Liisale tehti esimesena üks suts ära ja muidugi hakkas ta röökima. Ja siis ütles õde, et nii, nüüd tuleb VALUS süst. Ja kuigi tundus, et enam valjemini röökida ei saa, suutis Liisa end siiski ületada. Kaspar muidugi nuttis ka mõlema ajal. Ja kõige lõpuks saatis arstitädi meid veel vereproovi andma! Selle tulemusena selgus õnneks, et hemoglobiini tase on Kasparil 132 ja Liisal 133 ehk kenasti normis ning me ei pea rauasiirupiga hambaid rikkuma hakkama.

Kaspar otsustas kohe kuu alguses üldse tissist loobuda. Päeval ma pole juba ammu pakkunud, kuna ta ainult hakkas nutma, aga öösel ta sõi. Nüüd hakkas öösel ka ainult nutma. Ilmselt talle tegi hammas valu ja sellepärast hakkas protesteerima, aga läksime siis pudeli peale üle. Issi selle üle eriti ei rõõmustanud, kuna see "tissimajandus" on nüüd öösel tema teha.

31. jaanuaril olid suured poisid oma sõbrannade sünnipäevadele kutsutud ja et issi oli Sõrves abis puid saagimas, tuli Mamma mulle appi lapsi kantseldama. Liisa arvas, et Mammat näeb liiga harva ja sellepärast tahtis magamise asemel Mammaga juttu ajada. Võtsin ta pärast autoga sõitma, kui poistele järgi läksin, aga ta ei jäänud ikka magama. Lõpuks kui Sõrve issile järele sõitsime, siis jäi magama. Sõrves said lapsed mõnusasti korraga saunas vannis solberdada ja ei pidanud külma ruumi ega mahaläinud vee pärast muretsema. Kodus me nimelt vannitame neid endiselt kordamööda köögis, sest selliste ilmadega ei julge neid peale sauna õuest läbi tuppa transportida. Suvel ilmselt saab, kui ilmad soojad. Sõrves sai Liisa omale uue voodi. Senini me käisime ühe reisivoodiga ja Liisa tavaliselt magas kaisus, aga teatavasti on see sellisele ringirahmeldavale titele juba päris ohtlik. Mamma siis ostis sinna kasutatud võrevoodi. Kusjuures see voodi on korralikum, kui meil kodus olevad võrevoodid, mis üks on issi ja teine minu ajast :)

1. veebruari hommikuks oli Kasparil 6. hammas suus, uus tuli jälle üles.

Sel kuul tuli uusi oskusi kohe robinal. Liisa vahepeal ei lehvitanud enam, aga siis hakkas jälle. Alguses ainult sõrmedega, natuke hiljem aga käega. Siis hakkas ta palli viskama. Kaspar hakkas topse ja kastikesi üksteise sisse panema. Ja mõlemad plaksutama. Liisa plaksutab, kui keegi ees teeb, Kasparile see ei mõju, aga ta vahel ise plaksutab.

Sahtlite kallal hakkasid nad ka käima. Köögisahtlid panin ma kinni seepeale. Mitte et ma kade oleks ja keelaksin neil kausside-karpidega mängida ja isegi neid mitu korda päevas tagasi panna pole väga suur probleem, aga nende näpud kippusid sahtli vahele jääma. Siis avastasid nad suurte poiste sokisahtlid. Need liiguvad natuke raskemalt, nii et sinna vahele näpud nii hästi ei jää. Ja niiii põnev on ju sahtlist kõik vendade sokid ja aluspüksid välja loopida :) Oma retseptiraamatud olin ma ka sunnitud kõrgemale kolima, kuna agarast lehitsemisest tuli Muffiniraamatust üks leht juba välja. Suurte poiste krõbuskid tuli ka kappi peitu panna, kuna eriti Liisa armastas neid karpe välja tirida, karbist krõbuskid põrandale kallata ja neid siis vaikselt nosida.

Kass on endiselt nende suur lemmik. Eriti Liisa mängib temaga ja lagistab naerda. Näiteks sudib teda traadist lillekesega ja kass mängib sellega käppadega. Või siis viskab Liisa talle väikest pallikest, mida kass siis kõrinal mööda köögipõrandat taga hakkab ajama. Kui pall seisma jääb lõpuks (kõverad põrandad on selle mängu juures päris kasulikud:)), viskab Liisa palli uuesti kassile. Ükspäev puges kass suurde musta kilekotti ja see koti liikumine pani ka lapsed lõkerdama.

Liisa ja Kaspar tunduvad ka päris musikaalsed olevat. Liisa juba ammu nõksutab end muusika saatel, nüüd on Kaspar ka hakanud. Ja tihti Liisa lausa nõuab muusikat. Vaatab raadio või maki poole ja hakkab ise nõksutama, see tähendab, et emme, pane ometi musa! Ja kui alguses igasugune muusika nõksutama ei pannudki, siis nüüd sobib pea kõik. Eriline lemmik on Curly Strings :) Peale muusika kuulamise teevad nad ise ka muusikat. Plõnnivad mängukitarriga, peksavad ksülofoni, törtsutavad akordioniga, puhuvad vilepilli. See on ikka hämmastav, kui kiiresti nad asja selgeks saavad. Näitad paar korda ette, millega mida teha ja juba ta ise teeb seda. Eriti armas on vilepilli ja vile puhumine. Näitasime neile, et tuleb puhuda ja lihtsalt ükspäev kostis toast vilet :)

Nõuavad muusikat:

Mõlemale meeldib hirmsasti ronida. Siinkohal pean ma õnnelik olema, et nad veel nii väikest kasvu on ja ronima eriti ei ulata. Aga nad üritavad sellegipoolest. Voodi pealt ronivad nad öökapi peale. Ja et sellest veel küll ei ole, on seal vaja end püsti ajada. Diivanile tahaksid ka kangesti, aga veel ei ulata jalg nii kõrgele, et ise saaks. Liisa paar korda on millelegi toetudes roninud. Tema oskab õnneks õigesti alla ka tulla, selle pepu ees maha tulemise sai ta üsna ruttu selgeks. Vahepeal andsin neile ronimiseks Pampersi mähkmekasti, aga see oli natuke liiga kõrge ja läks üsna pea õnneks katki. Nüüd on madalam puuviljakast. Eriti Kasparile meeldib seal turnida, ronib üles, istub seal või ajab püsti ja vaatab aknast välja. Ta ei oska aga kaugust hinnata, istub tihti liiga ääre peale ja pudeneb siis alla jälle. Kuna kast on üsna madal ja all on puzzlematt, siis pole kukkumine väga valus ja Kaspar asub kohe uuesti kõrgusi vallutama.

Vahel juhtub nii ka:)

 

 

Nõudepesumasina kaane peale on ka hea ronida, kui see juhtub lahti olema:

Kaspar harjutab tublisti käimist ka. Viimaste nädalate jooksul on ta aina rohkem püsti ja liigub mööda erinevaid pindu, toe andmiseks sobivad seinad, uksed, diivan, toolid, kapid, lauaääred. Ta seisab ka lühikest aega ise püsti. Ja ükskord tegi kogemata ühe sammugi. Kasparile meeldib enda ees asju lükata, kas siis taburetti või mängukaart. Liisa eelistab veel nelivedu, kuigi toe najal käib ka väga edukalt. Teda ma üksi seismas ei ole näinud veel.

Kuu lõpupoole oli Kaspar natuke nohune ja Liisa köhis. Käisime arstitädile ka igaks juhuks näitamas, aga ta ütles, et pole hullu. Käskis kodus auru ja sinepiplaastrit teha ja hanerasvaga määrida.

Kaspari allergiaga olen ma endiselt hädas. Oma tähelepanekute põhjal arvan ma, et porgand ja tomat, aga ka peale nende kahe ärajätmist on põsed punased olnud ja jalad on väga karedad. Nii et midagi peab veel olema. Kahtlustan ka šokolaadi ja munavalget, aga kuna ta on niikuinii nii tihti punaste põskedega, siis ei saa kindel olla, kas just nende peale.

Tahke toiduga vist hakkab ka asi paranema. Kui ma ükskord makarone neile pakkusin, siis need ajasid Kaspari konkreetselt oksendama. Nüüd aga proovin püreestades suuremaid tükke jätta ja tundub, et lähevad alla. Kui juhtub liiga suur tükk olema, siis kougitakse see näpuga suust välja :)

Tahket toitu söövad nad 4 korda päevas. Hommikuti, u kella 7 ja 8 vahel, istuvad nad koos minuga laua taga ja kuna ma kohe putru keeta ei viitsi, siis annan neile oma hommikusöögi kõrvalt midagi: võileiba, pirni, kurki, krõbuskeid, Kaspar sõi omletti suure isuga, pannkooki on ka proovinud. Pudruaeg on peale esimest uinakut kusagil 10-11 vahel. Peale putru saavad piima ka. Püree-aeg on peale lõunauinakut, tavaliselt kella 3 ajal. Siis ka piima peale. Õhtul söövad u 6 ajal või hiljem, olenevalt, kas ja kui kaua nad õhtul veel magavad. Õhtune söök varieerub: köögiviljapüree veel, puder, hommikune pudrujääk jogurti ja banaaniga, puuviljapüree, krõbuskid jogurtiga, vahel saavad meie toitu ka. Kohe piima ei saa, vaid enne magamaminekut tangime veel täis nad. Ja öösel Kaspar sööb tavaliselt ühe korra, Liisa 1 või 2 korda. Üldiselt söövad nad hea isuga, vahel harva, kui midagi järele jäetakse.

Vahel antakse ainult kanakonti närida:)

 Tegelikult muidugi pani ta selle kassilt pihta:

 Hommikupudru eilse ajalehega:

 Vahel peab nii sööma:

 Ja vahel tehakse nii:

Ennast ajas ka häbenema, et nägu nii pudrune oli:

Kaalud-mõõdud ka. Arsti juures mõõdeti mõlema pikkuseks 71 cm, kuigi püsti seistes tundub, et Kaspar on tsipa pikem. Liisa kaalus arsti juures 8860 ja Kaspar 8020 g. Kodus kaalus Liisa 8700 ja 8790 grammi. Kaspar 7980 ja 8020 g.

Ja lõpetuseks pilt köögist, kui sealt on Liisa ja Kaspari nimelised tornaadod üle käinud ja emme pole jõudnud veel ära koristada:

 

Sõbrapäev 2014 vs 2015

Sõbrapäev 2014, kui Liisa ja Kaspar esimest korda kokku said:

 Sõbrapäev 2015, katsu neid normaalselt korraga pildile saada:) Natuke on ikka kasvanud :)

13. elukuu ehk 29.12 kuni 28.01

30. ja 31. detsembril tähistasime siis sünnipäeva veel. Ja uus aasta sai ka vastu võetud.
Oma uute mänguasjadega:

Selle kelguga saimegi ainult kuivtrenni teha:)

Kui Kaspar 30. detsembri öösel väga kehvasti magas, siis kartsin, et sama kordub uusaasta ööl ja nii saab ta meiega koos veel ilutulestikku vaadata. Õnneks aga mitte, sest 31. detsembri hommikul piilus tal suust 4. hammas, mis ilmselt segaski ööund. Hammas tuli ülesse vasakule.  

See Kaspari kehv magamine jätkus vahelduva eduga siiski veel paar nädalat, kuni 14. jaanuaril tuli üles vasakule teine hammas ehk siis 5. Ja Liisale tuli 12. jaanuaril 3. ehk üles vasakule esimene. Tal tunduvad need hambad lihtsamini tulevat õnneks.

Kui jõuluajal õnnestus meil terved olla, siis suured poisid jõudsid vaevalt esimese nädala kooli-lasteaias käia, kui Kasparile nohu tuli. Õnneks seekord midagi kangemat ei järgnenud.

13. jaanuaril lehvitab Liisa esimest korda, tal käib see sõrmi rusikasse surudes ja jälle lahti tehes. Ma juba varem vaatasin, et talle meeldib niimoodi oma kätt uurida, eriti kui see pudru või millegiga koos on. Hakkasin siis tal ees tegema ja väike ahvipärdik hakkas järgi tegema :)

Sel kuul on magamine natuke paranenud. Nüüd jäävad vahel hommikul ise magama ja lõunal õnnestub enamasti rohkem kui 30 minutit magada. Ainult õhtuse uinaku ja ööunne minekuga protesteerivad. Varem jäi Kaspar kenasti üksi rahulikult ööunne, aga mingi aeg hakkas ta nutma ja enam üksi ei jäänud. On vaja püsti ajada ja lutti loopida ja jutustada, et mitte magama jääda. Nüüd siis issi istubki nendega seal.

Väikesed abilised on nad mul ka. Nõudpesumasinat aitavad täita:

Liisa aitab riideid sorteerida. Nii musta pesu, kui meile pärandatud lasteriideid, väga süvenenult tõstab neid ühest hunnikust teise ja siis jälle tagasi :)

Liisa  nõuab muusikat:

 Et teha nii:

Liisa tühjendab suurte vendade autode riiulit:

Käisime sünnipäeval trallitamas:

 

 Kasparist ka ikka pilti:

 Kui haigused seljatasime, käisime vahepeal värsket õhku hingamas, esimest korda panin nad vankrisse istuma, aga kuidagi ebamugav tundus.

 Vahel käime külas mängimas, teiste mänguasjad on ikka huvitavamad ju:

 

Kaalud: Liisal: 8490, 8600 (10x sünnikaal! 19.01), 8515 ehk 320 g kuuga.

Kasparil: 7830, 7790, 7885 ehk 240 g ainult kuuga.

Esipätu ja Teisipätu

Sellest ajast saati, kui lapsed ringi hakkasid liikuma, teevad nad muidugi üksjagu pättust ka. Ma olen jõudnud juba unustada, millist korralagedust sellised põngerjad suudavad tekitada. Suurte poiste segamini tuba on isegi üsna leebe variant nende kõrval.

Muidugi on vaja kõik, mis neil näppu hakkab laiali, alla ja välja tõmmata, et seda siis uurida nii käte, silmade kui suuga. Et see siis sinnasamasse maha jätta, kui midagi huvitavamat silma hakkab, mida järgmisena uurima minna. Kassi kausid rändasid juba ammu tooli peale, varsti peab kas kapi peale või õue tõstma. Kõiksugu pabereid on hea väikesteks tükkideks rebida ja neid siis lutsutada. 

"Kes rebis ajakirja katki?"

 

"Ei, meie pole midagi teinud!"

 

Kaspari suur lemmik oli prügikast. Alati kööki jõudes kallas ta selle tühjaks ja asus sorteerima. Mis siis, et seal juba täiesti sorteeritult ainult vanapaberit leidus. Nii tuli meil prügikastist loobuda ja see mänguasjakorviks ülendada. See mõistagi sama elavat tähelepanu ei pälvi. 

Köögis peab ka aeg-ajalt retseptiraamatuid uurima, et mida head emme süüa võiks teha. Ja nõudepesumasinat tuleb ka uurida, kui sellel täitmiseks uks lahti juhtub olema.

 

Köögikappe ega sahtleid nad õnneks veel lahti ei saa, ainult ükskord õnnestus see Liisal kuidagi ja muidugi jäid näpud kohe sahtli vahele :( Suur lemmik on ka puude korv, sealt ikka mõne puukooretüki või muud maitsvat suhu leiab.

Peale köögi on nende lemmikkoht suurte vendade tuba. Seal on niiiii palju põnevaid mänguasju! Legod on targu juba kõrgemale pandud, aga Liisa viimase aja lemmiktegevus on end autoriiuli najale püsti ajada ja siis autod kõik laia kaarega maha ajada. Ja siis suured vennad torisevad, et Liisa ja Kaspar on nende toa jälle segamini ajanud! Mis siis, et see kunagi eriti korras ei ole :)

 Ja üldse, kui vendadel midagi põnevat on toimumas, tuleb kohe uurima minna, mis nad teevad.

Liisale meeldib viimasel ajal riideid sorteerida. Ükspäev siin sorteerisin laste riideid ja Liisa ka nii asjalikult tõstis riideid ühest hunnikust teise ja siis jälle tagasi, vahepeal mõnda huvitavamat uuris natuke lähemalt ka. Täna näitaks aitas mul väga suure huviga musta pesu "sorteerida" :)

Liisaga koos arvutit ka enam kasutada ei saa, Liisal on kohe vaja klahve klõbistama minna.

Laiali mänguasjadest ma ei hakka üldse rääkimagi:)

Ja kuigi nad ise suudavad suurt segadust väga lühikese ajaga tekitada, siis samas on meie elamine puhtam kui kunagi varem, sest muidu lihtsalt ei saa, purukombainid on kogu aeg töös. Kogu aeg peab põrandat pühkima ja tolmu imema. 

Jõulud 2014 ehk Liisa ja Kaspari esimesed

Kuna eelmised jõulud lõppesid meil dramaatiliste ja ootamatute sündmustega ning üleüldse oleme omas kodus oma perega jõuluõhtut veetnud ainult esimesel aastal (teisel aastal oli issi Sandriga bronhiidiga haiglas) ja ülejäänud ämma-äia juures, siis mõtlesin juba ammu, et sel aastal võiksime jõulud olla lihtsalt oma suure perega kodus. Vahepeal tundus, et läheb nagu tavaliselt, aga kuna lapsed on just hetkel terved ja sooviks seda nii hoida ning ämma-äia juures on ruumi vähevõitu, kui mehe õe pere ka seal on, siis lõpuks ikkagi otsustasime koju jääda ja teised kõik tulid meile külla.

Jõululaupäeval käisin ema ja suurte poistega surnuaial ja kirikus. Surnuaial hakkas hämarduma ja kõik need haudadel põlevad küünlad olid väga ilusad. Poisid käisid kirikus esimest korda ja pidasid ennast väga tublisti üleval, laulsid isegi kirikulaule laululehelt kaasa.

Issi oli vahepeal Liisa ja Kaspariga koos söögi ahju pannud ja varsti saigi laua taha. Liisa ja Kaspar küll kartulit-liha-kapsast ei saanud veel, aga istusid meiega koos ikka.

 Siis olid päkapikud käinud ja kingitusi toonud.

Päkapikk Karl jagas need laiali ja sai hakata pabereid harutama pakkide ümbert.

Omamoodi jõuluime oli seegi, et jõululaupäeva õhtul tuli lumi maha.

25. detsembril käisid siis ämm ja äi ning mehe õde oma perega külas. Kapsale-lihale vahelduseks tegin kanapirukat hoopis. Ja muidugi olid päkapikud käinud jälle.

26. detsembril käisin poiste ja Liisaga kohalikus seltsimajas jõulupeol. Seal oli lausa jõuluvana kohal. Hiljem tulid minu vanemad ja vennad külla ning siis sai jälle traditsioonilist jõulutoitu süüa ning kingipakke laulude-luuletustega lunastada.

Ja oligi mõnus rahulik jõul omas kodus oma pere keskel. Hea oli mõelda, et ei pea helikopteriga läbi vihmasaju Tallinnasse sõitma, ees teadmatus ja hirm...

Liisa ja Kaspar väga rahulikkusele kaasa ei aidanud kahjuks, kuna viimasel ajal nad ei maga hästi rohkem kui pool tundi ja on siis ise ka väga pahased selle peale. Ja ise magama nad ka ei jää enam, tuleb ainult suur kisa ja keegi peab nende juures siis passima, kuni nad püstiajamisest ja laulmisest ära väsivad ning Une-Matile alla annavad.

 

 

12. elukuu 29.11 kuni 28.12

Ja kohe saabki esimene aasta täis!

Tegelikult 28.11 hakkas Liisa ilma toeta põlvitama. Ja see asend talle hirmsasti meeldib. Istuma ta käpuli olekust minna ei oska, aga siis ta ajab end mingi toe najal põlvili ja laseb siis lahti. Nii on käed vabad asju uurima.

Järgmisel päeval, so 29.11 hakkas Kaspar päriselt istuma. Enne ta külitas ühe käe najal. Siis aga panin ta ise paar korda istuma, kuna tegelikult ta nagu oskas istuma minna, ainult üks nõks jäi puudu. Istus ilusti niimoodi ja siis hakkas kohe ise ka päriselt istuma, enam ei külita.

1. detsembril saabus siis lõpuks kauaoodatud füsioterapeudi aeg. Eks ta rääkis seda, mida me isegi paari viimasel nädala jooksul oleme arvanud. Et laste areng vastab täiesti oma korrigeeritud eale ja neile polegi eraldi võimlemist vaja. Näitas meile siiski harjutusi ette, mida võime teha. Nt lasta neil ronida kõrgemale. Kasparit tuleks meelitada rohkem käputama, kui ta jälle oma kombineeritud liikumisstiili teeb, siis nt toetada rinna alt. Kuna füsioterapeut meie igapäevast kohalkäimist vajalikuks ei pidanud, siis pidime ise kodus võimlema ja nädala pärast tagasi minema.

Ei tea, kas võimlemisest oli kasu või Kaspar lihtsalt ise piisavalt treenis ennast, aga selle nädala jooksul hakkas ta rohkem käputama. Ja nädala lõpus üritas juba toe najal tagumikku püsti ajada, st käed olid millegi najal ja hakkas jalgu sirgeks ajama, et püsti saaks.

8. detsembril jäi meil aga füsioteraapiasse minemata, sest Kaspar jäi haigeks. Nimelt Kaspar sel ööl praktiliselt ei maganud ja hommikul kraadisin palaviku (37,8), õhtul juba 38,4. Nuttis ka, aga ei osanud muud peale hamba kahtlustada. Köha oli ka, aga nohu polnud. Nii jäi Kaspar 9. detsembril oma elu esimesest jõulupeost ilma, tema jäi issiga koju, kui teiste lastega käisin. Kui see trall juba kolmandat päeva kestis ja pidime 11.12 Tallinnasse minema, sättisime end 10. detsembril jälle arstile. Meie oma perearst oli puhkusel, aga asendusarst diagnoosis kõrvapõletiku. Liisal ka, kuigi Liisal veel palavikku polnud, aga köhis ka. Said siis mõlemad antibiootikumi ning jälle aure. Õnneks seekord pääsesime kiiremini, vist saime õigel ajal jaole. Aga Tallinna-sõit jäi meil järjekordselt ära, pidime minema muidu neuroloogi vastuvõtule ja oma arsti juurde ka korra.

10. detsembril tuli Liisale ESIMENE HAMMAS (alla vasakule 1. hammas)! Ja 16. detsembril leian sealt samast kõrvalt teise.

13. detsembril võttis Kaspar püsti ajamist tõsisemalt, muudkui üritas end püsti ajada, aga jalad olid veel nõrgavõitu ja tasakaal ka kehvake, nii et põhiliselt oligi tal ainult püstiajamise rõõm, sest kukkus kohe istuli tagasi. Aga eks ta proovis sellegipoolest :) Paari päevaga sai aga asja käppa ja täitsa seisiski toe najal. Püsti ajamiseks meeldis talle eriti diivan ja muidugi võrevoodi võre. Senini oli see madalamas asendis olnud, aga kui ta voodist püsti leidsime, tuli see kõrgemale tõsta mõistagi.
Ja kui Liisa nägi, et venna nii tubli on, hakkas tema ka püsti ajama end. Alguses peamiselt voodivõre najal.

18. detsembril oli meid lasteaeda koduste laste jõulupeole ja vallavanema vastuvõtule kutsutud. Õnneks selleks ajaks saime kenasti terveks. Pidu oli tore ja lapsed pidasid end väga tublisti üleval hoolimata sellest, et meil oleks sel ajal pidanud uneaeg olema, aga nad jõudsid sõidu ajal ainult miniune teha. Vallavanemalt said Liisa ja Kaspar mälestuseks lusikad ja beebiraamatud. Vallavanema sõnul jäävad selle vastuvõtu lapsed talle kindlasti meelde, kuna see oli selle valla viimane uute kodanike vastuvõtt ja vallavanem suundus sealt otse koosolekule, kus ta ameti maha pani. Huvitav oli see, et 8-st vastuvõtul olnud lapsest 5 olid oma emale kolmandad (meie puhul siis 3. ja 4.), Lümanda vallas on kolmandate laste buum :)

Lasteaia jõulupeo ajaks tuli Mamma lapsi hoidma. Nagu kiuste nad päeval oma pikemat und ei teinud ja kartsin, et Mammal on nendega raske, aga olid väga tublid olnud ja kui meie peolt jõudsime, siis nad magasid.
Enne jõule jõudsime veel kiiresti fotograafi juures paar klõpsu teha.

Jõulude aegu arvasid Liisa ja Kaspar, et nad on juba suured lapsed ja magamine on tittedele. Kui muidu õnnestus nad tavaliselt lõuna ajal ikka pikemalt magama saada, siis nüüd millegipärast magati ainult oma pooletunniseid uinakuid ja uuesti magama ei õnnestunud neid saada.

Täpselt sünnipäeval tuli Kasparil 3. hammas, seekord üles, aga mitte keskele, vaid vasakult 2.

Sünnipäeva õige päeva pidasime vaikselt pereringis ja sõime torti. Kuna just jõulude ajal kõik käisid meil külas, siis ei viitsinud keegi õigel päeval tulla. Eks see nende sündimise päev saab nende needuseks terveks eluks:) Ega nemad süüdi pole ju, et sellisel "hullul" ajal jõulude ja uue aasta vahel sündisid, kus kõik on jõuludest ülesöönud ja -väsinud ning koguvad end aastavahetuseks. Õnneks sünnipäev siiski pidamata ei jäänud. 30. detsembril pidasime suurema pere ringis ning 31. detsembril ühendasime sünnipäeva aastavahetusega ja pidasime üle pika aja kambakesega ühe suurema peo maha. Aitäh, kallid sõbrad, et meiega koos tähistasite!

 

Siin nad jagavad sünnipäevakingitusi. Kuna mänguasju on neil minuarust piisavalt ja et vältida sama olukorda, kus Sander sai oma esimese albumi 6-aastaselt, siis meie poolt tulid kingituseks albumid. Esialgu tühjad, kuna piltide valimine on keeruline ja tahan kogu esimese aasta pildid sinna panna.

Mõõdud ka. Sünnipäeval kaalus Liisa 8195 ja Kaspar 7645 g, kuu ajaga on lisandunud vastavalt 405 ja 440 g. Nii et ei jõudnud sünnikaalu 10-kordistada. 16. detsembril arsti juures mõõdeti Liisa pikkuseks 68,5 ja Kaspari pikkuseks 69 cm.

Liisa ja Kaspar, mitte kaksikud!

Nii ma kipun alatasa kodakondseid parandama. Sest väga tihti ütlevad nad Liisa ja Kaspari kohta kaksikud. Ma pole küll väga palju jõudnud end kaksikute kasvatamise nippidega kurssi viia, aga seda olen ma küll lugenud, et neid tuleks ikkagi võtta kui 2 erinevat isiksust, mitte kogumit. Ok, ma saan aru, kui viidataksegi neile koos, et millal kaksikud õue lähevad vmt. Aga eriti Karl kipub ütlema "Oi, kaksik tuleb!", kui emb-kumb neist talle läheneb. Mina siis parandan, et ei ole kaksik, Liisa või Kaspar on. Ma ei ütle ju Karlile ka, et tere, üksik! Mina ütlen tavaliselt Liisa ja Kaspari kohta koos lapsed, nagu suured vennad on meil ühise nimetajaga poisid.

Tõepoolest, Liisal ja Kasparil pole peale ühiste vanemate ja seega ka geenide tavalisest õest vennast rohkem ühist kui see, et nad peaaegu 6 kuud koos mu kõhus kasvasid ja neil ühine sünnikuupäev on. Muus osas on nad tõesti täiesti erinevad.

Kõigepealt iseloom. Liisa on meil selline päikeseratas, kui tuju on vähegi hea, siis on suu kõrvuni kõigi peale ja väga tihti naerab laginal. Kui tuju on muidugi paha, siis on annab ka sellest valjuhäälselt märku. Kaspar on meil tõsine Eesti mees ja niisama ei naerata. Pigem muigab kavalalt. Ja peab ikka kõvasti vaeva nägema, et Kasparit häälega naerma saada. Pahast tujust annab temagi muidugi valjuhäälselt teada. Liisa on rohkem emmekas ja võõrastas vahepeal, Kaspar on nüüd alles emmest rohkem lugu pidama hakanud, aga võõrastanud ta veel ei ole.

Magamine on neil ka erinev. Magamaminekuaegu püüan ma neil ühiseks sättida kui vähegi võimalik. Aga Kaspar hakkas meil esimesena ise magama jääma, samas ega praegusel hetkel ma ei saa kummagi peale kindel olla, et ta ise magama jääb. Kaspar on palju rahutuma unega. Liisa on see, kes võib heal juhul päeval ka 3 tundi jutti magada ja on paar korda terve öö maganud, aga Kaspar ärkab tavaliselt päevaune aja paar korda ja öösel ka aeg-ajalt niisama.

Füüsiline areng on ka väga erinev olnud. Liisa keeras esimest korda kõhuli esimesena, aga päriselt keerama hakkas alles siis, kui Kaspar ka seda tegema hakkas. Kaspar muidugi hakkas siis kohe tagasi seljale ka keerama, mida Liisa vist teadlikult pole teinudki. Kaspar hakkas enne käpuli ajama, aga Liisa hakkas enne käputama. Kaspar jälle enne istuma, Liisa senini niimoodi klassikaliselt käpuli asendist istuma ei lähe. Seevastu tema põlvitab, Kaspar hakkas toe najata põlvitama palju hiljem, aga peale seda kohe ajas enda ka toe najal püsti. Liisa üritab nüüd ka püsti ajada, aga harva ja ei seisa eriti kaua. Kasparil tulid enne hambad ja tal on pikemad juuksed.

Ühine on see, et meeldivad kõik need asjad, mis ei ole mänguasjad või need mänguasjad, mis on teise käes. Kasparile meeldivad kangesti igasugu sildid. Ta võib tükk aega süvenenult oma kohmakate näppudega neid näppida ja seejärel lutsutada ning need pakuvad palju rohkem huvi, kui mänguasjad seal küljes. Riiete sildid on ka teema, isegi kui Liisa juhtub nende küljes olema, ikka üritab ta silti suhu saada :) Liisale meeldib teisi juustest sikutada ja hambaid inspekteerida, ajab peaaegu terve käe suhu ja katsub siis hambaid. Ühine lemmik on neil kass, tema peale minnakse päris pöördesse ja Liisa hakkab kilkama. Kassitoidukauss on ka muidugi lemmik.

Söömine on ka neil erinev. Liisa on suur tissisõber, Kaspar teadupoolest eelistab rohkem pudelit. Kaspar on seevastu söögitoolis nagu väike linnupoja, suus koguaeg lahti, Liisal peab vahel hullu vaeva nägema, et ta pisikesest kriipsusuust üldse lusikas sisse mahuks. Kaspar sööb enam-vähem puhtal, Liisal on aga kombeks söögi ajal käsi suhu toppida ja siis pudruste kätega üle terve näo määrida. Maitsete osas pole ma veel aru saanud, hetkel süüakse kõike, mis emme ette annab. Liisale julgen ma igasugu uusi asju prooviks anda, nt juustu, leiba, aga Kasparile eriti mitte. Esiteks neelamise pärast ja teiseks ta kõht tundub ka hellem olevat. Lisaks on tal mingisugune allergia, mille põhjuse jälile ma pole veel saanud. Ja kahtlustan ka, et ta kartulit ei seedi hästi. Sest praktiliselt igal hommikupoole ööd ta nutab ja nagu punnitab, aga kui ma mõnel päeval olen ilma kartulita püreed andnud, siis on rahulikult maganud. Seda ma veel vaatan ja katsetan ning loodan, et ma eksin, sest kui allergiahirmus olen menüüst välja jätnud porgandi ja nüüd selguks ka, et kartul ei sobi, siis läheb selle söömisega keeruliseks. Lisaks ei hakka ma ju ometi neile eraldi veel süüa tegema! Aastaselt peaks laps nö kodutoitu sööma, aga me pole veel sealmaal ja niikuinii tuleb kogu söök püreestada. 

Masendav aeg

Eks ma ju teadsin, et enneaegsete immuunsussüsteem on nõrgavõitu ja nad jäävad kergesti haigeks, aga kuna sügiseni oli kõik hästi, siis ma lootsin, et viirusteperioodiks on nad juba tugevamad. Aga ei...

Praegu on alles viirusteperioodi alguspool. Kaspar jäi nohusse 21. oktoobril ja sellest ajast saati on ta olnud nohus, köhas, siis lisandus bronhiit, nüüd palavikuga keskkõrvapõletik koos köhaga (või jälle bronhiit, ei teagi), Liisa samal ajal on ka korra põdenud nohu, korra üritas köhima hakata ja hetkel on temalgi kõrvapõletik, köha ja nohu. Pole vist vaja öelda, et toas oleme passinud 13. novembrist, vahepeal jõudsime u 4 korda õues käia, kui nüüd jälle haigus. Ja ega me kodust väljas pole ka muidu käinud, kui arstide juures. Teisipäeval õnnestus Liisaga jõulupeol käia, aga ilmselt polnud see tark tegu, sest öösel hakkas temagi köhima.

Ja kuigi me ise väljas ei käi ja meil peale pereliikmete keegi külas ei käi, siis kuidagi jõuavad ikka need viirused meile. Kas siis suuremad vennad tassivad koju ise neid põdemata? Kuidas ma siis saaksin Liisat ja Kasparit viiruste eest kaitsta? Ma ei saa ju viirustehooajaks välja kolida nendega? Ja kui lasteaialapse saaks teoorias koju jätta, siis koolilast mitte. Sundida neid kodus maskiga ringi käima ja käsi desinfitseerima kogu aeg? Oeh, kuidas ma sooviks, et mul oleks meditsiinialane haridus!
Pole vist vaja pikalt seletada ka seda, kui keeruline on kahe haige lapsega. Praegune ravi näeb ette 2*3 annust antibiootikumi, 2*2 annust probiootikume, 2*3 korda Ventolini aure + 2 korda Pulmicorti aure Liisale. Lugematu arv ninapuhastusi ja haigete laste lohutamist peale selle. Ja muidugi igapäevased toimingud nagu pudru ja püree keetmine ja söötmine ning mähkmevahetused ja magamapanemised. Ja kui ühe lapse puhul saaks öösel üks vanem olla lapsevalves ja teine saaks magada, siis kahe haige lapsega on ka 2 magamata lapsevanemat.

Ma viimasel ajal üldse ei hakkagi mingeid plaane tegema, et kuhugi minna, sest lapsed on selleks ajaks kindlasti haiged. Või kui ei ole haiged, siis kardan, et kellegi on ikka mingi tõbi kallal ja nad jäävad haigeks. Nii et, Maailmaparandaja, lubasime tulla Tõrukese ja teiste sünnipäeva tagantjärgi tähistama, aga tundub, et see saab olema alles.... märtsis ehk :)
Järgmisel nädalal on vallavanema vastuvõtt uutele ilmakodanikele, aga ma eriti ei looda, et me selleks ajaks terved oleme. Pealegi on see lasteaias toimuv üritus ka koduste laste jõulupidu (lapsed, seega viirused) ja esinevad lasteaialapsed (veel lapsi ja veel rohkem viiruseid), nii et.... 

Haiguste masendusele annab hoogu juurde veel praegune ilmakaamos. Päike peaks küll näiteks täna tõusma 9:08 ja loojuma 15.40, aga mida pole, on päike. On vaid ühtlane kanapimedus hommikust õhtuni ja kottpimedus ülejäänud ajal. Kogu aeg peab tuli toas põlema.

 

Liisa ja Kaspar ning suured vennad

Liisal ja Kasparil on väga vedanud, et neil on 2 vanemat venda. Juba Sandri pealt nägin, kui oluline oli tema jaoks suurem venna ja nüüd on tittede jaoks ka.

Alguses tegeles Karl nendega rohkem. Teda ei hirmutanud, et nad nii väikesed olid, võttis kenasti sülle. Karl aitas agaralt neid krooksutada ja kui Kaspar juba pudelist sööma hakkas, siis aitas pudelist sööta. Karl oli see, kes aitas mul emba-kumba voodist või vankrist võtta, kui ma ise teisega tegelesin.

Praegu aga on Sander see, kes nendega rohkem tegeleb. Alguses ta vist kartis neid natuke ja ega nendega ju mängida ei saanud. Sülle ta ei julenud neid vist võtta ja ega me väga tahtnud anda ka. Nüüd aga hüüame Sandrit kodus Kloun-Vennaks, sest ükskõik kui paha tuju Liisal või Kasparil on, Sander suudab alati neilt naeratuse välja võluda kui mitte naerulagina. Ja ta ei pea selleks palju tegemagi, piisab mõnest rumalast näost või hüppamisest, kõik ajab naerma. Vahel ta mürab nendega ka ja teeb kõdi.

Eile tuli Liisal kauaoodatud esimene hammas välja. Juba Kaspari hambaid nad käisid ikka näpuga katsumas, eile siis kontrolliti Liisa oma ka üle ja suur siiras rõõm peegeldus Sandri näol: "Ongi hammas!"

Üldiselt nad hoiavad oma väikest õde ja venda väga. Hommikul ja koolist-lasteaiast tulles on esimene asi lapsed üle vaadata ja õhtul viimasena tehakse ka kalli-musi. Liisale meeldib vendi juustest sikutada hirmsasti.

Eks see aeg on meil veel ees, et emme, Liisa ja Kaspar kiusavad!

Puhun blogilt tolmu

Blogi mattus millalgi tolmukorra alla, kuna algul lihtsalt ei olnud aega kirjutada ja siis oli juba nii palju aega mööda läinud, et ei osanud kusagilt alustada. Ainsad pikemad päevased uned tegid lapsed ju õues vankris ja enamasti oli mulgi siis vaja õues toimetada, õhtul enam mõte ei töötanud selleks. Nüüd aga oleme tubased, lapsed isegi magavad heal juhul paar tundi ja mul on natuke aega. Olen tasapisi märkmikusse õnneks tähtsamad asjad üles märkinud ja nüüd katsun ka blogis vahepealse aja taastada, kuigi see võib aega võtta. Ennekõike kirjutan, et endal oleks hea lugeda ühest kohast, aga ehk veel keegi satub siia :)

Panen postituste kuupäevadeks vastavad sünnipäevakuupäevad, et kuud ikka õiges järjekorras tuleksid.