Kui nii harva interneti lähedusse satun kui mina, siis on blogipidamine suht vaevaline. Üsna tihti tuleb pähe asju, millest tahaks kirjutada, aga kui lõpuks neti võimalus avaneb, siis kõigepealt läheb palju aega teiste neti-eludega kurssi viimiseks ja siis enam ei mäleta, millest ma kirjutada tahtsin või läheb segi, kas ma ainult mõtlesin, et ma tahaks sellest kirjutada või ma juba kirjutasin ka.

Karl on vahepeal saanud 1,5 aastaseks. Käisime sel puhul esimest korda Saaremaal perearsti juures, kes rääkis meiega, nagu oleks terve elu juba tundnud:) (eks ta juttude põhjal ju tunneb ka). Kahjuks oli Karlil sel päeval üsna paha tuju, mida ei parandanud grammivõrragi vereproovi võtmine. Kaalu peale sain ta ainult enda süles ja pikkuse mõõtmiseks ei olnud ta ka nõus suurte poiste moodi mõõdupuu alla seisma, vaid tuli võtta titade mõõdupuu, kus tuli pikali olla. Aga uued arvud on: pikkus 85 cm ja kaal 13,4 kg. Vereproov näitas kahjuks, et rauda on vähevõitu, mis pole ka mingi ime, kuna Karl juba pikemat aega keeldub vähegi tervislikust ja toitvast söögist. Pöörab pea ära, krimpsutab nägu ja sositab: "Ei tah, ei tahh, ei tahh". Viimase aja avastus on ka sõna emme või õigemini kõlab see pigem ämmä. Seda hüütakse iga asja peale ja mitte ainult emmet kõnetadas, vaid ka issi puhul. Kassidega on ta endiselt suur sõber, käib muudkui söögikausiga neil järel. Ja kui telekast tuleb kassitoidureklaam, siis ka kilkab rõõmsalt ja näitab näpuga. Looduskanalit meeldib talle vaadata (kohe näha, et hingelt loodushuviline ja roheline:)).

Ehh, saigi jutt otsa, muidu on miljon mõtet peas, aga kui kirjutama hakkan, siis lippavad nad kõik minema, ainult tuul vilistab kahe kõrva vahel. Ja pärast mõtlen, et sellest oleks ju võinud kirjutada ja sellest ja sellest...

Sünnipäeval minu poolt tehtud vähesed pildid ja video on üleval jällegi siin. Nii palju muud tegemist oli, et fotokat-kaamerat polnud eriti aega käes hoida.

Pea kuu aega planeerimist, organiseerimist, mõtlemist. Ootusärevus, igatsus sõprade järele. Viimana nädal paanilile mõtlemine, mida ja millal vaja teha on. Kas kõik on olemas? Kas kõik ikka saavad tulla? Kas üle pika aja kokku saades on ikka kõik nii nagu varem? Ning siis ongi kauaoodatud päev käes. Kallistused, õnnesoovid. "Tere, kuidas sul läheb? Mis sa vahepeal teinud oled?" Ruum on täis jutukõminat ja naerupahvakuid, kõigil on lõbus ja hea meel üksteist näha. Rahunenult tajun, et vähemalt seekord on ikka kõik nii nagu varem. Kella 5 ajal lähevad ka viimased 5 vaprat magama. Mina ikka ei tahaks veel nagu. Pole nagu und õieti ja ei raatsi, sest siis on tõesti see kauaoodatud päev läbi. Nagu väiksena jõuluõhtul. Järgmisel päeval kallistused ja lahkumised, õhtul on ruum tühi, pime, kõle, vaikne. Järgmise korrani...

Aitäh teile, kallid sõbrad tulemast! Väga tore oli teid kõiki näha!

Ei läinud kolme päevagi...

...kui juba uus post, tsiteerides klassikuid. Asi selles, et organiseerisin siin veidi oma pilte ja panin ülesse ning kuna ma olen ikka parasjagu edev, siis pean teile ka näitama. Kuna Fotopici album on täis, siis tegin uue. Karliga seotud pilte võib näha siin, kambakese pildid panin siia (Pireti, Pille ja Jani-Mani sünnipäevapildid), lingid olemas ka paremas tulbas. Nüüd jääb üle veel leida koht looduspiltide jaoks.

Netivabast elust

Tegelikult on mõnes mõttes päris hea, kui seda netti koguaeg käepärast pole. Algul on võõrutusnähud, aga harjub ära:) Samas vahel tahaks ikka inimestega suhelda ka ja end ilmaeluga kursis hoida. Muidugi neti puudumise tõttu olen jõudnud palju rohkem käsitööd teha Karli uneajal, lisaks olen läbi lugenud mitu-mitu raamatut, mida ma pole oma aasta aega teinud vist, viimati siis, kui Karl mind pikaks ajaks külitama sundis voodis.

Aga mis me siis teinud oleme. Kohe ei teagi, millest kõigest kirjutada. Karl on saanud aasta ja 5 kuud vanaks, koduste mõõtmiste tulemusel 13,8 kilo ja 83 cm pikk, suus 12 hammast. Jookseb, kükitab, ronib, käib potil vahel. On avastanud joonistamise, õigemini emme-issi joonistavad, tema pakub ja võtab pliiatseid, vahel teeb ise ka paar joont, aga hirmasti meeldib nii oma toolil laua taga istuda. Tantsida meeldib talle kangesti, albumeid vaadata, ajalehte "lugeda" ning raamatuid vaadata ja loomade hääli järgi teha. Teab, et Reks teeb auh, pardid pääk-pääk, traktor müriseb, eeslid-hobused teevad iiah, lambad teevad tal ammu juba mää, nüüd lehmad ka. Vasikas teeb laudas "Mööö", Karl õuest vastu "Mää."

Kass meeldib talle hirmsasti, muudkui ajab taga teda ja pakub süüa ning siis on üllatunud, kui kass temalt terve vorstitüki ära võtab:) Üldiselt Karli enda söömisega on kehvad lood. Iga toidu peale krimpsutab nägu ja "Ei tahh," võtab vaid mõne ampsu, ei sobi kartulid, riis ega makaronid, hommikune puder ka mitte. Ainult piima joob isuga ning sööks ainult hommikuhelbeid (nimetame neid krõbuskiteks), küpsist ja saia. Kuid juba Karli peale kaebamiseks läks, siis pean ka ära rääkima, et kodus valitseb täielik koduvägivald, Karl muudkui lööb, küll lahtise käega, küll asjadega, vahel loobib ka asjadega. Ükskord sain puidust klotsiga vastu pead, valus oli. Oleme teda keelanud küll, aga ta ei saa vist aru veel, ehk kasvab välja sellest kunagi. Ei räägi endiselt, ikka aitäh, vahel see, ei tahh, ämme, da-daa (koos käe lehvitamisega).
Juuksid lõikasime tal, seekord põhjalikult ja masinaga, mis kutsus esile suure protestikisa, aga palju poisim ja pätim näeb välja.

Üks päev käisime Torgu lasteaias mängimas. Seal oli küll ainult 3 poissi, 3-aastane ja 5-aastased kaksikud, kuid Karl täitsa seltsis nendega. Emmest ei tehtud väljagi, mängis, joonistas nendega koos ja jooksis võidu.

Oeh, sai vist olulisem kirja pandud. Igatahes, kui te 24. novembril Saarele sünnipäevale tulete, siis näete Karli ise ka. Muidugi Saaremaale tulekuks on rohkem põhjusi- juubeleid on rohkem kui üks (25+25+25) ja praamipiletid on veel odavad. Stiiliks on siis kõik, mis seondub Eesti ja eestlastega. Tulla võite juba reede õhtul, kui soovi on (võimalus oleks ajujahist osa võtta laupäeval või muidugi aidata salateid hakkida,:), aga ka lihtsalt soolast mereõhku hingata). Mind võib-olla enne netis ei kohta, kui meil just ei õnnestu Võhma külas Nurme talu ära internetiseerida:)

PS Väga tore sünnipäev oli, Jaanika ja Roman! Sai laulda ja tantsida, naerda ja rääkida. Mul pole ammu nii lõbus olnud (mis siis, et osalt on selles süüdi ilmselt veinikeldri sisu:))

Vaba päev

Igapäevasest kodusistumisest väsinud emmele anti vaba aega. Mida sellega küll peale hakata? Kuna siin kaubanduskeskusi pole, kus hängida, kui just ei taha kohaliku poe ees koos joodikutega olla. Kino ega muud meelelahutust samuti mitte, siis pakkisin kummikud ja fotoka autosse, panin Jääääre mängima ja läksin loodusesse. Ilm oli enam-vähem, lõpuks tuli isegi päike välja. Sumpasin Tammunal läbi ja vee ja mätaste ning imetlesin sügise värve. "Ma kõnnin ja kõnnin, lõputa teed..." "Olen sooo, tantsime kooooos...". Jõudsin mereäärde ikka lõpuks välja. "Selle metsa taga ei ole mets, on meri, mu oma väike kodulaht. Kuidas elate mu kallid, pikad haisvad adruvallid, mere soolases tallis..." Vahepeal autos: "Kui lumevärv on mu mälestustes tuhmunud...". Jalutasin Säärel liivasel mererannal: "Kusagil veel soojad jäljed on maas, mis me jätsime, me koos...". Oh kui mõnus on kuulata merekohinat ja lainete loksumist ning lihtsalt olla. Aeg-ajalt lendas üle väiksemaid linnuparvi. "Oh, kured, ärge trügige te parvedesse veel, just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed...". Autos mängis seekord "Ja puud ja puud ja puud ja puud on punased...". Möödusin Mõntu sadamast, "Kui sadam ootab koju kasvõi sadat laeva...". Viimane peatus oli Mõntu park oma laialeheliste puude alleega. Mõnus oli lehtedes sahistada ja juba kõdunevate lehtede lõhna sisse hingata. Pistsin tasku mõned kastanid ja nägin lumemarjapõõsaid. "Unistuste usku aga, ..., raagus sõnad suul, ..., lumimarjamaal...". Kodupoole tagasi sõites laulis Inboil karussellist: "Pühapäev varsti saab läbi...". Koju jõudes oli tuju hea ja närvid puhanud. Kahjuks mitte kauaks. Kuigi mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, siis päeva lõpu tõttu võib tulla võib-olla üsna pikaks ajaks nüüd interneti-paus.

Pilte oma loodusretkest kahjuks ei jõua üles panna.

Karl Maamees

Karl on tõsine maapoiss. Pole tööd, kus ta käsi külge ei lööks.

Võhmal on mitu korda päevas vaja laudas käid ja vasikas, notsud, tibupojad ja lehmad üle vaadata. Kõige rohkem meeldivadki talle lehmad, küsib muudkui vanaema sülle ja tahab neile pai teha.

Sõrves on vaja lambaid õuepealt ära ajada, kuna nad arvavad, et nad on vabapidamisel ja tohivad igal pool süüa. Selle juures on Karl asendamatu abimees, teeb väga kurja häält ja vehib kätega. Ükskord aga juhtus, et Karl ajas lambad küll õuepealt ära, natukese aja pärast vaatan - tuleb Karl üle õla kiigates ja lambad tema järgi:)Kärutada aitab ta igasugu asju, meeldib nii ise käru lükata, kui ka käru peal sõita.

Põkaga on ka põnev sõita.

Veel aitab ta kartuleid tuua ja sorteerida, puudekorvi tassida ja tibusid sööta. Armastab puid ahju toppida, nii et nii sauna kui ahjukütmisel oleks temast suur abi, kui ta neid puid sealt enam välja ei tahaks võtta:). Kõige rohkem on aga tegemist Reksi korrale kutsumisega.

Selline tubli maapoiss on meie Karl. Viimase aja uued oskused on ka kikivarvul käimine, tantsimine, (ka tuka loopimine), annab patsu ja terekätt, ütleb "see" ja "seal", ise näitab näpuga suunda. "Pats kakku" mängime ka, aga tema kakud lähevad toorelt suhu, mõnusat matsutamise häält tehakse selle juurde.

Fantastiline nädalavahetus

"Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab...." kõlas mu kõrvus, kui pühapäeva hommikupoole kodu suunas sõitsin. Oh, kuidas ma ootasin, et teid jälle üle kuu aja näha saaks! Ja kokku saades on tunne, nagu poleks see üldse nii pikk aeg vahepeal olnud, nagu oleks alles eile kohtunud. Nii tore oli. Ja Karl oli vanaemaga tubli poiss olnud. Ja pühapäeval oli fantastiliselt ilus sügisilm, mille veetsin osaliselt metsas seenel. Mida veel ühelt nädalavahetuselt tahta? Nujah, natuke und võib-olla ainult:)

Siin ja seal ja igal pool

Nii võib öelda meie asjade kohta, mis Tartust Saaremaale jõudsid, ning siin sõbralikult kahe elamise vahel ära jagati. Muist on siis Sõrves ja teine osa Võhmal, ise oleme ka kord siin, kord seal. Kastide ja kottide otsas elamine pole kuigi tore. Aga ehk kunagi (kauges tulevikus) saame oma kodu ka. Aitäh Maailmaparandajale ja Laisikule Priiduga, kes meid soojalt tervitama tulid ja kellega 1. september traditsionaalselt tähistatud sai!

Blogimisega on ka nii, et enne ei olnud mul oma läpakat, kust pilte saaks ja see vana arvuti kodus oli niiiii aeglane. Vahel kui oleks tahtmine kirjutada, siis ei ole aega, Võhmal pole jälle netti ja siis juba ununeb ära, millest ma üldse kirjutada tahtsin. Ju siis ei olnud nii hirmus oluline.
Mis me vahepeal teinud oleme. Karl sai lõpuks enne suuri sügisvihmu omale isikliku liivakasti. Rääkisin juba suve alguses, et oleks vaja, tegemine võttis vennal lõpuks aega ainult pool päeva. Kuigi alguses tunduse see talle väga meeldivat, on sellega vist jällegi nii nagu enamuse teiste mänguasjadega, et emme-issi tunnevad sellest suuremat rõõmu. Vend ise ehitas ka ükspäev seal suurt kindlust. Kusjuures meil väiksena liivakasti polnudki, ainult liivahunnik. Nüüd oleks veel kiike vaja.

Karl sai ka esimese juukselõikuse osaliseks. Sünnipäeva paiku lõikasin tal natuke tukka, nüüd aga igalt poolt. Kohe poisilikum väljanägemine sai.
Karl on väga asjalik poiss. Toimetab aga ringi, tõstab asju ühest kohast teise, mängib (õigemini küll rohekem kiusab) kassiga ja Reksiga. Pilt sellest, kuidas Karl aitas hapukurki teha meil. Toppis kurke purki, võttis jälle välja ja nii mitu korda, vahepeal hammustas ka mõnda.

Öösiti ei taha kahjuks magada eriti ja vahepeal oli ka päeval suht jonnine. Kui kaeban issile, et Karl viriseb ja jonnib, ütleb issi alati selle peale, et hambad. Suus on tal neid praegu 11 ja ju siis ülejäänud ikka ka vaikselt kasvavad. Sõnu tal ei ole peale "aitähi", mida öeldakse iga võimaliku asja ja tegevuse peale: söögiampsu, piimatassi, hambapesu, pepupesu, toolilt maha tõstmise jne jne peale. Ka kassile, kui talle söögikaussi mööda maja ette tassitakse ja Reksile, et tema suust õuna kätte saada. Muud asjad on "mmm" ja "täda-tät-tät-tät", vahel seletab ka väga valju häälega väga pikalt.

Uuemaid pilte võite näha siit.

Heh, mis mina avastasin. Vahetasin oma blogi aadressi trükkides omavahel ära 2 tähte ja sattusin hoopiski siia:)

Tagasi Saaremaal ehk lapsepõlve radadel

Viimane Saaremaale sõit oli ikka täie ette, praamisabasse jäime seisma täpselt Virtsu sildi alla. Ekstrapikk saba tekkis peale tavapärase reede veel pikema nädalavahetuse pärast, aga ennekõike vist seetõttu, et Viire ei sõitnud tükk aega. Meie Karliga pääsesime tänu eespool olevale tuttavale 2-tunnise ooteajaga, issil läks 4 tundi. Kusjuures mandril me polegi enne järjekorras seisnud, vähemalt mitte väljaspool sadama territooriumit. Pilt siis Karlist järjekorras. Kusjuures ta pidas end pika ja väsitava päeva kohta väga tublisti üleval.

Aga nüüd siis oleme Saaremaal. Päriseks. Kahju on ikka natuke teid mandrile maha jätta, aga tundub, et otsus oli õige, sest hea kerge on olla. Ja te võite meile alati külla tulla, öömaja saab alati.

Täna saime lausa fantastilise ilma osaliseks. Ja see tuli ära kasutada. Nii et Karl sai päris esimest korda merre, emme sel aastal esimest korda (22. augustil!!!).

Vesi oli värskendavalt jahe ja millimallikaid jätkus meiegi randa. Mitte just gigamallika jagu, aga paari megamallika jagu küll. Kusjuures vanasti, kui ma veel noor olin, ma küll nii palju millimallikaid ei mäleta. Neid juhtus väga harva meie randa. Kas ka märk kliima soojenemisest?

Ujumise ajal tuli nii palju nostalgilisi mälestusi meelde. Lapsepõlve suved me praktiliselt meres veetsimegi. Vaevalt saime koju ja trikood kuivama, kui juba oli jälle minek. Kusjuures minul ei olnud tol ajal ilusat sünteetilist ujumiskostüümi nagu mu Tallinna sõbrannal, vaid puuvillane, mis tähendas, et see tuli tihti üsna märjana jälle selga tõmmata. Prrr... Meil olid oma kivid ja oma ujumiskohad. Rannajoon on aga nii palju muutunud, et oma Istekivi, kus kunagi jalgu sai pestud, ma enam ei leidnudki. Punane kivi, meie lemmikujumiskoht meres, on alles. Oi, kuidas ma tahtsin sinna minna, kui ma ujuda veel ei osanud ja jalad piisavalt põhja ka ei ulatunud. See aga ei ole muutunud, et ujumiseks piisavalt sügavasse vette jõudmiseks tuleb pikalt kõmpida.

Aga reedel olen ootamatult pulma kutsutud!