12. elukuu 29.11 kuni 28.12

Ja kohe saabki esimene aasta täis!

Tegelikult 28.11 hakkas Liisa ilma toeta põlvitama. Ja see asend talle hirmsasti meeldib. Istuma ta käpuli olekust minna ei oska, aga siis ta ajab end mingi toe najal põlvili ja laseb siis lahti. Nii on käed vabad asju uurima.

Järgmisel päeval, so 29.11 hakkas Kaspar päriselt istuma. Enne ta külitas ühe käe najal. Siis aga panin ta ise paar korda istuma, kuna tegelikult ta nagu oskas istuma minna, ainult üks nõks jäi puudu. Istus ilusti niimoodi ja siis hakkas kohe ise ka päriselt istuma, enam ei külita.

1. detsembril saabus siis lõpuks kauaoodatud füsioterapeudi aeg. Eks ta rääkis seda, mida me isegi paari viimasel nädala jooksul oleme arvanud. Et laste areng vastab täiesti oma korrigeeritud eale ja neile polegi eraldi võimlemist vaja. Näitas meile siiski harjutusi ette, mida võime teha. Nt lasta neil ronida kõrgemale. Kasparit tuleks meelitada rohkem käputama, kui ta jälle oma kombineeritud liikumisstiili teeb, siis nt toetada rinna alt. Kuna füsioterapeut meie igapäevast kohalkäimist vajalikuks ei pidanud, siis pidime ise kodus võimlema ja nädala pärast tagasi minema.

Ei tea, kas võimlemisest oli kasu või Kaspar lihtsalt ise piisavalt treenis ennast, aga selle nädala jooksul hakkas ta rohkem käputama. Ja nädala lõpus üritas juba toe najal tagumikku püsti ajada, st käed olid millegi najal ja hakkas jalgu sirgeks ajama, et püsti saaks.

8. detsembril jäi meil aga füsioteraapiasse minemata, sest Kaspar jäi haigeks. Nimelt Kaspar sel ööl praktiliselt ei maganud ja hommikul kraadisin palaviku (37,8), õhtul juba 38,4. Nuttis ka, aga ei osanud muud peale hamba kahtlustada. Köha oli ka, aga nohu polnud. Nii jäi Kaspar 9. detsembril oma elu esimesest jõulupeost ilma, tema jäi issiga koju, kui teiste lastega käisin. Kui see trall juba kolmandat päeva kestis ja pidime 11.12 Tallinnasse minema, sättisime end 10. detsembril jälle arstile. Meie oma perearst oli puhkusel, aga asendusarst diagnoosis kõrvapõletiku. Liisal ka, kuigi Liisal veel palavikku polnud, aga köhis ka. Said siis mõlemad antibiootikumi ning jälle aure. Õnneks seekord pääsesime kiiremini, vist saime õigel ajal jaole. Aga Tallinna-sõit jäi meil järjekordselt ära, pidime minema muidu neuroloogi vastuvõtule ja oma arsti juurde ka korra.

10. detsembril tuli Liisale ESIMENE HAMMAS (alla vasakule 1. hammas)! Ja 16. detsembril leian sealt samast kõrvalt teise.

13. detsembril võttis Kaspar püsti ajamist tõsisemalt, muudkui üritas end püsti ajada, aga jalad olid veel nõrgavõitu ja tasakaal ka kehvake, nii et põhiliselt oligi tal ainult püstiajamise rõõm, sest kukkus kohe istuli tagasi. Aga eks ta proovis sellegipoolest :) Paari päevaga sai aga asja käppa ja täitsa seisiski toe najal. Püsti ajamiseks meeldis talle eriti diivan ja muidugi võrevoodi võre. Senini oli see madalamas asendis olnud, aga kui ta voodist püsti leidsime, tuli see kõrgemale tõsta mõistagi.
Ja kui Liisa nägi, et venna nii tubli on, hakkas tema ka püsti ajama end. Alguses peamiselt voodivõre najal.

18. detsembril oli meid lasteaeda koduste laste jõulupeole ja vallavanema vastuvõtule kutsutud. Õnneks selleks ajaks saime kenasti terveks. Pidu oli tore ja lapsed pidasid end väga tublisti üleval hoolimata sellest, et meil oleks sel ajal pidanud uneaeg olema, aga nad jõudsid sõidu ajal ainult miniune teha. Vallavanemalt said Liisa ja Kaspar mälestuseks lusikad ja beebiraamatud. Vallavanema sõnul jäävad selle vastuvõtu lapsed talle kindlasti meelde, kuna see oli selle valla viimane uute kodanike vastuvõtt ja vallavanem suundus sealt otse koosolekule, kus ta ameti maha pani. Huvitav oli see, et 8-st vastuvõtul olnud lapsest 5 olid oma emale kolmandad (meie puhul siis 3. ja 4.), Lümanda vallas on kolmandate laste buum :)

Lasteaia jõulupeo ajaks tuli Mamma lapsi hoidma. Nagu kiuste nad päeval oma pikemat und ei teinud ja kartsin, et Mammal on nendega raske, aga olid väga tublid olnud ja kui meie peolt jõudsime, siis nad magasid.
Enne jõule jõudsime veel kiiresti fotograafi juures paar klõpsu teha.

Jõulude aegu arvasid Liisa ja Kaspar, et nad on juba suured lapsed ja magamine on tittedele. Kui muidu õnnestus nad tavaliselt lõuna ajal ikka pikemalt magama saada, siis nüüd millegipärast magati ainult oma pooletunniseid uinakuid ja uuesti magama ei õnnestunud neid saada.

Täpselt sünnipäeval tuli Kasparil 3. hammas, seekord üles, aga mitte keskele, vaid vasakult 2.

Sünnipäeva õige päeva pidasime vaikselt pereringis ja sõime torti. Kuna just jõulude ajal kõik käisid meil külas, siis ei viitsinud keegi õigel päeval tulla. Eks see nende sündimise päev saab nende needuseks terveks eluks:) Ega nemad süüdi pole ju, et sellisel "hullul" ajal jõulude ja uue aasta vahel sündisid, kus kõik on jõuludest ülesöönud ja -väsinud ning koguvad end aastavahetuseks. Õnneks sünnipäev siiski pidamata ei jäänud. 30. detsembril pidasime suurema pere ringis ning 31. detsembril ühendasime sünnipäeva aastavahetusega ja pidasime üle pika aja kambakesega ühe suurema peo maha. Aitäh, kallid sõbrad, et meiega koos tähistasite!

 

Siin nad jagavad sünnipäevakingitusi. Kuna mänguasju on neil minuarust piisavalt ja et vältida sama olukorda, kus Sander sai oma esimese albumi 6-aastaselt, siis meie poolt tulid kingituseks albumid. Esialgu tühjad, kuna piltide valimine on keeruline ja tahan kogu esimese aasta pildid sinna panna.

Mõõdud ka. Sünnipäeval kaalus Liisa 8195 ja Kaspar 7645 g, kuu ajaga on lisandunud vastavalt 405 ja 440 g. Nii et ei jõudnud sünnikaalu 10-kordistada. 16. detsembril arsti juures mõõdeti Liisa pikkuseks 68,5 ja Kaspari pikkuseks 69 cm.