Igapäevasest kodusistumisest väsinud emmele anti vaba aega. Mida sellega küll peale hakata? Kuna siin kaubanduskeskusi pole, kus hängida, kui just ei taha kohaliku poe ees koos joodikutega olla. Kino ega muud meelelahutust samuti mitte, siis pakkisin kummikud ja fotoka autosse, panin Jääääre mängima ja läksin loodusesse. Ilm oli enam-vähem, lõpuks tuli isegi päike välja. Sumpasin Tammunal läbi ja vee ja mätaste ning imetlesin sügise värve. "Ma kõnnin ja kõnnin, lõputa teed..." "Olen sooo, tantsime kooooos...". Jõudsin mereäärde ikka lõpuks välja. "Selle metsa taga ei ole mets, on meri, mu oma väike kodulaht. Kuidas elate mu kallid, pikad haisvad adruvallid, mere soolases tallis..." Vahepeal autos: "Kui lumevärv on mu mälestustes tuhmunud...". Jalutasin Säärel liivasel mererannal: "Kusagil veel soojad jäljed on maas, mis me jätsime, me koos...". Oh kui mõnus on kuulata merekohinat ja lainete loksumist ning lihtsalt olla. Aeg-ajalt lendas üle väiksemaid linnuparvi. "Oh, kured, ärge trügige te parvedesse veel, just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed...". Autos mängis seekord "Ja puud ja puud ja puud ja puud on punased...". Möödusin Mõntu sadamast, "Kui sadam ootab koju kasvõi sadat laeva...". Viimane peatus oli Mõntu park oma laialeheliste puude alleega. Mõnus oli lehtedes sahistada ja juba kõdunevate lehtede lõhna sisse hingata. Pistsin tasku mõned kastanid ja nägin lumemarjapõõsaid. "Unistuste usku aga, ..., raagus sõnad suul, ..., lumimarjamaal...". Kodupoole tagasi sõites laulis Inboil karussellist: "Pühapäev varsti saab läbi...". Koju jõudes oli tuju hea ja närvid puhanud. Kahjuks mitte kauaks. Kuigi mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, siis päeva lõpu tõttu võib tulla võib-olla üsna pikaks ajaks nüüd interneti-paus.
Pilte oma loodusretkest kahjuks ei jõua üles panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar