Tagasi Saaremaal ehk lapsepõlve radadel

Viimane Saaremaale sõit oli ikka täie ette, praamisabasse jäime seisma täpselt Virtsu sildi alla. Ekstrapikk saba tekkis peale tavapärase reede veel pikema nädalavahetuse pärast, aga ennekõike vist seetõttu, et Viire ei sõitnud tükk aega. Meie Karliga pääsesime tänu eespool olevale tuttavale 2-tunnise ooteajaga, issil läks 4 tundi. Kusjuures mandril me polegi enne järjekorras seisnud, vähemalt mitte väljaspool sadama territooriumit. Pilt siis Karlist järjekorras. Kusjuures ta pidas end pika ja väsitava päeva kohta väga tublisti üleval.

Aga nüüd siis oleme Saaremaal. Päriseks. Kahju on ikka natuke teid mandrile maha jätta, aga tundub, et otsus oli õige, sest hea kerge on olla. Ja te võite meile alati külla tulla, öömaja saab alati.

Täna saime lausa fantastilise ilma osaliseks. Ja see tuli ära kasutada. Nii et Karl sai päris esimest korda merre, emme sel aastal esimest korda (22. augustil!!!).

Vesi oli värskendavalt jahe ja millimallikaid jätkus meiegi randa. Mitte just gigamallika jagu, aga paari megamallika jagu küll. Kusjuures vanasti, kui ma veel noor olin, ma küll nii palju millimallikaid ei mäleta. Neid juhtus väga harva meie randa. Kas ka märk kliima soojenemisest?

Ujumise ajal tuli nii palju nostalgilisi mälestusi meelde. Lapsepõlve suved me praktiliselt meres veetsimegi. Vaevalt saime koju ja trikood kuivama, kui juba oli jälle minek. Kusjuures minul ei olnud tol ajal ilusat sünteetilist ujumiskostüümi nagu mu Tallinna sõbrannal, vaid puuvillane, mis tähendas, et see tuli tihti üsna märjana jälle selga tõmmata. Prrr... Meil olid oma kivid ja oma ujumiskohad. Rannajoon on aga nii palju muutunud, et oma Istekivi, kus kunagi jalgu sai pestud, ma enam ei leidnudki. Punane kivi, meie lemmikujumiskoht meres, on alles. Oi, kuidas ma tahtsin sinna minna, kui ma ujuda veel ei osanud ja jalad piisavalt põhja ka ei ulatunud. See aga ei ole muutunud, et ujumiseks piisavalt sügavasse vette jõudmiseks tuleb pikalt kõmpida.

Aga reedel olen ootamatult pulma kutsutud!