9. elukuu 29.08 kuni 28.09

2. septembril pidime minema Tallinnasse kõrva-uuringule, aga kuna Kasparil on nohu, siis jääb see ära.

4. septembril avastab Kaspar ka, et tal on jalad ja nendega on nii tore mängida. Liisa hakkab kõhuli olles tagurpidi liikuma.

6. septembril keerab Kaspar voodil end paar korda kõhult seljale, ilmselt on see pigem poolkogemata, kuna ajab pepu upakile, nina läheb vastu voodit ja pigem vajub siis selili.

7. septembril keerab Liisa end seljalt kõhule!

10. septembril käime töö juures Laisikut dekreeti saatmas. Liisa ja Kaspar käivad muudkui mööda tädide sülesid ja on väga tublid.

12. septembril paneb Liisa omale varba suhu. Kaspar liigub ka kõhuli olles ringiratast.  

19. septembril keeras Kaspar voodil kõhuli ja järgmisel päeval lausa rullis voodil ning keeras põrandal ka kõhuli.

22. septembril on Liisal nohu ja esimene palavik. Küll õnneks ainult 37,5, aga piisav, et last õnnetuks teha. Järgmisel päeval on Kasparil ka palavik 37,7 ja ta magab ainult süles.
24. septembril pidi meil olema see kauaoodatud taastusravi arst, aga kuna Kaspar oli endiselt palavikus, siis me minna ei saanud. Oi, ma olin pettunud. Nii kaua sai oodatud ju! Ja eriti õnnetu olin ma siis, kui uue aja sain 5. novembriks! Hiljem muidugi mõtlesin, et ma oleks võinud Liisaga ikkagi ära käia, aga siis olin juba aja tühistanud.
Ootavad, kuni hommikupuder ära jahtub (tegelikult nad ei maga ühes voodis, aga kui juhtub, et puder on alles kuum ja mõlemad üleval, siis panen nad ühte voodisse juttu ajama):

Sel kuul võib öelda, et mõlemad keeravad. Kui Liisa peale seda esimest keeramist tükk aega ei keera, siis peale Kaspari keerama hakkamist hakkab tema ka täie hooga pihta uuesti. Esimesed korrad käivad suure vingumisega, sest ega see nii kerge polegi, lõpuks suure pingutamise peale ikka õnnestub.
Sel kuul on Liisa on hakanud nutma, kui ma toast välja lähen. Enne võisin nad vabalt mängukaare alla tšillima jätta, kui neil oli hea tuju ja endal oli vaja pisut toimetada, aga nüüd laseb Liisa kohe hädakisa lahti, kui mind silmapiiril pole.
Kodused kaalumised: alustavad ühelt pulgalt kuu alguses, aga nüüd paneb Liisa mööda. Liisa: 6275, 6420, 6530, 6680, 6710, 6840, 6950 g ehk 675 g kuus
Kaspar: 6275, 6320, 6420, 6530, 6560, 6560, 6630 g ehk 355 g kuus.
9-kuused:

 

8. elukuu 29.07 kuni 28.08

Palavus jätkub ja ühes sellega on raskendatud laste magamine. Kuna toas on natukenegi jahedam kui õues, siis üritame toas magada, aga raskendatud on nii magama jäämine, kui ka pikemalt kui 30 minutit magamine. Õue saab hommikul või õhtul, kui on natukenegi jahedam. Kaspar uinub ise voodis, aga Liisa hakkab seal ainult röökima. Enamasti aitab ainult süles kussutamine. Vaikselt proovin teda õpetada ise ka magama jääma. Selleks keeran ta linasse pambuks, kiigutan süles, kuni silmad hakkavad kinni vajuma ja siis panen voodisse ning kiigutan veel kõhu pealt. Vahel õnnestub, vahel mitte. Kuid ajapikku hakkab ka Liisa lõpuks ise magama jääma.

Kui ilm aga jahedamaks läks, magasid lapsed lausa 4 tundi vankris, küll vahepealse kiigutamisega, aga ikkagi! Ja kui ükskord õues äikese kätte jäime, siis kogu see äge müristamine ei seganud ka sugugi nende und, magasid garaažis väga magusalt.

9. augustil käime külakokkutulekul. Oma peret registreerides oli päris naljakas kõik 6 nime järjest ette vuristada :)

13. augustil on meil esimene pudrusöömine. Alustame hirsihelvestega nagu ka vanemate poistega omal ajal. Pudru segan piimapulbriga ja läheb alla küll.

17. augustil naerab Liisa esimest korda laginal, kui ma kogemata talle naljakat häält tegin. Samal päeval käivad meil issi-poolsed sugulased külas, keda Liisa oma naeratusega võlub :)

18. augustil avastab Liisa, et tal on jalad! Nii huvitav on nendega mängida :)

27. augustil jääb Kaspar esimest korda nohusse.

Täpselt 28. augustil on meil järjekordne perearst. Liisa mõõdetakse 5540 g raskuseks ja 60 cm pikkuseks, Kaspar 5620 g ja 60 cm.

Samal päeval käime korra ka minu töökohas külas. Õhtul on väike sünnipäevapidu jälle, kui Mamma ja Laisik külla tulevad.

Sel kuul on mõlemad hakanud end selili olles küljele keerama, aga kõhuli ei saa veel. Liisa lükkab kõhuli olles end sirgetele kätele ja pöörleb ümber oma telje.

Kodused kaalumised: Liisa: 5490, 5660, 5715, 5775, 6005, 6190, 6200 ehk 740 g kuus ja Kaspar: 5730, 5790, 5840, 5900, 6080, 6120, 6160 ehk 560 g kuus.

8-kuusel sünnipäeval:

 

7. elukuu 29.06 kuni 28.07

Selle kuu märksõnaks on kuumus.

30. juunil uinuvad lapsed ise voodis magama ja õhtul jääb ka Kaspar üllatuslikult ise voodis magama.

1. juulil tuleb järjekordne Tallinna-reis ette võtta, sest silmaarst tahab lapsi näha. Seekord on ainult uus arst, sest see, kes Lastehaiglas tavaliselt vaatas, läks ise dekreeti. Kuigi praktiliselt kogu aja oli tal see uus kõrval õppimas. Mingi aparaadiga mõõdetakse seekord laste silmi. Silmarõhud on korras mõlemal ja nägemine +3, mis pidi selles vanuses korras olema. Lastele see sõit eriti ei meeldinud ja nutsid autos päris palju. Väikse uinaku tegid arsti juures oodates süles.

5. juulil naerab Kaspar esimest korda häälega ja järgmisel päeval Liisa ka.

7. juulil tuleb uuesti Tallinnasse sõita. Seekord võtame suured poisid ka kaasa, kes sellel ajal Mammaga koos loomaaias käivad, kui meie arstide juures oleme. Kõigepealt on Liisal kardioloog, et üle vaadata tema süda. UH-ga tuvastab ta, et Liisal on arterioosjuha endiselt natuke avatud, aga see tema seisundit ei mõjuta ja korrigeeritult aastaselt võiks üle vaadata.

Seejärel ootas meid dr Paluste. Ta tuvastas kohe, et Liisa hoiab oma käsi kramplikult õhus ja õlad on kuidagi taga. Et peaksime tal käsi all hoidma ise, kui ta süles on, muidu jääbki selline asend sisse. Kasparil on õlavööde liiga nõrk, endiselt ei viitsi ta pikalt kõhuli olla. Arst soovitas meil taastusravi arsti juurde minna, et lastel oleks vaja võimlemist kindlasti. Sama soovitas ka füsioterapeut. Ta näitas lisaks meile erinevaid harjutusi ja soovitas kasutada asendit korrigeerivat patja, et Liisal õlad liiga taga ei oleks.

Tollel Tallinna-sõidu päeval oli hirmus kuum, nii et kogu sõit oli paras piin. Ja pärast seda on pikalt kuum. Nii et lapsed ei taha üldse õues vankris magada.

18. juulil lähevad Liisa ja Kaspar esimest korda randa. Saan vennalt laenuks rannatelgi ja lapsed tšillivad seal üsna pikalt. Vankris magada aga ei taha rannas, vist on liiga palav. Õnneks on suured poisid juba piisavalt suured on toimetavad rannas omapead, lihtsalt hoian silma peal neil.

19. juulil lähme kohalikule laulupeole. Lapsed on väga tublid, natuke uudistavad niisama vankris, natuke magavad hoolimata kisast-kärast ja muusikast.

20. juulil võtame ette sõidu naabersaarele, sest Maailmaparandaja on meid Täpikese esimesele sünnipäevale kutsunud. Rahvast on palju ja ilm läheb väga palavaks, aga õnneks lapsed magavad kenasti vankris. Muhust sõidame Memme ja Papa juurde. Liisa teeb seal oma rekordmagamise ja magab hommikul 6.45-ni välja! Päeval seevastu aga üldse ei maga, kuna ilm on megakuum. Nii kuum, et julgen ka lapsed korraks lastebasseini kasta. Ja see kuumus jätkub (+28 C) veel mitu päeva. Päeval siis lapsi üldse õue ei viigi, alles õhtul lähevad vankrisse.
24. juulil käime perearsti juures. Kaspar 5620 g ja 60 cm, Liisa 5540 g ja 60 cm. Perearst paneb meile aja taastusravi arsti juurde, mida meile Tallinnast soovitati ja esimene vaba aeg on alles 24. september! Neil on ju kohe võimlemist vaja :(

27. juulil jäävad Liisa ja Kaspar pikemalt issiga, kuna lähen suurte poistega Ooperipäevade Lastegalale. Ooperitelgis on ka hirmus kuum, aga poistele kontsert meeldis. Liisa ja Kaspar olid ka tublid olnud ja magasid vaatamata kuumusele õues pikalt.

Sel kuul on Kaspar ikka rohkem kõhuli hakanud olema. Panin talle esialgu kokkumurtud rätiku rinna alla toeks, pärast oli ise ka juba. Liisa on hakanud rippuvaid mänguasju kaaare küljest püüdma.
Kodused kaalumised: Liisa: 5150, 5225, 5225, 5225, 5275, 5415, 5460 ehk ainult 310 g kuus, Kaspar: 4930, 5075, 5040, 5200, 5325, 5440, 5600 g  ehk võttis juurde 670 g kuuga ja läks Liisast mööda.
7-kuusel sünnipäeval oli niiiii palav, et rohkem riiet ei saanud isegi korraks selga panna:

6. elukuu 29.05 kuni 28.06

29. mail käime esimesel avalikul ürituselpannkoogipäeval. Lasteaias on meil nimelt tore traditsioon, et lastekaitsepäeval lähevad lapsed kohalikku botaanikaaeda, kus lapsevanemad korraldavad neile toredaid õuemänge ning hiljem sööme kõik ühiselt pannkooke. Pannkoogisöömine oli algselt pannkoogipuu all, aga viimastel aastatel ei viitsi me nii kaugele minna. Lapsed magasid vankris praktiliselt kogu aeg vaatamata sellele, et nii suured kui väikesed tahtsid ikka vankrisse kiigata ja kuna lasteaialapsi oli üle 20, siis kisa-kära ikka jätkus. Vahepeal sõid ja magasid edasi. Isegi siis magasid, kui vankrist turvahällidesse tõstsin ja kodus turvahällid esikusse tõstsin. Täiesti üllatav nende puhul.

2. juunil käisime esimest korda matkamas. Karli klass otsustas oma traditsiooniks teha kevadise matka koos lapsevanematega. Mõistagi ei olnud lapsevanemate osalemine kohustuslik ja üritasin Karlile ääri-veeri rääkida, et issi on tööl ja mina hästi kahega matkata ei saa, aga näha oli, et see oleks talle pettumus olnud. Kuna üks lapsevanem lubas teise lapse enda külge haakida, siis läksimegi kõik koos. Kaspar oli siis kõhukotis minuga ja Liisa linaga tädi kõhul. Lapsed pidasid end jälle väga hästi üleval ja magasid terve matka aja. Lõunapausi ajal sõid nemadki ja pärast magasid edasi. Hiljem magavad lapsed kodus ka kenasti, jäävad isegi ise voodis magama!

3. juunil on järjekordne perearst. Liisa kaalub 4650 ja pikkust 54, Kaspar 4360 ja pikkus 55 cm. Vereproovi anname ma hemoglobiini näidu jaoks. Liisal on see 107 ja Kasparil 113. Dr Palustele helistades ütleb ta, et üle 100 on näitaja ok. Rauda muidugi sööme edasi.
7. juunil alustan taaskord püree andmist. Seekord tundub asi minevat ja nädal hiljem lisandub kõrvitsale lillkapsas.
Kaspar hakkab tissiga streikima. Hommikupoole sööb, aga päevapoole enam mitte, nii et olen sunnitud talle pudelist lisa andma.
13. juunil käime Liisa ja Kaspari uut sõbrannat vaatamas. Sõbranna on küll alles paarinädalane, aga praktiliselt sama suur, ainult olemine on vastsündinu oma, samas kui minu omad on ikka juba suure tite olemisega.
14. juunil käivad Liisa ja Kaspar esimest korda Mamma juures. Kasparile tundus seal meeldivat, sest tegi oma rekordmagamise öösel ja ärkas alles kell 3!
19. juunil kolib Liisa oma voodisse. Nad ei mahu enam hästi risti voodisse magama ja lisaks sahmivad juba päris palju, nii et segavad üksteise magamist. Ja oma voodis magamine meeldis Liisale, sest esimesel öösel magab kohe joonelt kella 5ni järjest!
20. juunil alustame issi töökaaslastega jaanipäeva tähistamist. Lapsed magavad vankris, kuigi pean pidevalt sõidutama neid. Jätame issi pidutsema ja tuleme ise koju. Esimest korda peale haiglast tulekut pean ma nad üksi magama saama õhtul. Natuke pabistan selle pärast, kuna tavaliselt issi söödab Kasparit pudelist ja kui ta pudeliga magama ei jää, siis paneb voodisse. Täna aga Kaspar halastas mulle ja jäi ka tissi otsas magama, seda pole juba ammu juhtunud!
Jaanipäeva tähistamist jätkame Memme ja Papa juures. Lapsed magavad vankris jaanilõkke ääres :) Suured poisid magavad esimest korda üksi telgis!
26. juunil on jälle perearsti juurde vaja minna. Kaspari mõõdud 4930 g ja 56 cm, Liisa omad 5090 g ja 56 cm.
Linnas sõidan lastega Mamma juurde, kus tähistame natuke suuremalt nende 6-kuuseks saamist. Esimest korda teeme ka perepildi:

Kodused kaalumised: Liisa 4400, 4520, 4550, 4645, 4650, 4735, 4810, 5000 ehk 725 g kuus ja Kaspar 4010, 4200, 4240, 4420, 4575, 4555, 4615, 4825 ehk 825 g kuus. Kohe näha, et Kaspar on lisa saanud, kaalutõus on suurem kui Liisal. Nüüd ta sööbki algul rinnast, siis mingi aeg hakkab nutma seal ja enam ei taha ja annan siis pudelist juurde. Lootsin küll, et ta saab suuremaks ja tugevamaks ja loobub ise pudelist, st sööb rinnast vajaliku portsu, aga millegipärast ei söö.
Nüüd läheb lisatoidu söömine ka meil enam-vähem. Näo, põlle ja käte peal on küll vist sama palju püreed, kui kõhtu jõuab, aga ikka söövad. Liisale meeldib söögi ajal keelt ka suust välja ajada ja kui püree juhtub suus olema, siis selle ka mõistagi :) Söötmine käib praegu nii, kuna nad istuks ju kuidagi söögitoolis:

Magamisega on asjalood ka natuke paranenud. Öösel magavad pikemalt ja niisama üleval ei ole, päeval ka suudavad ikka mitu tundi järjest magada.

5. elukuu 29.04 kuni 28.05

29. mail oli jälle perearsti juurde vaja minna. Kaaluti-mõõdeti ja arstitädi oli meiega rahul. Liisa oli 3580 g ja 51,5 cm ning Kaspar 3320 g ja 51 cm.

3. mail võtsime ette lisatoidu andmise. Tegelikult oleks pidanud seda juba varemgi arsti sõnul tegema, aga tundus, et nad on ikka liiga pisid selle jaoks. Proovisime siis nüüd. Nagu arvata on, on see esialgu rohkem mädimine kui söömine. Ajavad keelega suust välja ainult. Peale esimesi kordi teen pausi sisse, kuna tundus, et ei lähe neile ikka see ja 17. mail proovime uuesti alustada.

6. mail tuli meil ette võtta järjekordne Tallinna sõit. Seekord tuli veel varem sõitma hakata, sest kella 10ks pidime juba Lastehaiglas olema. Silmaarst tahtis Kaspari silmi vaadata ja laste isiklik ihuarst mõlemaid lapsi näha. Silmaarst ütles, et Kaspari silmad on jälle nõksu võrra paranenud, aga endiselt päris terved ei ole. 3 nädala pärast tahab ta uuesti vaadata. Lastearst kuulas ja vaatas ning oli meiega rahul. Et lapsed on parasjagu juurde võtnud vahepeal. Vereproovi andsime ka ja hemoglobiin on endiselt pisut madal (mõlemal 115), aga võrreldes viimati haiglas võetud prooviga on tulemus parem. Rauda tuleb endiselt juurde anda, 1,5 ml korraga.

Nädalas võiks lapsed juurde võtta u 150 g ja 6-kuuseks saades võiks kumbki ühe söögikorraga väikese purgi püreed nahka pista. Arst soovitas suvikõrvitsat, lillkapsast ja viimasena porgandit.

Peale arsti käisime mehe õe juures lapsi tankimas ja meile pakuti ka süüa. Tagasiteel hakkas Kaspar kahjuks pahurdama. 

9.05 jäävad lapsed esimest korda vanaemaga paariks tunniks kuni mina lasteaias emadepäeva kontserdil käin. Hiljem pääseme emaga mõlemad kultuurimaja kontserdile, kui issi lapsi valvab. 

11.05 tulevad meile katsikulised, seekord minu pere. Liisa-Kaspar saavad kingituseks oma vanaema õmmeldud lapitekid ja puzzlemati. Lisaks saavad onupojalt laenuks lamamistooli ja mängukaare. 

27.05 on meil järgmine Tallinna sõit. Seekord läheme koos minu isaga, sest nad on paar autot meile välja valinud kuulutustest ja need tuleks üle vaadata. Kuna meid on 5, siis otsutame isa bussiga minna, seal on rohkem ruumi ja saame ka käru kaasa võtta, et proovida, kas see autosse ikka mahub. Aga isa buss jääb paar kilomeetrit enne Ääsmäed seisma! Asusime siis sugulasi läbi helistama, kes meid aidata saaksid. Kuna hommik on veel üsna varajane, siis keegi ei taha esialgu meiega rääkida. Seal teeääres bussis passides on mul väga hea meel, et lastele on piimakanistrid omast käest võtta:). Lõpuks saame meie lastega ühe autoga Tallinnasse ja mehed saavad teise auto, millega minna autosid vaatama. Lastehaiglasse silmaarstile jõuan lastega suht viimasel hetkel, arst on just ringkäiku lõpetamas ja ära minemas. Õnneks on ta nõus kauem olema ja Kaspari ka ikka üle vaatama. Ootame siis, kuni silmatilgad mõjuma hakkavad ja selgub, et Kaspari silmad on terved! See tähendab enneaegse retinopaatia on ise paranenud!

Kaspar naeratas esimest korda teadlikult 13. mail, paar päeva hiljem juba suure suuga ja ajab juttu.

Issi istutas Liisale ja Kasparile aeda oma õunapuu, millel on 2 sorti: Valge klaar ja Suislepp.

Liisa teeb 15.05 oma senise rekordmagamise ja magab öösel 6 tundi järjest. Muidu on magamisega keerulised lood. Vankris ka ei taha magada ainult kui sõidutatakse. Olen juba päris meeleheitel, kui proovin nad teki sisse mässida ja nad magavad! Kuni läks palavaks ja enam ei saanud mässida.
Kodused kaalumised Liisal: 3450, 3605, 3695, 3880, 3965, 4010, 4075, 4110, 4220 ja 4275 g ehk siis 870 g kuus, Kasparil 3170, 3185, 3385, 3475, 3605, 3645, 3740, 3810, 3910 ja 4000 g ehk siis 890 g kuus.

28.04-04.05

28. aprillil täitus lastel juba 4 kuud. Esimest korda sai emme sünnipäeva puhul ise torti küpsetada ja saime seda terve pere ringis süüa.

Sünnipäeva puhul tuli ette võtta teine perearsti visiit. Kaaluti, mõõdeti ja tehti kingituseks süsti. Et nad üksi ei peaks süstivalu kannatama, tehti sutsud ka issile ja venna Sannule, neile siis puugivaktsiinid. 

Arsti juures mõõdeti Kaspari kaaluks 3320 g (seal kaalutakse koos mähku ja bodiga), pikkuseks 51 cm ja peaümbermõõduks 37 cm. Võrreldes eelmisel perearsti visiidil 08.04 mõõdetuga on kaalu juures 500 g ja pikkust 4 cm. Peaümbermõõtu eelmisel korral ei mõõdetud. Liisa kaalus arstil 3580 g, pikkus 51,5 ja pea 36,5 cm. Võrreldes eelmise korraga juures 520 g kaalu ja 3,5 cm pikkust.

Sellel nädalal on mõlemad lapsed avastanud, et oma näppe on ka päris magus lutsutada, kui emme tissi ei ole kohe võtta. Selle viimasega on Kaspar õhtuti riidlema hakanud. Öösel ja hommikupoole sobib tiss küll, aga pealelõunat võtab küll tissi suhu, aga samas hakkab nutma. Ma arvan, et ta ei viitsi lihtsalt enam imeda peale seda, kui esimene piimavool on läbi ja saab siis tigedaks, kui piima enam ei tule. Olen siis talle pudelist juurde andnud.

Magamisega on endised lood. Mõni üksik öö on õnnestunud nii mööda saata, et lapsed ainult söövad ja magavad. Enamasti kisutakse aga mingi aeg jorin üles, tavaliselt hommikupoole, ja siis ei jää muud üle, kui nad kõhupeale magama võtta. Üldiselt nad ongi meil öösiti kaisus, sest siis nad magavad natukenegi, kui oma voodisse tõsta peale söötmist, siis üsna varsti on jorin lahti. Ja nii ma siis keerutan end kordamööda ühe ja teise poole vastavalt sellele, kes kisa teeb. Kui päeval nad söövad tavaliselt ühel ajal, siis öösel kordamööda.

Päeval magatakse korralikult ainult vankris ja seda peab ka aeg-ajalt kontrolli mõttes ikka kiigutamas käima. Aga üks päev juhtus ka selline ilmaime, et mõlemad lapsed magasid päeval toas ja mitte emme süles. Kaspar nimelt kustus peale pudelit kott-toolis ära (söödan teda pudelist seal, sest samal ajal Liisat rinnast söötes hoiab see Kasparit sobilikus asendis) ja jäi sinna magama lausa tunnikeseks. Ja Liisa magas samal ajal voodis. Emme jõudis isegi õhtusöögi valmis teha, mida polnud sinnamaani kordagi juhtunud.

2. mail käisid meil esimesed ametlikud katsikulised. Saarlastest kambakese liikmed olid kõik oma võsukesed maha jätnud ja tulid Liisat-Kasparit vaatama koos uhke riidekorviga. Eks ma üritan need ilusad kostüümid ka vastalt pildile saada, kui need meile ükskord parajaks saavad.

3. mail oli selline ajalooline päev, et lapsed said esimest korda püreed. Nad on juba 4-kuused ja arst käskis paar päeva enne meie järgmist kohtumist proovi teha, et siis saaks öelda, kuidas läks. Oli küll üsna imelik vastsündinule lusikaga püreed anda, aga läks üllatavalt edukalt! Ma küll ei tea, mida need lastetoidu tootjad valmistavad, et ainult mingeid segapüreesid poes müüakse. Tahtsin alustada kõrvitsast, nagu soovitatakse, aga poes oli ainult juurvilja! püree kõrvitsast ja kartulist (nii ütles silt purgil). Kartul peaks olema üks viimaseid köögivilju minu teadmist mööda, mida lastele antakse. Ja toore tavalise kõrvitsa hooaeg on vist läbi, sest seda ka poes ei müüda. Igal juhul kahel hommikupoolikul pakkusin neile siis seda kõrvitsa-kartuli püreed ja täitsa sõid, ei ajanud välja ega midagi, aga ööd olid meil tavalisest veel rahutumad, mistõttu kahtlustasime, et äkki püree tekitas gaase. Aga see võis ka kokkusattumus olla, kuna nad on pidevalt öösiti rahutud.

Pühapäevasel päeval ohverdas issi enda lastele, et ma saaks oma hobidega tegeleda st pesu pesta ja triikida. Ema mul vaatas juba kerkivaid pesukuhjasid, et ta peab ikka appi tulema. Aga sain ikka oma jõududega hakkama. Kuigi kui ma varasemalt triikisin praktiliselt kõik asjad ära, siis nüüd jäävad ikka päris paljud triikimata. Sander juba torises, et kas ta tõesti peab TRIIKIMATA pidzaama selga panema:). Ja kui ma ka triigitud saan, siis tuleb pesu ka kappi panna.

On üks emade kõnekäänd, et esimese lapsega riided pestakse, kuivatataks ja triigitakse, teisega pestakse ja kuivatatakse ning kolmandaga ainult kuivatakse:) Lisaksin veel, et kui esimese, teise ja kolmandaga pannakse riided peale neid toiminguid ka kappi, siis neljandaga selleni ei jõua ja riided lähevad ka hunnikust otse kasutusse.

Tegemata koduste tööde pärast mul ongi natuke kahju ja kurb päevad läbi teleka ees passida ja lapsi süles magatada, aga midagi pole teha. Kui valida triikimata pesukuhjad või magamata ja pahurad lapsed, siis valin ma mõistagi triikimata pesu. Ja igal hommikul ärgates loodan, et täna tuleb parem päev ja lapsed TÄNA PÄEVAL hakkavad magama. Sama loodan ma ka igal õhtul magama minnes, et TÄNA ÖÖSEL nad magavad. Ja igal õhtul ja hommikul tuleb tõdeda, et täna polnud veel see päev või öö.

Ega õues ka eriti selliseid töid ette võtta ei tasu, mida igal hetkel pooleli jätta ei saa. Sest vankris järjest rahulikult maganud on nad mõnel üksikul päeval. Enamasti tuleb neid aeg-ajalt kiigutamas käia. Ja kui kiigutamise peale juba rohkem aega läheb, kui töötegemiseks jääb, siis on juba mõttekam üks pikem jalutusring ette võtta. Siis saab vähemalt kevadist loodust rohkem näha, kui ühe koha peal kiigutades. Ja koer on ka õnnelikum:)

Kaspari kaalud: 3170, 3185. Kuu ajaga on Kaspar juurde võtnud 594 g.

Liisa kaalud: 3450, 3605, 3660. Kuu ajaga on Liisa juurde võtnud 774 g.

11.-20.04.2014

Kaspar oli jube rahutu ja nuttis pidevalt. Algselt arvasime, et tal on gaasid, aga siis huvi pärast kaalusin teda, et teada saada, palju ta sööb. Ja kaalumisel selgus kurb tõsiasi, et Kaspar endiselt ei jaksa või ei viitsi vajalikku toidukogust süüa. Nii et osaliselt ta karjub ilmselt ka tühja kõhu pärast. Kusjuures Liisa nutust saan ma aru, kui ta näljane on, aga Kaspari omast mitte. Nii me siis otsustasimegi talle pudelist lisa anda. Ideaalis peaks ma piima välja pumpama ja siis rinnapiima talle pudelist andma, aga tunnistan ausalt, et selleks ei ole mul aega. Või õigemini on võimatu lüpsta, kui laps (või kaks) on süles. Seega võtsin tagavaraks ostetud piimasegu ja ta saab 2 korda päevas seda juurde. Panime pudelisse Espumisani ka ja tundus, et Kaspar oli märksa rahulikum.

15. aprillil tuli meil lapsed autosse pakkida ja esimene Tallinna-sõit ette võtta. Hommikune tankimine ja pakkimine sujus hästi ja jõudsime kenasti praami peale. Mandril tegime ühe tankimispeatuse Haapsalu "raudtee" juures. Ja ITK Silmakliinikusse jõudsime ka aegsasti. Seal pandi jälle tavapärased tilgad ja pidime ootama, kuni need mõjuma hakkavad. Siis vaatas silmaarst laste silmi, seekord tegi ta mingi aparaadiga silmadest pilti. Päris julm oli ise ekraanilt pilti vaadata. Eriti Liisa silmades laseri jälgi. Kaspari silmad ei ole endiselt terved, aga siiski natuke paremad. Uus ülevaatus 6. mail. 

Peale silmaarsti orienteerusime osavalt Lastehaiglasse oma arsti juurde. Ta kuulas ja vaatas lapsed üle ning ütles, et on rahul meiega. Ta soovitas ka Kasparit enne ja peale sööki kaaluda, näiteks ühe päeva jooksul, et näha, palju ta sööb. Samas kaalus võttis ta ka enne lisa andmist juurde, nii et päris näljas ta ka ei olnud. 

Peale lastearsti tankisime ennast ja lapsi Statoilis ning võisimegi tagasi Saaremaa poole sõitma hakata. Lapsed pidasid praamini tublisti vastu, seal oli jälle väike söömispaus. Ja siis koduni välja. 

See oli päris üllatav, et meie issi, kes on Tallinnas sõitmist vältinud nagu tuld, sai sellega nüüd väga hästi hakkama. Ilmselt oli asi ka selles, et sõitsime juba tuttavatesse kohtadesse ja kahe peale teadsime, kuhu vaja minna.

Ei tea, kas lapsed olid reisist nii väsinud, aga ööl peale reisi magas üks 4 ja teine lausa 5 tundi järjest! Sellist asja kodus küll juhtunud ei olnud.

Ühel päeval oli lasteaias koosolek ja issi jäi lastega paariks tunniks omapäi. Tankisin nad enne täis, nii et minu arvestuse järgi oleks pidanud täpselt jõudma, aga just kui hakkasin riidesse panema, et koju minna, helistas Karl, et emme tule juba koju, kaksikud ainult nutavad. Haiglas sai nende järgi kella õigeks panna, täpselt 3 tundi pidasid söögivahet, praegu on aga nii nagu jumal juhatab. Ja alati on nad siis niiiii näljased, nagu poleks päev läbi süüa saanud.

Üldiselt pole laste magamine paranenud. Liisa veel magab voodis, aga Kaspar on enamasti mõni minut peale voodisse panemist üleval ja vigiseb. Oleme mitmed ööd nendega üleval istunud ja kussutanud. Või tegelikult enamasti issi istub ja laseb minul võimalikult palju magada, mis on temast ääretult armas. Tundub, et kaisus magavad nad natukenegi paremini.

Kõrvalt vaatajal oleks päris kerge öelda, et mis mõttes lapsed magavad ainult süles või kaisus ja et pärast on magama kussutamisest ja kaisus magamisest väga raske ära harjutada. Aga kui sa ise siin sees oled, siis teed kõik võimaliku, peaasi, et lapsed natukenegi magavad. Ja mõtled, et küll pärast tegeled teiste muredega. Praegu ma lohutan end sellega, et nad on ju veel eriti pisikesed, ehk pärastpoole läheb kergemaks. Samas mingi hetk tekkis ka minul masendus. Et lapsed ei maga ja kodu on nagu segasumma suvila ja suured lapsed vinguvad, et keegi nendega ei tegele. Aga siis oskas mees kuidagi lohutada ja see läks üle.

Liisa kaalud: 3120, 3170, 3200, 3200, 3240

Kaspar kaalud: 2900, 2930, 2955, 2985, 2990, 3015.   

3.-10.04.2014 - esimene nädal kodus

Uskumatu, kui palju kaasaelajaid meil on! Kuna viimane blogipostitus tõi väga palju armsaid kommentaare, kus sooviti ikka meie tegemistega kursis olla, siis üritan ikka kirjutada. Iseasi, kas selleks aega on, praegunegi postitus oli mitu päeva pooleli.
3. aprill oli siis see rõõmupäev, kui peale Liisa aju uuringut ja pikka jutuajamist arstiga saime asjad lõpuks kokku pakkida (küll neid oli palju vahepeal kogunenud), lapsed turvahällidesse panna ja Saaremaa poole sõita. Lapsed reisivalmis:

Reis läks õnneks üsna sujuvalt, Virtsus ja praami peal tankisin lapsed ära, mille peale Liisa ka portsu välja lasi ja mida pidime siis Kuivastu sadama hoones pesemas käima. Peale seda ühe jutiga koju. Kus ootasid vanemad vennad, lilled, õhupallid, tervitussilt, ema valmistatud maitsev õhtusöök ja tort. 

Esimesel hommikul kodus:

Esimene jalutuskäik kodus oma isikliku sõiduvahendiga:

 Kus sai näha, mis vahepeal meie seenemetsaga tehtud on:

Karl on meil väga asjalik vanem venna: käib ikka paitamas ja jutustamas nendega ning aitab mul neid krooksutada. Sander nii väga huvi üles ei näita või ta lihtsalt teab, et tema sülle me lapsi eriti ei usalda veel. Aga tema toob mässusid ja aitab mul neid vahetada. Ja üldse igasugu asju aitavad tuua. Muidugi võib sellest omakorda probleem tekkida, et kumb saab tuua:)

Suur suur venna Karl Pisikese Preiliga, nagu ta Liisat kutsub:

Üldiselt mööduvad päevad ja ööd lapsi kussutades. Nad nimelt ei armasta meil eriti magada. Või tegelikult armastavad, aga ainult süles või kõhu peal. Nii kui üritame voodisse panna, läheb esialgu vigin lahti, mis natukese aja pärast päris jorinaks üle läheb. Ja ongi kogu magamine. Tuleb jälle sülle võtta. Mingi hetk istusime issiga teleka ees, kummalgi oli laps süles ja vaatasime teineteisele otsa, et tore küll, et mõlemad lapsed magavad ja ei nuta, aga kes nt sauna kütab ja tube koristab ja süüa teeb? Praegu on isegi hea, sest issi on puhkusel, aga kui see magamine ei parane, siis olen ma üksi nendega vägagi hädas.

Ja millega meie koer vahepeal hakkama sai, pidi ikka mind üle trumpama:

Esimene visiit perearsti juurde on ka tehtud ja uued patsiendid ära näidatud. Seekord rääkisime rohkem meie kui arst:) 

Autoga sõitmine on ikka meeles, saan lapsi tuua/viia, kui Liisa-Kaspar lubavad. Söögitegemine on ka enam-vähem meeles, kuigi peale minu tehtud muffinite söömist, mis kuidagi plännid välja tulid, arvas issi, et 3 kuud on ikka liiga pikk aeg olnud:)

Kui ma ennegi olin oma arust üsna tubli multitaskingus ehk eesti keeli rööprähklemises, siis nüüd tuleb teha multimultitaskingut. Nt ühel õhtul panin last magama ning samal ajal mängisin Sandriga lauamängu ja keetsin kalasuppi:) Aga käsi oleks küll juurde vaja. Kuigi kuidagi saavad kõik vajalikud asjad tehtud. Mida ei jõua teha, ei ole järelikult oluline. Riidekapid olen suutnud ära sorteerida: Liisa-Kaspari jaoks kapi sisse seada, teistel kodu- ja lasteaia-kooliriided ära sorteerida ning endal rasedariided lõpuks välja visata. 

Karl on meil siin keeleuuendaja: küsis, et kui lapsi vaatama tulles tullakse katsikule, siis kas kutsikaid vaatama tulles tullakse kutsikule:)

Üritame ikka iga päev lapsed ära kaaluda, aga alati ei tule välja:)

Kaspari kaalud vahepeal: 2645, 2660, 2700, 2720, 2785, 2800, 2825.
Liisa kaalud: 2845, 2875, 2895, 2970, 3000, 3065, 3080.
Enne haiglast tulekut mõõdeti pikkused ka: Kasparil 47 ja Liisal 48,5 cm

Haiglaelu kokkuvõtteks

Kunagi üsna alguses ma vist kirjutasin, et kogu see sündmus juhtus mingil põhjusel, mida ma veel aga ei tea. Ega ma tegelikult praegu ka ei tea. Kas see oli vajalik, et ümber hinnata väärtused oma elus? Et mitte võtta enesestmõistetavana lähedasi ja kodu? Et mõista, kui habras on inimelu? Et kohata siin haiglas teisi emasid ja üheskoos jagada muresid lapse tervise pärast ja koos rõõmustada iga juurdevõetud grammi ja iga söödud milliliitri üle? Et mõista, et Eesti meditsiin on kõrgel tasemel, vaatamata kogu süsteemi ja töötajate alarahastamisele? Et näha, et siin töötavad inimesed, kes teevad oma tööd hingega (kuigi muidugi on ka erandeid)?

Kokkuvõtteks võib öelda, et meil läks vaatamata kõigele läbielatule siiski hästi. Sest ma kohtasin siin ema, kelle üks kaksik hukkus kõhus ja teine sündis enneaegsena. Ma kohtasin siin ema, kellel oli korraga intensiivis 2 last: suurem taastumas raskest kõhuoperatsioonist ja tilluke enneaegne. Ma kohtasin siin ema, kes luges seda haigekassa materjali ja ütles, et tema laps on pea kõik need haigused läbi põdenud. Ma kohtasin siin ema, kelle lapsele vormistatakse puude kohta pabereid. Ma kohtasin siin ema, kellele öeldi intensiivist tema lapse kohta, et me ei luba midagi...

Me tegime selle katsumuse läbi ja väljusime elusate ja tervetena. Vähemalt füüsiliselt oleme praegu kõik terved, eks aeg näitab, millised terviseprobleemid lastel "tänu" ennaegsusele välja löövad või millised hingehädad kellelgi pereliikmetest on. Ma ei usu, et ka vanematele lastele see mitte mingisugust jälge pole jätnud.

Mulle on mitu korda öeldud ja ka siia blogi kommentaaridesse kirjutatud, et ma olen nii tubli. Ma ei tea, ma ise ei pea ennast sellepärast mingiks kangelasemaks. Kogu see katsumus tundub kõrvalt vaadates ilmselt hirmsam, kui ise siin sees olles, aga ma usun, et iga ema, kellele selline kogemus teele seatakse, saaks samamoodi hakkama. Sest muud võimalust ju ei ole ja oma lapse/laste heaks tehakse ju kõik, mis võimalik.

Üks asi on küll, mille üle ma ise ka uhkust tunnen: et ma nad mõlemad rinnast sööma sain. Muidugi lapsed on ka väga tublid, aga enda üle olen uhke, et suutsin seda lõputuna näivat lüpsmist taluda.

Haiglasoleku ajal sain ma lähemalt teada hulgast meditsiinilistest terminitest: saturatsioon ja desaturatsioon, apnoe, inhalatsioon, sond ja sonditoitmine, perfuusor, boolusena toitmine, veenisisene toitmine, veresuhkur ja insuliin, kuidas tehakse vereülekannet, seljatuimestus, puhaskaal, iste (peen nimetus tagumise häda kohta) ja neid on kindlasti veel.

Meie haiglasolek numbrites:
- 1 helikopterisõit meile kõigile korraga
- minul 99 päeva, lastel 96 päeva
- mina 6-s, Kaspar 4-s ja Liisa 5-s erinevas palatis
- 1 operatsioon mulle, 2 Kasparile ja laseroperatsioon Liisale ning nendeks 2 seljatuimestust ja 2 üldnarkoosi
- 5 vereülekannet mõlemale lapsele
- lugematu arv vereanalüüse lastele ja mõned mulle
- lugematu arv inhalatsioone lastele
- paarkümmend tilgutit lastele (toitained algul, lisaained, antibiootikumid ja muud ravimid)  ja kümmekond mulle
- lugematu arv lüpsikordi
- lugematu arv süstlaid kasutatud piima ja lisaainete andmiseks
- lugematu arv sonde lastel
- kümneid kanüüle lastel ja mõned minul. Vahepeal ei olnud lastel ühtegi vaba kätt-jalga.
- kümmekond ultraheli mõlemale lapsele ja 2 mulle ning u 5 röntgenit mõlemale lapsele
- 1 magnetresonantsuuring mõlemale lapsele
- 1 tühi šampooni-, balsami- ja dušigeelipudel, hambapastatuub ja kätekreem
- 2 korda kodus ja kokku 4 ööd haiglast eemal
- issil 2 nädalavahetust haiglas
- kilode kaupa söödud putru, piimasuppi ja kartuliputru
- liitrite kaupa joodud imetava ema teed
- liitrite kaupa valatud pisaraid
- hulk uusi halle juukseid ja kaotatud närvirakke
- 9 loetud raamatut
- 2 lahendatud Sudoku ajakirja
- 2 heegeldatud tekki
- 92 blogipostitust Liisa ja Kaspari elust

Ma ei taha teada, mis see kõik maksumaksjale maksma on läinud. Me õnneks aastat haiglas veetma ei pea, aga ma üldse imesta, et eelmise aasta 2 kõige kallimat ravijuhtu on Lastehaiglast (kirjutatakse siin ja siin).

Kui ma blogi kirjutama hakkasin, siis ma mõtlesin seda kirjutades ennekõike kodustele ja sõpradele, et neid sündmustega kursis hoida ja et ma ei peaks igale ühele sama juttu rääkima. Kuidagi on see blogi levinud ja ma olen väga erinevatest kohtadest kuulnud, kes kõik mu blogi loevad ja meie tegemistele kaasa elavad. Alguses mõtlesin ma ka, et kirjutan nii kaua, kuni koju saame. Nüüd ma ei teagi. Võib-olla võiks kirjutada veel, aga esiteks ma ei tea, kas mul kodus selleks aega on ja teiseks ma ei tea, kas mul on enam millestki olulisest kirjutada.
Ajendatuna ka natukesest uudishimust mõtlesin enne otsuse tegemist esimest korda arvamust küsida oma lugejatelt:) Seega, kui oled mu blogi pikemat aega lugenud, siis võta julgus kokku ja kirjuta kommentaaridesse paari sõnaga:
1. kes Sa oled? Kui ma Sind isiklikult tunnen, aga Sa enda nime öelda ei julge, siis vihja. Ja kui ma ei tunne Sind isiklikult, siis kirjuta, kuidas Sa mu blogi lugema sattusid ja miks Sa lugema jäid?
2. kas tahaksid meie tegemistest ka edaspidi lugeda?

Lõpetuseks veel mõned tänusõnad. Aitäh, Eneken, armsate titeriiete eest! Aitäh, Kristel, imearmsa kingituse eest! Aitäh, Jupijumal, Triins, Crex ja Jaanika mind lõbustamast! Suur tänu Triinu emale maitsva prae eest! Aitäh, armas tädi ja ülejäänud Pirita rahvas, mind lõbustamast ja mulle sööki tassimast! Kõigile teistele aitäh kaasa elamast ning aitäh heade mõtete ja soovide eest, need on meid palju aidanud!

02.04.2014 - 95. elupäev

Esimesel poolel ööst ma ei saanud üldse eriti sotti, kes millal sõi. Päevikus olid ka mingi kummalised kaalunumbrid, vist olid lapsed sassi läinud. Pikali imetamine on mugav muidu küll, aga siis ma jään ise ka magama ja siis juhtubki nii.

Hommikul jõudsin isegi niimoodi ära süüa, et ükski laps mul samal ajal süles ei olnud:) See on päris luksus viimasel ajal.

Täna pidi meil rahulik päev tulema ja arst eile ütles, et võime kohe hommikupoole õue minna. Aga õue me ei jõudnudki:)

Arst käis hommikupoole juba ära. Ütles, et Kasparil on hemoglobiin jälle natuke madal. Lubas meile raua ja FMS-i välja kirjutada ja igaks juhuks enneaegsete piimasegu ka, et KUI peaks juhtuma, et piima jääb väheks, siis on kodust võtta. Kuigi ta vaatas, et Kaspar vaatamata vähemale söömisele siiski võtab kaalus juurde. Et võib-olla tema ainevahetus on selline, et talle piisabki sellistest kogustest. Kui alla hakkab võtma, siis on vaja juurde anda

Homme pidi ta täpselt rääkima kojuminekuga seotud asju. Ja arvas, et meil oleks kaalu koju vaja. Et iga söögikord just kaaluma ei pea, aga päevas korra küll, eriti Kaspari puhul on see vajalik. Hea, et Laisik meile enda oma laenas.
Päeval helistas tore tädi ja pakkus mulle võimalust toetada Eesti Autistide Ühingut vmt. Selleks on ainult vaja endale firma X esindaja koju lasta, lubada tal oma puhastusmasinat demonstreerida ja anda tagasisidet. Midagi ostma ei pea ja raha kulutama ei pea, aga iga sellise kodukülastuse pealt nad annetavad autistidele. Väga kavalaks läinud, poevad heategevuse selja taha:) Küsis siis, et homme on nende esindaja minu kodukandis liikumas, et kas ma olen tööl või puhkusel või hoopis kodune? Vat see on hea küsimus:) Klassikalises mõttes tööl ma ju ei käi, kodus pole aga mitu kuud olnud ja puhkuseks ma praegust olukorda hoopiski ei nimetaks. Pigem topeltkoormusega töö kahel kohal, kus töö käib ööpäev läbi ja 7 päeva nädalas. 

Peale enda ja laste tankimist mõtlesin siis õue minna, aga arst tuli uuesti. Ta oli ära unustanud, et lapsi peab RS-viiruse vastu immuniseerima. See on viirushaigus, mis väljendub suht tavalise "külmetushaigusena": köha, nohu, palavik ja mis "normaalsetel" inimestel möödub kergelt. Aga kuna neil on niigi kopsud ja lihased nõrgavõitu, siis neile oleks see väga raske. Süsti peab tegema iga kuu aja tagant viiruse levikuperioodil ja see pidi hirmus kallis vaktsiin olema.

Nii siis tuli õde süste tegema, lisaks nokkis ta välja Kaspari songaõmbluse niidid, mis pidid iseimenduvad olema, aga mis kuhugi imendunud ei olnud. Ja peale laste kiusamist tegi ta mulle esmaabi koolituse. Seda ennekõike siis imikute ja väikelaste seiukohast. Algul ta rääkis ja näitas ning pärast sain ma ise nuku peal proovida ka. Ta küll arvas, et mu lapsed on juba nii suured ja tugevad, et midagi hullu ei tohiks juhtuda, a la tõmbab piima kurku ja hakkab lämbuma, aga ma arvasin, et selline meeldetuletamine ja mis kõige tähtsam ise läbitegemine on kindlasti vajalik. Seda enam, et autokoolist on piisavalt kaua aega möödas ja kui ma seal käisin, siis meil eraldi esmaabi koolitust ei olnud ja nukku elustada ei saanud.

Peale seda õnnestus isegi natuke asju kokku panna ja lastele kojumineku riided valmis otsida. Siis tulid Jupijumal ja Triins "šampustega".
Peale kella 21-st söötmist arvas täna Kaspar, et võiks üleval tšillida, nii et magama jälle ei saa:(
Liisa söömised: 66, 72, 64, 44, 64, 46.
Kaspari söömised: 44, 52, 28, 56, 38, 54.
Liisa kaalus täna 2818 (+36) ja Kaspar 2648 (+24) g. Täna tuli meelde, et esmaspäeval jäi tiheda päevakava tõttu "sünnipikkused" mõõtmata.

Homme siis Liisa aju magnetresonantsuuring ja siis kella 12 ajal võime LÕPUKS SÕITA KOJU!!!