Ikka elus ja ikka ühes tükis

Pole tükk aega kirjutanud, aga olen täitsa olemas. Teist nädalat siis päriselt raseduspuhkusel. Eelmise nädala veetsin Saaremaal. Ja rohkem ausalt öeldes ei kannata ka, vanaemaga kahekesi kodus olla on lihtsalt nii tüütu. Saaremaal olemise aja sisse jäid kahjuks ka järjekordsed matused, saatsime viimsele teekonnale Marguse vanaema. Seekord toimus ärasaatmine õigeusu kirikus ja selle kommete järgi. See on ikka hoopis teistmoodi kui luteri kirikus, kõik see laulmine ja viiruk ja küünlad matuseliste käes ja rikkalikult kaunistatud kirik.
Perekooli kalendri järgi jääb mul sünnituseni veel 26 päeva. Praegu on veel päris tore olla, väljaarvatud mõned ebamugavused, nagu sokkide jalga panemine ja jope ei lähe enam hästi eest kinni ja pissihäda ei lase hommikul kaua magada. Muidu oleme me Karli tulekuks enam-vähem valmis. Esimesed riided on olemas, voodi ka nüüd. Puudu on veel vanker, turvahäll ja vann ning mõned väiksemad asjad. Haiglakoti pakkisin ka sel nädalal igaks sajaks juhuks kokku ning perekooli loengutes saab homsega käidud. Vahepeal kartsin küll juba, et lähen enne sünnitama, kui loengusse jõuan. Ausalt öeldes jättis Toome sünnitusosakond päris õnnetu mulje, kuidagi kulunud ja vana ning ebamugav, aga ega muud valikud ka pole. Ämmaemand ringkäigul muudkui korrutas, et paari aasta pärast on kõik ilus ja uhke, kui uus maja valmis saab, aga kahjuks ei saa ma nii kaua oodata.
Kodus on päris tore olla, kuigi vahepeal tuleb ikka totaalne laiskus peale. Ja teate kui kummaline on keset tööpäeva linnas ja poodides käia. Kaubamajas ei olegi noori hängimas ja inimesi on üldse vähem. Samuti käisin Auras rasedate vesivõimlemises, mis kõrvalvaatajatele võib päris kummaline vaadata olla, paarkümmend suurte kõhtudega naist hulbib vees.
Kurb on see, et kevad ei taha ega taha veel tulla.