Kui nii harva interneti lähedusse satun kui mina, siis on blogipidamine suht vaevaline. Üsna tihti tuleb pähe asju, millest tahaks kirjutada, aga kui lõpuks neti võimalus avaneb, siis kõigepealt läheb palju aega teiste neti-eludega kurssi viimiseks ja siis enam ei mäleta, millest ma kirjutada tahtsin või läheb segi, kas ma ainult mõtlesin, et ma tahaks sellest kirjutada või ma juba kirjutasin ka.

Karl on vahepeal saanud 1,5 aastaseks. Käisime sel puhul esimest korda Saaremaal perearsti juures, kes rääkis meiega, nagu oleks terve elu juba tundnud:) (eks ta juttude põhjal ju tunneb ka). Kahjuks oli Karlil sel päeval üsna paha tuju, mida ei parandanud grammivõrragi vereproovi võtmine. Kaalu peale sain ta ainult enda süles ja pikkuse mõõtmiseks ei olnud ta ka nõus suurte poiste moodi mõõdupuu alla seisma, vaid tuli võtta titade mõõdupuu, kus tuli pikali olla. Aga uued arvud on: pikkus 85 cm ja kaal 13,4 kg. Vereproov näitas kahjuks, et rauda on vähevõitu, mis pole ka mingi ime, kuna Karl juba pikemat aega keeldub vähegi tervislikust ja toitvast söögist. Pöörab pea ära, krimpsutab nägu ja sositab: "Ei tah, ei tahh, ei tahh". Viimase aja avastus on ka sõna emme või õigemini kõlab see pigem ämmä. Seda hüütakse iga asja peale ja mitte ainult emmet kõnetadas, vaid ka issi puhul. Kassidega on ta endiselt suur sõber, käib muudkui söögikausiga neil järel. Ja kui telekast tuleb kassitoidureklaam, siis ka kilkab rõõmsalt ja näitab näpuga. Looduskanalit meeldib talle vaadata (kohe näha, et hingelt loodushuviline ja roheline:)).

Ehh, saigi jutt otsa, muidu on miljon mõtet peas, aga kui kirjutama hakkan, siis lippavad nad kõik minema, ainult tuul vilistab kahe kõrva vahel. Ja pärast mõtlen, et sellest oleks ju võinud kirjutada ja sellest ja sellest...

Sünnipäeval minu poolt tehtud vähesed pildid ja video on üleval jällegi siin. Nii palju muud tegemist oli, et fotokat-kaamerat polnud eriti aega käes hoida.