3.-10.04.2014 - esimene nädal kodus

Uskumatu, kui palju kaasaelajaid meil on! Kuna viimane blogipostitus tõi väga palju armsaid kommentaare, kus sooviti ikka meie tegemistega kursis olla, siis üritan ikka kirjutada. Iseasi, kas selleks aega on, praegunegi postitus oli mitu päeva pooleli.
3. aprill oli siis see rõõmupäev, kui peale Liisa aju uuringut ja pikka jutuajamist arstiga saime asjad lõpuks kokku pakkida (küll neid oli palju vahepeal kogunenud), lapsed turvahällidesse panna ja Saaremaa poole sõita. Lapsed reisivalmis:

Reis läks õnneks üsna sujuvalt, Virtsus ja praami peal tankisin lapsed ära, mille peale Liisa ka portsu välja lasi ja mida pidime siis Kuivastu sadama hoones pesemas käima. Peale seda ühe jutiga koju. Kus ootasid vanemad vennad, lilled, õhupallid, tervitussilt, ema valmistatud maitsev õhtusöök ja tort. 

Esimesel hommikul kodus:

Esimene jalutuskäik kodus oma isikliku sõiduvahendiga:

 Kus sai näha, mis vahepeal meie seenemetsaga tehtud on:

Karl on meil väga asjalik vanem venna: käib ikka paitamas ja jutustamas nendega ning aitab mul neid krooksutada. Sander nii väga huvi üles ei näita või ta lihtsalt teab, et tema sülle me lapsi eriti ei usalda veel. Aga tema toob mässusid ja aitab mul neid vahetada. Ja üldse igasugu asju aitavad tuua. Muidugi võib sellest omakorda probleem tekkida, et kumb saab tuua:)

Suur suur venna Karl Pisikese Preiliga, nagu ta Liisat kutsub:

Üldiselt mööduvad päevad ja ööd lapsi kussutades. Nad nimelt ei armasta meil eriti magada. Või tegelikult armastavad, aga ainult süles või kõhu peal. Nii kui üritame voodisse panna, läheb esialgu vigin lahti, mis natukese aja pärast päris jorinaks üle läheb. Ja ongi kogu magamine. Tuleb jälle sülle võtta. Mingi hetk istusime issiga teleka ees, kummalgi oli laps süles ja vaatasime teineteisele otsa, et tore küll, et mõlemad lapsed magavad ja ei nuta, aga kes nt sauna kütab ja tube koristab ja süüa teeb? Praegu on isegi hea, sest issi on puhkusel, aga kui see magamine ei parane, siis olen ma üksi nendega vägagi hädas.

Ja millega meie koer vahepeal hakkama sai, pidi ikka mind üle trumpama:

Esimene visiit perearsti juurde on ka tehtud ja uued patsiendid ära näidatud. Seekord rääkisime rohkem meie kui arst:) 

Autoga sõitmine on ikka meeles, saan lapsi tuua/viia, kui Liisa-Kaspar lubavad. Söögitegemine on ka enam-vähem meeles, kuigi peale minu tehtud muffinite söömist, mis kuidagi plännid välja tulid, arvas issi, et 3 kuud on ikka liiga pikk aeg olnud:)

Kui ma ennegi olin oma arust üsna tubli multitaskingus ehk eesti keeli rööprähklemises, siis nüüd tuleb teha multimultitaskingut. Nt ühel õhtul panin last magama ning samal ajal mängisin Sandriga lauamängu ja keetsin kalasuppi:) Aga käsi oleks küll juurde vaja. Kuigi kuidagi saavad kõik vajalikud asjad tehtud. Mida ei jõua teha, ei ole järelikult oluline. Riidekapid olen suutnud ära sorteerida: Liisa-Kaspari jaoks kapi sisse seada, teistel kodu- ja lasteaia-kooliriided ära sorteerida ning endal rasedariided lõpuks välja visata. 

Karl on meil siin keeleuuendaja: küsis, et kui lapsi vaatama tulles tullakse katsikule, siis kas kutsikaid vaatama tulles tullakse kutsikule:)

Üritame ikka iga päev lapsed ära kaaluda, aga alati ei tule välja:)

Kaspari kaalud vahepeal: 2645, 2660, 2700, 2720, 2785, 2800, 2825.
Liisa kaalud: 2845, 2875, 2895, 2970, 3000, 3065, 3080.
Enne haiglast tulekut mõõdeti pikkused ka: Kasparil 47 ja Liisal 48,5 cm