Nii võib öelda meie asjade kohta, mis Tartust Saaremaale jõudsid, ning siin sõbralikult kahe elamise vahel ära jagati. Muist on siis Sõrves ja teine osa Võhmal, ise oleme ka kord siin, kord seal. Kastide ja kottide otsas elamine pole kuigi tore. Aga ehk kunagi (kauges tulevikus) saame oma kodu ka. Aitäh Maailmaparandajale ja Laisikule Priiduga, kes meid soojalt tervitama tulid ja kellega 1. september traditsionaalselt tähistatud sai!
Blogimisega on ka nii, et enne ei olnud mul oma läpakat, kust pilte saaks ja see vana arvuti kodus oli niiiii aeglane. Vahel kui oleks tahtmine kirjutada, siis ei ole aega, Võhmal pole jälle netti ja siis juba ununeb ära, millest ma üldse kirjutada tahtsin. Ju siis ei olnud nii hirmus oluline.
Mis me vahepeal teinud oleme. Karl sai lõpuks enne suuri sügisvihmu omale isikliku liivakasti. Rääkisin juba suve alguses, et oleks vaja, tegemine võttis vennal lõpuks aega ainult pool päeva. Kuigi alguses tunduse see talle väga meeldivat, on sellega vist jällegi nii nagu enamuse teiste mänguasjadega, et emme-issi tunnevad sellest suuremat rõõmu. Vend ise ehitas ka ükspäev seal suurt kindlust. Kusjuures meil väiksena liivakasti polnudki, ainult liivahunnik. Nüüd oleks veel kiike vaja.
Mis me vahepeal teinud oleme. Karl sai lõpuks enne suuri sügisvihmu omale isikliku liivakasti. Rääkisin juba suve alguses, et oleks vaja, tegemine võttis vennal lõpuks aega ainult pool päeva. Kuigi alguses tunduse see talle väga meeldivat, on sellega vist jällegi nii nagu enamuse teiste mänguasjadega, et emme-issi tunnevad sellest suuremat rõõmu. Vend ise ehitas ka ükspäev seal suurt kindlust. Kusjuures meil väiksena liivakasti polnudki, ainult liivahunnik. Nüüd oleks veel kiike vaja.
Karl sai ka esimese juukselõikuse osaliseks. Sünnipäeva paiku lõikasin tal natuke tukka, nüüd aga igalt poolt. Kohe poisilikum väljanägemine sai.
Karl on väga asjalik poiss. Toimetab aga ringi, tõstab asju ühest kohast teise, mängib (õigemini küll rohekem kiusab) kassiga ja Reksiga. Pilt sellest, kuidas Karl aitas hapukurki teha meil. Toppis kurke purki, võttis jälle välja ja nii mitu korda, vahepeal hammustas ka mõnda. 
Öösiti ei taha kahjuks magada eriti ja vahepeal oli ka päeval suht jonnine. Kui kaeban issile, et Karl viriseb ja jonnib, ütleb issi alati selle peale, et hambad. Suus on tal neid praegu 11 ja ju siis ülejäänud ikka ka vaikselt kasvavad. Sõnu tal ei ole peale "aitähi", mida öeldakse iga võimaliku asja ja tegevuse peale: söögiampsu, piimatassi, hambapesu, pepupesu, toolilt maha tõstmise jne jne peale. Ka kassile, kui talle söögikaussi mööda maja ette tassitakse ja Reksile, et tema suust õuna kätte saada. Muud asjad on "mmm" ja "täda-tät-tät-tät", vahel seletab ka väga valju häälega väga pikalt.
Uuemaid pilte võite näha siit. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar