Meie pere pesapuu

3. aprill 2014

Haiglaelu kokkuvõtteks

Kunagi üsna alguses ma vist kirjutasin, et kogu see sündmus juhtus mingil põhjusel, mida ma veel aga ei tea. Ega ma tegelikult praegu ka ei tea. Kas see oli vajalik, et ümber hinnata väärtused oma elus? Et mitte võtta enesestmõistetavana lähedasi ja kodu? Et mõista, kui habras on inimelu? Et kohata siin haiglas teisi emasid ja üheskoos jagada muresid lapse tervise pärast ja koos rõõmustada iga juurdevõetud grammi ja iga söödud milliliitri üle? Et mõista, et Eesti meditsiin on kõrgel tasemel, vaatamata kogu süsteemi ja töötajate alarahastamisele? Et näha, et siin töötavad inimesed, kes teevad oma tööd hingega (kuigi muidugi on ka erandeid)?
Kokkuvõtteks võib öelda, et meil läks vaatamata kõigele läbielatule siiski hästi. Sest ma kohtasin siin ema, kelle üks kaksik hukkus kõhus ja teine sündis enneaegsena. Ma kohtasin siin ema, kellel oli korraga intensiivis 2 last: suurem taastumas raskest kõhuoperatsioonist ja tilluke enneaegne. Ma kohtasin siin ema, kes luges seda haigekassa materjali ja ütles, et tema laps on pea kõik need haigused läbi põdenud. Ma kohtasin siin ema, kelle lapsele vormistatakse puude kohta pabereid. Ma kohtasin siin ema, kellele öeldi intensiivist tema lapse kohta, et me ei luba midagi...

Me tegime selle katsumuse läbi ja väljusime elusate ja tervetena. Vähemalt füüsiliselt oleme praegu kõik terved, eks aeg näitab, millised terviseprobleemid lastel "tänu" ennaegsusele välja löövad või millised hingehädad kellelgi pereliikmetest on. Ma ei usu, et ka vanematele lastele see mitte mingisugust jälge pole jätnud.

Mulle on mitu korda öeldud ja ka siia blogi kommentaaridesse kirjutatud, et ma olen nii tubli. Ma ei tea, ma ise ei pea ennast sellepärast mingiks kangelasemaks. Kogu see katsumus tundub kõrvalt vaadates ilmselt hirmsam, kui ise siin sees olles, aga ma usun, et iga ema, kellele selline kogemus teele seatakse, saaks samamoodi hakkama. Sest muud võimalust ju ei ole ja oma lapse/laste heaks tehakse ju kõik, mis võimalik.

Üks asi on küll, mille üle ma ise ka uhkust tunnen: et ma nad mõlemad rinnast sööma sain. Muidugi lapsed on ka väga tublid, aga enda üle olen uhke, et suutsin seda lõputuna näivat lüpsmist taluda.

Haiglasoleku ajal sain ma lähemalt teada hulgast meditsiinilistest terminitest: saturatsioon ja desaturatsioon, apnoe, inhalatsioon, sond ja sonditoitmine, perfuusor, boolusena toitmine, veenisisene toitmine, veresuhkur ja insuliin, kuidas tehakse vereülekannet, seljatuimestus, puhaskaal, iste (peen nimetus tagumise häda kohta) ja neid on kindlasti veel.

Meie haiglasolek numbrites:
- 1 helikopterisõit meile kõigile korraga
- minul 99 päeva, lastel 96 päeva
- mina 6-s, Kaspar 4-s ja Liisa 5-s erinevas palatis
- 1 operatsioon mulle, 2 Kasparile ja laseroperatsioon Liisale ning nendeks 2 seljatuimestust ja 2 üldnarkoosi
- 5 vereülekannet mõlemale lapsele
- lugematu arv vereanalüüse lastele ja mõned mulle
- lugematu arv inhalatsioone lastele
- paarkümmend tilgutit lastele (toitained algul, lisaained, antibiootikumid ja muud ravimid)  ja kümmekond mulle
- lugematu arv lüpsikordi
- lugematu arv süstlaid kasutatud piima ja lisaainete andmiseks
- lugematu arv sonde lastel
- kümneid kanüüle lastel ja mõned minul. Vahepeal ei olnud lastel ühtegi vaba kätt-jalga.
- kümmekond ultraheli mõlemale lapsele ja 2 mulle ning u 5 röntgenit mõlemale lapsele
- 1 magnetresonantsuuring mõlemale lapsele
- 1 tühi šampooni-, balsami- ja dušigeelipudel, hambapastatuub ja kätekreem
- 2 korda kodus ja kokku 4 ööd haiglast eemal
- issil 2 nädalavahetust haiglas
- kilode kaupa söödud putru, piimasuppi ja kartuliputru
- liitrite kaupa joodud imetava ema teed
- liitrite kaupa valatud pisaraid
- hulk uusi halle juukseid ja kaotatud närvirakke
- 9 loetud raamatut
- 2 lahendatud Sudoku ajakirja
- 2 heegeldatud tekki
- 92 blogipostitust Liisa ja Kaspari elust

Ma ei taha teada, mis see kõik maksumaksjale maksma on läinud. Me õnneks aastat haiglas veetma ei pea, aga ma üldse imesta, et eelmise aasta 2 kõige kallimat ravijuhtu on Lastehaiglast (kirjutatakse siin ja siin).

Kui ma blogi kirjutama hakkasin, siis ma mõtlesin seda kirjutades ennekõike kodustele ja sõpradele, et neid sündmustega kursis hoida ja et ma ei peaks igale ühele sama juttu rääkima. Kuidagi on see blogi levinud ja ma olen väga erinevatest kohtadest kuulnud, kes kõik mu blogi loevad ja meie tegemistele kaasa elavad. Alguses mõtlesin ma ka, et kirjutan nii kaua, kuni koju saame. Nüüd ma ei teagi. Võib-olla võiks kirjutada veel, aga esiteks ma ei tea, kas mul kodus selleks aega on ja teiseks ma ei tea, kas mul on enam millestki olulisest kirjutada.
Ajendatuna ka natukesest uudishimust mõtlesin enne otsuse tegemist esimest korda arvamust küsida oma lugejatelt:) Seega, kui oled mu blogi pikemat aega lugenud, siis võta julgus kokku ja kirjuta kommentaaridesse paari sõnaga:
1. kes Sa oled? Kui ma Sind isiklikult tunnen, aga Sa enda nime öelda ei julge, siis vihja. Ja kui ma ei tunne Sind isiklikult, siis kirjuta, kuidas Sa mu blogi lugema sattusid ja miks Sa lugema jäid?
2. kas tahaksid meie tegemistest ka edaspidi lugeda?

Lõpetuseks veel mõned tänusõnad. Aitäh, Eneken, armsate titeriiete eest! Aitäh, Kristel, imearmsa kingituse eest! Aitäh, Jupijumal, Triins, Crex ja Jaanika mind lõbustamast! Suur tänu Triinu emale maitsva prae eest! Aitäh, armas tädi ja ülejäänud Pirita rahvas, mind lõbustamast ja mulle sööki tassimast! Kõigile teistele aitäh kaasa elamast ning aitäh heade mõtete ja soovide eest, need on meid palju aidanud!

40 kommentaari:

tb ütles ...

Muidugi tahan teie tegemistest ka edaspidi lugeda! Väga loodan, et kodus selleks ikka aega leiad :)
Kõrvaltvaadates on see aeg kuidagi kiiresti läinud.. uskumatu, et alles nad olid nii pisi-pisid ja juba täitsa lapsemõõtu tegelased ja saategi koju! :)
Palju-palju õnne, jaksu ja jõudu teile!

Anonüümne ütles ...

Mina sattusin läbi ühe teise blogi seda lugema. Lugesin seoses kaksikutega kõik algusest lõpuni läbi ja olen sellest ajast peale ikka iga päev siia vaadanud. Mõtlen, kui tugev Teie pere on ja kui tubli oled Sina.
Mul on nii hea meel, et te lõpuks koju saate ning mina loeksin küll edasi, kuidas elu kulgeb, kuidas teised lapsed nii suure elumuutusega kohanevad ja kuidas kaksikud hakkama saavad.. Näiteks kord kuus kaksikute sünnipäeva üldpostitus vms. Kodus on kindlasti rohkem tegevust kui haiglas ja seetõttu ei ole ilmselt aega tihti neid postitusi teha!

Igatahes, palju edu ja jaksu!

kõige laisem laiskloom ütles ...

mina tahan kindlasti edasi lugeda teie tegemistest, sest suhteliselt suure tõenäosusega ei jõua me teile külla nii tihti kui tahaks ja ega te nii tihti ei tahaks ka kui me tahaks :)
aga ma tean ka, et raske on leida aega, insipiratsiooni ja isegi materjali (sest kõik tundub nii oluline, aga ometi nii tavaline, järsku kedagi ei huvitagi, jne) kirjutamiseks..
seega kui Sa korra nädalas kasvõi leiaksid teha aega väikese ülevaate edusammudest ja lihtsalt tegemistest või korra kahe nädala tagant.. korra kuus lepiks ka! :)
suured-suured kallid!
ma ei vihja, kes heietas, tead niigi :)

jupike ütles ...

Oh, su lõbustamine oli puhas rõõm. Kordagi ei kahelnud selles, et kõik saab korda ja läheb hästi... sest muudmoodi poleks võimalik.
Kirjutamise kohta nii palju, et kui tunned, et tahad kirjutada, siis kirjuta. Kui aga päris elu igapäevaselt kõik aja endale nõuab, siis lihtsalt naudi hetkedes olemist. Kui me sust pikalt midagi ei kuule, siis tuleb lihtsalt esimene praam võtta ja sulle külla tulla :)

pr6uatamm ütles ...

Mina sattusin ka teie blogi lugema läbi mingi teise blogi ja kaksikute teemade algusajast salamisi kaasa elanud. Nagu ka käesolev postitus on ka nii mõnigi eelnev kirjutis millegi pärast väga hinge läinud ja silma märjaks võtnud. Minu arvates olete küll täielik Kangelasema, justnimelt suure algustähega ja teie pisikesed on ka nii ütlemata tublid. Olen samuti saarlane, ühe lapse ema. Loeksin suurima heameelega ka teie edaspidistest seiklustest ja igapäevaelust :-)

Marianne ütles ...

Olin kogu südamest rõõmus ja ärevil juba siis, kui kuulsin, et ootad kaksikuid. Ehmatasin, kui aasta lõpus teada sain, et juba sündinud! Sinu kodukandist sain teada ka su blogi aadressi ja vabandan, et sinult luba küsimata seda lugesin. Kuna see haaras mind täiega, siis jäingi pidevaks lugejaks. Oled väga tubli, et selle kõik suutsid oma laste kõrval kirja panna. Hiljem neid emotsioone tagantjärele jutustada on võimatu . Ja veel, oled väga ladus jutustaja ! Panid kõik kirja nii, et igaüks, kes lugema on sattunud, ei suuda teie suhtes enam ükskõikseks jääda. Palju tervist ning jõudu kogu teie perele, ka vanaema Annikale! Küll see vaev ja läbielatud mure saab kord topelt tasutud!

Triinu ema ütles ...

Kätlin, sinu blogi lugedes olen valanud rõõmupisaraid, kui kõik hästi läks ja murepisaraid, kui tekkis tagasilööke. Olen koos teiega rõõmus, et saate koju. Kuigi raskused ei lõpe niipea, annavad koduseinad jõudu juurde.
Sa kirjutad väga ausalt ja see puudutab. Võiksid oma blogi raamatuna välja anda.
Ikka tahaks edaspidi ka teada saada kuidas läheb beebidel, kellele ma olen kaasa elanud peaaegu sündimise hetkest.
Olge tublid ja hoitud!

Anonüümne ütles ...

Mina sattusin seda blogi lugema kellegi saadetud lingi kaudu. Imetlen sinu tugevust ja milliseid katsumusi olete läbi pidanud elama, ka kodused liikmed. Kindlasti loeksin blogi ka edaspidi ja loodan et kodutee läheb kiirelt.

Anonüümne ütles ...

Tänane postitus ja komnentaarid panid lihtsalt pisarad voolama. Minu jaoks nii uskumatu, kuidas olen hakanud kaasa elama täiesti võõrale inimesele ja Teie imearmsatele Liisale ja Kasparile. On raske panna sõnadesse tundeid, kuid Teie olete sellega nii hästi hakkama saanud. Blogist sain teada kuskil veebruari alguses ühes foorumist. Ootasin ise ka tol hetkel kaksikuid. Nutsin kurbusest Teie tagasilöökide üle ja valasin ka rõõmu pisaraid iga pisima edusammu üle. Te olete tõesti suure algustähega Kangelasema. Tean, kui tihe graafik ja kiire elu on kakskutega kodus, eriti kui on veel ka suuremaid lapsi. Jääksin huviga ootama Teie seiklustest ja kasvamistest postitusi ka edaspidi. Kord kuus kokkuvõte oleks super :)
Soovime siit poolt Teile ilusat ja turvalist koju jõudmist ja muretut koos kasvamist!

eneken o. ütles ...

ka mina elaksin edaspidigi kaasa pisilaste sirgumisele ja Sinu emotsioonidele - siin blogis on palju tuttavlikku :)

Unknown ütles ...

Mina sain teada Tamm Pille kaudu, ja kui ükskord lugema hakkasin, siis nagu näha, pole siiamaale suutnud seda blogi kinni panna. Elan väga kaasa ja rõõmustan iga grammi üle, mis lastele lisandub. Ka mina sooviksin edaspidigi lugeda vägilaste tegudest ja kasvamistest.
Jõudu ja jaksu.

Anonüümne ütles ...

Sattusin lugema Perekooli kaudu. Olen õde kõrvalmajast ehk regionaalhaiglast ja kahe lapse ema - seega huvi on nii isklik kui ka professionaalne:) Sul on väga hästi kirjutatud blogi. Loodan, et kirjutad ka edasi:) Palju jõudu sulle!

Anonüümne ütles ...

Mina sattusin Sinu blogi peale täiesti juhuslikult, kui ma ei eksi, siis ehk kellegi teise blogi kaudu. Vaatasin, et ohoo, saarlane! Olen ise ka Saaremaalt, aga tuttavad me pole. :) Siiski jäin Su blogi lugema ja iga postitusega hakkasin tervele teie perele üha rohkem kaasa elama. Mul on nii hea meel, et nüüd koju saite! Edasi saab ainult paremaks minna.

PS! Igatahes sooviksin ka edaspidi teie pere tegemistest lugeda. :)

Jõudu ja jaksu!

Anonüümne ütles ...

Mina olen võhivõõras ning sattusin su blogile perekoolis kellegi poolt jagatud lingilt. Lugema jäin seetõttu, et sa oskad väga hästi end väljendada, kirjutad ausalt ning julged välja tuua ka kitsaskohti tervishoiusüsteemis.

Seda, mida tähendab enneaegse lapse sünd ja pikk haiglasolek, olen kõrvalt näinud ka oma sõbranna kogemusest kui ta beebi sündis 32. nädalal.

Need liitrite kaupa valatud pisarad - tean ka seda...

Mul on teie üle ääretult hea meel, et teil läks üldjoontes kenasti. Väga loodan, et kodune elu ja laste kasvaine ning areng kulgeb ka jätkuvalt tõusvas joones.

Ma loeks heameelega edaspidi (1 kuu või kaks kuud) kasvõi korra nädalas pisikest kokkuvõtet, kuidas te koduse eluga kohanete.


Edu ja päikest kogu te perele!

Anonüümne ütles ...

Sattusin selle blogi peale ühes foorumis kevadbeebide teema all, kus seda jagati. Olen siis ka õnnelik ema- minu poja sündis 28. veebruar. Olen ka teie blogi algusest peale kõik läbi lugenud ja lugema olen jäänud ka sel põhjusel, et see on väga hästi kirjutatud. Elan läbi blogi teile kaasa, tegelikult väga paljud elavad teile kaasa! Hea on näha seda, kui positiivseks sa ise oled jäänud kõikide nende raskuste juures. Eks mõnikord on raske ikka, aga üldiselt oled väga positiivne, tubli ja tugev naine!

Ja ikka sooviksin lugeda ka edaspidi. Arusaadavalt selleks kodus nii palju aega ei ole, aga oleks tõesti tore lugeda nt kord nädalas üldpostitust, et kuidas teil läinud on ja kuidas kohanemine läheb.

Edu ja jaksu kodus!

Anonüümne ütles ...

Võtan veelkord sõna (võhivõõras olen) - see et su lapsed on rinnalapsed - selle üle peadki olema uhke! See on suur saavutus - müts maha sinu ees!



Anonüümne ütles ...

Tundub, et Sinu blogi linki on jagatud paljudes foorumites, ka mina sattusin lugema läbi perefoorumi. Seega olen täiesti võõras, aga kuna Sa kirjutad nii hästi ja nii tõetruult, siis on selline tunne nagu teaksin Sind isiklikult :) Olen kaasa elanud laste sünnist saati ja rõõmustanud igakord kui lastel mõni uurig hästi läks ja valanud pisaraid, kui Teil ei ole kõige parem päev olnud. Uskumatu kuidas saab võõrale perele niimoodi kaasa elada! Soovin kogu Teie perele jõudu ja jaksu.

Loeksin Teie tegemistest ka edaspidi aegajal.

Päikest

Anonüümne ütles ...

Lugesin Sinu blogi juba enne kaksikute sündi. Ja vaatasin ka siis siia regulaarselt sisse, kui postitusi kahjuks enam ei tulnud. Kui esimest postitust kaksikutest lugesin, mõtlesin, et paremini ei saagi olla, et need kaksikud lähevad küll õigesse perre! Mul oli nimelt alati tunne, et Sinu pere on väga eriline ja tegelikult peaks iga laps niimoodi suureks kasvada saama, nagu Su suured pojad. Tõelise lapsepõlvega. Elasin väga Sulle ja Su pisikestele kaksikutele kaasa ja olin täna tõesti kurb, et Sul on võibolla plaan enam mitte kirjutada. Enda kogemusest võin öelda, et sellist „päevikut“ hiljem lugedes, äratab see palju mälestusi, mis muidu kiiresti ununema kipuvad. Nii et ma loodan tõesti väga-väga, et lased meil kaksikute sirgumisest osa saada!
Kõike kõike head ja võimalikult vähe muresid!

Heilika ütles ...

Ilmselt ongi nii, et kes kord Sinu blogi peale sattus, siis siia ka pidama jäi. Kirjutad nii vahetult ja ladusalt kõigest, et see tekitab sõltuvust :)
Ühtin siin juba eelnevalt välja käidud ideega, et Sinu viimasest 100-st päevast võiks vabalt raamatu köita!
Kindlasti tahaks edaspidigi lugeda, kuidas teil seal saares läheb ;)
Jõudu Sulle ja Sinu perele!

Unistaja ütles ...

Mina loeks ka hea meelega edaspidigi, kuidas teil läheb.

Kuigi sa ise ei tunne ennast kangelasemana, arvan mina ka, et sa oled äärmiselt tubli ja tugev olnud. Kindlasti ei ole katsumused möödas, aga nüüd saate vähemalt koju.

Palju jõudu ja jaksu teile kõigile!

Anonüümne ütles ...

Mina sattusin siia lugema läbi teise blogi. Kui lugemist alustasin ei teadnud, et olen ka rase. Siis kui teada sain, oli veelgi huvitavam lugeda.
Endal on peas alati tiirelnud mõte, et võibolla saan kaksikud. Esimesel UH selgus, et olidki olnud kaksikud, kuid üks peetus varakult. Ju siis mina/meie ei olnud selleks valmis.

Sinu blogi ja ka minu väike läbielamine pani mõtlema kui habras on inimelu ja kui palju hoolt ja muret tunneb ema laste eest.

Elan teie pere tegemistele kaasa, soovin kõike paremat Sulle, lastele ja perele ja meeleldi loeks ka edasi.

Arusaadav, et laste kõrvalt on igapäev blogimine keerukas, kuid võibolla leiad aega teha kuu või nädala kokkuvõtteid pisikeste edusammudest.

Anonüümne ütles ...

juhuslikult sattusin lingile ja jäin lugema :) Nüüdseks juba paar kuud kindlasti. Ootan huviga ka jätku sellest, kuidas te pisikestel edasi läheb :)

Anonüümne ütles ...

Kallis Kätlin,

Mäletad, kui kaugel oli kunagi see unistus päevast, mil pääsed lastega haiglast koju- tookord sind külastades ei julgenud seda mõtet õieti väljagi öelda! Ja nüüd on see päris.
Tubli kosumist, siiamaani veel meie valla kõige nooremad ja vapramad kodanikud!

Jaanika

Anonüümne ütles ...

Ka mina sattusin blogi lugema pärast seda, kui perefoorumis linki jagati. Hakkasin kohe algusest lugema ja nii mõnegi postituse juures tulid pisarad silma. Mul on väga hea meel, et olete nüüdseks koju saanud! Oled üks väga väga vapper ja tugev Naine!

Samuti jään lootma, et leiad laste kõrvalt aega, et kirjutada. Kas või kord kuus :)

maailmaparandaja ütles ...

Ma ehk ei pea end tutvustama ja seletama kust siia sattusin. Su blogiaadress in mul ammuilma peas :-D .
Aga kirjuta ikka edasi kui mahti saad. Näed ju kui palju fänne sul on.

Anonüümne ütles ...

Minagi sattusin su blogi lugema perekooli lingi kaugu vist veebruaris ja jäingi lugema. Ilusti kirjutad ja elasin teile hingest kaasa. Ise olin lastehaiglas vastsündinuga 6 aastat tagasi ja su lugusid lugedes oli ka selliseid rõõmsaid äratundmishetki nagu nt üsna umbkeelsed õed ja lõputu piimasupp... Asjad pole siis vahepeal palju muutunud. Me saime õnneks suuremate jamadeta välja aga nii mõnigi beebi just reanimatsiooni osakonnast jäi ikka sügavalt mällu ja meenutama, et alati ei lähe sünnitused hästi, elu on väga habras ja meil oli palju õnne... Nägin imiku elustamist ja ilma ajutegevuseta muidu täiesti terve imiku murtud vanemaid, kellele ei osatud öelda, miks nende lapsega nii läks...
Aga sulle soovin küll jaksu ja titadele kiiret kohanemist pereeluga. Kui sul on veidigi mahti kirjutada, siis ma vahel küll kiikaks ja loeks, kuidas teil seal saarel läheb.

Anonüümne ütles ...

Mina sain aadressi Pillelt ja siiani ei saa õhtuti enne magama minna, kui olen Teie päevasündmustest lugenud. Olen ka saaremaalt ja ka minu poeg sõidutati sügisel kopteriga Lastehaiglasse, õnneks olime seal kaks nädalat.
Loomulikult soovin lugeda ka edaspidi.
Ja palju, palju õnne Teile, et lõpuks koju saite!Edu, edu,edu!!!

sesamy ütles ...

mina käin ka kaasa elamas ja hoian pöialt. isiklikult ei tunne, loen aga juba ammu (maailmaparandaja blogilistist sattusin)
ja oleks ikke kena kuulda kuidas elu edasi läheb :)
palju toredaid perehetki teile sinna !

Triin ütles ...

Tere, Kätlin!
Teretulemast koju! Ikka loeksin edasi. Kuidas sattusin - Liina S. vist poetas, et Sul on blogi... Ja hää meelega lugesin ja olin tihti mõtteis teiega.

Triin (Viidumäe)

Anonüümne ütles ...

Tere, olen ise ka enneaegsete kaksikute ema - sündisid 7 kuu pealt ja nüüd on 23 aastased, terved ja ilusad.
Elasin väga kaasa Sinu kaksikute ja Sinu enda vaprusele.
Ei suuda sugugi kõik emad oma laste jaoks seda teha, ainult parimad.
Ära mine nende kõrvalt tööle, ole 3 aastat kodus, kui kuidagigi välja tulete, neil on vaja kauem rahus kodus olla :)

Murueit ütles ...

Sa tead mind küll. Lugema sattusin muidugi läbi Laisiku info teie kohta. Läbi olen lugenud kõik ja ka varasemad lood Su blogis. Ja otse loomulikult tahan ma ka edaspidi kuulda teie tegemistest - kuidas kasvate, kuidas elukorraldus, kuidas ise hakkama saad ja jaksad, kuidas teiste pereliikmetega on. Jne. Nagu ikka. Iseasi, palju Sa selleks aega ja energiat leiad. Kord nädalaski on paras pingutus, tean omast käest. ;)

er ütles ...

Ei tunne Sind üldse, mingi teise blogi kaudu sattusin siia, aga olen ise ka selle haiglasolemisega tuttav. Me õnneks saime küll lühema ajaga hakkama, aga mäletan elavalt siiani, kui kurnav ja murelik see aeg oli. Elasin väga kaasa teile! Ja muidugi tahaks edasi ka lugeda, kuidas kaksikud kosuvad ja kuidas suured vennad kohanevad. Kui jaksad, siis kirjuta. Aitäh oma lugu jagamast:)

Anonüümne ütles ...

Lugema sattusin tänu Perekoolile, kus üks Kägu otsis enneaegsete kaksikute ema blogi.
Minulgi on enneaegne laps, seepärast teema huvitas ja hakkasin lugema.
Sa kirjutad väga hästi!
Ma käin siiani igal õhtul uurimas, kas oled lisanud uusi postitusi.
Loeksin kindlasti edasi.
Loomulikult saan aru, et praegu sul palju tähtsamaid tegemisi kui blogi pidamine, aga näiteks teie pere nädala kokkuvõtet loeksin suure huviga:-)
Samuti tänan, et jagasid oma lugu.
Kena kasvamist!

V. ütles ...

Palju õnne kojusaamise puhul, kallikesed. Haiglasse teid 3 vaatama ei jõudnudki.
Eks peab siis koju kätte minema.
Kui vähegi saad, kirjuta. Minusugused ammutavad sellest kodusoojust.

Mps ütles ...

Eks ma olen ennegi mõista andnud, kui siin postitused harvaks jäävad, nii et kirjuta aga edasi, muidu juhtub see jälle ;)

Anonüümne ütles ...

Ma arvan, et sattusin sellele blogile natuke pärast seda, kui mu enda rasedus oli 20. nädalal kurvalt lõppenud.
Ei ole olnud tihe külaline, aga olen mõttes teile kaasa elanud ja aeg-ajalt kiikamas käinud, kuidas läheb. Enda kurb kogemus tekitab paratamatult sügavama empaatiatunde teie läbielamiste suhtes.

Rõõmustan te pärast ja kiidan, nagu teisedki. Väga tublid olete! Et elu teile palju ilusaid päevi ja öid tooks :)

Minuke ütles ...

Ei tunne Sind isiklikult, kuid see eest Murueite ja Laisikut.
Mul on äraütlemata hea meel, et koju jõudsite! Heal meelel loeks ka edaspidi Su pere tegemistest.

Anonüümne ütles ...

Lugema sattusin perekoolis jagatud lingi kaudu. Meie kaksikud sündisid 28. nädalal ja on hetkel kolmesed. Seega on see kõik veel üsna selgelt meeles. Ma imestan ja imetlen, kuidas sa oled suutnud oma kogemused kirja panna- au ja kiitus. Ma arvan, et sellest on kindlasti ka tulevikus kellelegi suur abi. Ma ise oleksin peale oma laste sündi hea meelega sellist blogi lugenud.
Palju palju edu, jõudu ja jaksu teie perele! Hoidke üksteist!

Anonüümne ütles ...

Tere,
Mina sattusin lugema sinu blogi, kuna olen ise ka Lümandast pärit ja ühiste tuttavate kaudu tuli Sinust juttu. Elasin väga pisikestele kaasa ja korduvalt tuli nutt peale, kui mõtlesin selle peale, mida Sina küll tunda võid, kuidas Sina vastu pead.
Olen ka ise hetkel lapseootel ja kodus on kasvamas veel üks laps. Valu laste pärast pole mullegi päris võõras teema, aga Sinu katsumuste kõrval kahvatub kõik muu. Oled super tubli! Jätka samas vaimus!

Anonüümne ütles ...

Tere ja jõudu!
Sattusin seda blogi lugema täiesti juhuslikult, lihtsalt uurides kaksikute kohta, sest just nende ootel ma parasjagu olin.
Ja avastasin üllatusega, et Sinu abikaasa oli mu koolivend ja tema õde omakorda lausa klassiõde, kellega on ühes pingiski istutud.
Blogi lugemisega väga kaugele ei jõudnudki, enne tuli elu oma muredega peale. Jäin oma kaksikutest ilma 11.nda rasedusnädala alguses..
Lugejaks jään kindlasti ka edaspidi, see on kaasahaarav ja lootusrikas lugu, mis lihtsalt ei saa ükskõikseks jätta.
Õnne, armastust ja tervist teile kõigile!!