Igavestele tiigivetele...

Kahjuks Peebule ei olnud määratud suureks pardiks saada ja ta puhkab meil nüüd kirsipuu all:(

Kui Tallinnasse läheme, siis läheme kohvikusse ja loomaaeda

Tallinnas sai käidud. Perekond küll jagunes pooleks - issi ja Sandri jätsime koju, et meil natuke lõbusam oleks:) Meil oli seltsiks mamma, onud ja Janna ning vanaisa tigubuss. Kohvikus kui sellises me tegelikult ei käinudki (Ülemiste keskuse söögikohta ma just kohvikuks ei nimetaks), aga loomaaias sai käidud küll. Karl pidas ennast kogu pika reisi väga tublisti üleval.

Esimene päev kulus peamiselt sõitmisele, paar tundi jalutasime siiski ka Ülemiste keskuses ja õhtul sõime tädi uues elutoas kooki. Karlile oli seal õnneks mänguseltsiline ka, aasta noorem poisiklutt, keda ka Sannuks kutsutakse. Karli tuttuute klotside pärast läks neil küll riiuks, aga muidu möllasid omaette väga vahvalt. Karl vanema ja targemana pidi teda küll paar korda korrale kutsuma. Ööseks maandusime Maardu servas asuvas imearmsas majas. Karl jäi üsna ruttu magama.

Teine päev oli meil reserveeritud loomaaia külastuseks. Tuletasin meelde, et mina käisin seal viimati umbes-täpselt 10 aastat tagasi, kui ma laulupeol käisin. Ja päris palju on ikka muutunud. Karl pidas ka vapralt vastu, poole maast jalutas ise maha, alles lõpus oli nõus kärusse istuma. Alguses vaatas küll huviga, aga mida aeg edasi, seda kiiremini ta hakkas puuri juurest puuri juurde jalutama ja kui talle kedagi näidati, siis vastas, et ta nägi juba:). Hiljem kodus memuaare rääkides ütles, et ahvid meeldisid talle kõige rohkem, elevandid ja ninasarvik ka, aga krokodilli ta rohkem näha ei tahaks. Lasteloomaaed tundus talle ka meeldivat, kuigi notsu on tal ju endal kodus laudas ja tibud on meil ka olnud. Aga kilpkonnale tegi Karl kop-kop, see oli tema sõnul kõva nagu kivi! Lõpuks ei jaksanud täiskasvanudki õieti enam midagi vaadata ja käia. Mõtlesime siis, et lebotame veidi Kadrioru pargis. Seal sattusime kogemata laste mänguväljakule, kus Karl rõõmsalt oma tund aega ringi rahmeldas. Küll laskis liugu, küll õpetas teisi liivaga mängima.Õhtusöögi ajaks jõudsime jälle tädi juurde, seekord oli ikka Tallinna tita (nagu Karl ütleb) ka kohal, nii sai noorim sugulane üle vaadatud ja tädipoja uus elamine ka. Õhtu lõpuks jõudsin veel kambakese Tallinna esindusega Nõmmel veini juua, juustu süüa ja juttu rääkida, väga tore oli jälle üle pika aja näha. Tagasi Piritale jõudes Karl juba magas.

Kolmandal päeval käisime Rotermanis, ronisime Oleviste torni, jalutasime Vanalinnas ja siis võtsimegi suuna jälle linnast välja. Reisimoona täiendamine ja lõunapaus Laagri Maksimarketis ning edasi Haapsalu poole. Kuigi ta on nii lähedal, polnud ma siiani seal kunagi käinud. Karl väsis poole tee peal ära, nii et temal jäi Haapsalu nägemata, aga teised käisid lossihoovis ära. Väga armas väike linnake see Haapsalu. Ja siis viis tee juba Virtsu. Seal saime päris kaua praamisabas oodata. Väga mõnus oli kojujõudes jälle issit ja Sannut kallistada. Mamma lubas reisi korrata, kui Sannu ka loomaaia-ealiseks saab.

Emaks olemise võlu ja vaev

Pühendatud tulevastele emadele:)

Selleteemaline postitus on juba ammu meeles mõlkunud, aga nagu ikka, aega pole olnud kirja panna.

Tegelikult on emaks saamine tohutu elumuutus, aga samas toimub see nii loomulikult, et pärast ei mäletagi, et oli elu enne lapsi. Vahel mõtlen mõne sündmuse kohta, mis oli enne laste sündi, et aga kus nemad sel ajal olid.

Põhiline muutus on muidugi see, et ma ei ole enam oma aja peremees. Pea kogu aeg tuleb lastega tegeleda, oma hobid tuleb mõneks ajaks tahaplaanile suruda. Kuigi samas ega täitsa loobuda ka ei saa, vahel ikka on vaja oma kvaliteetaega, et mõistuse juures püsida.

Alguses tahtsin kirjutada, mida ma kõike teha ei saa, aga siis hakkasin mõtlema, et päris nii see ju pole, lihtsalt tegevused on natuke asendatud.

Mul ei ole aega raamatuid lugeda. Tegelikult loen ikka, vahel lausa päevas pea 10 raamatut läbi, või loen isegi ühte raamatut 10 korda. Aga need raamatud on rohkete piltide, trükitähtede ja mitte üle paarikümne lehekülje ehk siis lasteraamatud. Kusjuures lasteraamatuid on ka väga erinevaid, mõned on väga ladusalt ja lastepäraselt kirjutatud, teistes on väga keerulised laused (nt originaalset "Karupoeg Puhhi" on väga raske lugeda) ja naljakad sõnad (nt metalne hiiglane). Karlile millegipärast meeldib üks luulevormis kirjutatud raamat "Väike Mai", see on ikka mitu-mitu lehekülge pikk, aga ta võib seda praktiliselt peast tsiteerida.

Mul ei ole aega internetis käia. Vale puha! Eriti talvepoole, kui me tubasemad olime ja Karl veel ise arvuti taga midagi teha ei osanud, võisin päris palju arvuti taga istuda, aga ainult teatud sinise jänese ja tema sõprade tegemisi jälgida. Mingil ajal avastasin, et saab ka mitu akent korraga lahti olla, nii et Karl vaatab Jussi ja mina saan blogisid lugeda.

Ma ei vaata telekat. Muidugi vaatan. Lastesaateid ja multikaid. Igapäevasest telekavaatamisest olen juba ammu loobunud, ei jälgi ühtegi saadet ega seriaali ning ei mäletagi, millal ma viimati mõne filmi algusest lõpuni vaatasin. Ei, siiski, vist veebruaris vaatasin Ray Charlesi eluloofilmi ja hommikuti juhtub, et vaatan "Südameasja" (nii mõnus seriaal). Uudiseid peaks tegelikult ikka vaatama, et ilmaeluga end kursis hoida, aga ka selle jaoks pole aega ega tähelepanu. Ja tegelikult ülejäänud telepurgi poolt pakutava virrvarri mittevaatamisega ma polegi midagi kaotanud, pigem võitnud. Kui lastepilguga igasugu filme vaadata, siis enamusi ma lastel vaadata ei lubaks. Aina kaklemine, tulistamine, ropendamine, seks jne jne. Pole siis ime, et lapsed nii vägivaldseks kasvavad, kui telekas lapsehoidjaks on. Isegi need lastekanalitel näidatavad multikad on väga kahtlase sisuga. Aina üks tulistamine ja võitlus ning mingid müstilised elukad. Võib-olla olen liiga naiivne, aga mina ootaks multikatest pigem armsaid loomi või lapsi, kes õpetaksid lastele õiget käitumist või nt loodust.

Magada ei lasta. Tegelikult algab minu ööuni küll kell 10 ja kestab u kella 8-ni, aga sellist tunnet küll pole, et ma olen nüüd täiesti korralikult välja puhanud. Öö jooksul tuleb ikka mingi 3 korda ärgata, et Sander uuesti uinutada. Ja poole aasta tagust lõputut õudusunenägu ei taha meenutadagi. Oli öid, kus praktiliselt ei saanudki magama ja 5 tundi oli juba ülihea. Tööinimestel on lootus, et vähemalt nädalavahetusel nad saavad une täis magada, mul on aga oodata veel kaua. Karl hakkas öö läbi magama alles 2,5-aastaselt.

Käsitöö jaoks tõesti praktiliselt aega pole, see on täitsa tõsi. Mul on ikka 10 asja pooleli ja veel 100 plaanis, aga tegudeni ei jõua. Vahel sõrmed hirmsasti sügelevad, aga pole mahti maha istuda ja lõngakera välja otsida. Kui päevas ühe reakese koon, on hästi. Õmblemisega on aga veel keerulisem, seda niimoodi ei tee, et täna üks õmblus, nädala pärast teine. Pühapäevad on mul tänu issile natuke vabamad, aga isegi kui plaanin terve päeva ainult käsitööle pühendada, ei tule sellest midagi välja. Ikka on vaja pesu triikida või teen süüa või tegelen lastega. Kirun ennast, et miks ma käsitööga varem ei tegelenud, kui mul aega oli, ja lohutan end sellega, et kunagi kaugel-kauges tulevikus on lapsed suured ja küll ma siis õmblen-koon-heegeldan-pärlendan.

Kodust väljasaamisega on ka keeruline. Ka sellepärast, et me siin metsas elame, mitte ainult laste pärast. Päris keeruline on 2 lapsega linnas liigelda ja siis peab veel arvestama Sandri söögi- ja uneaegadega. Varem oli ka välistatud see, et ma üksi kuhugi kauemaks lähen, nüüd on selles suhtes vabamad käed, võin isegi ööseks küla peale jääda, kui tahan. Aga praeguste plaanide kohaselt tundub, et veel enne juuli lõppu saab üle pika aja pealinna väisatud. Koos pudinatega on menüüs loomaaed ja sugulaste-tuttavate külastamine.

Kõige selle lõppu pean ikka kinnitama, et hoolimata kõigest eelpool kirjutatust, ei vahetaks ma emaks olemist mitte millegi vastu. See on nii armas, kui Karl tuleb ja kalli-kalli teeb. Ta toob mulle lilli ka vahel. Karl pakub ikka abi toimetamistes ja tal on suur ise-teha-tahtmine. Karli laulujorud ja jutuvada. Nii hea on vaadata, et näe, alles ta ei osanud ja nüüd saab juba ise hakkama. Või avastad mõne uue väljendi või sõna tema jutus. Sandri päikseline naeratus ja kuidas ta kohe ukse poole tormab, kui mu häält kuuleb.

Kuna fotokas on ikka minu käes, siis minust koos lastega praktiliselt pilte polegi, aga on vanaemast:

Suvi, suvi, suvi!

Mõned pildid ja märksõnad lühidalt.

Veetemperatuur basseinis +30 C, õhk +27 C:Mujal on ikka maitsvam:Metsmaasikamaitse:

Vereimejad (ühel õhtul tapsin paari tunniga nii u 30 sääske Peebule õhtusöögiks): Suvelilled: Veel numbreid:

Auto läbisõit: 10 000

Sandri strateegilised mõõdud: 70 cm ja 7,73 kg

Karli strateegilised mõõdud: 99,5 cm ja 16,45 kg

Emme: -2,5 (uusaastalubaduse täitmiseni on siin veel ruumi küll)

Koduperenaise rõõmud

Üks asi, milles väga hästi annab tunda suurenenud pere, on musta pesu hulk. Kui me kunagi ammu veel kahekesi Tartus elasime, siis sai praktiliselt hakkama kord kuus kodus Saaremaal käimise ja pesu pesemisega. Siis tuli Karl ja oma pesumasinaga korter ning pesupesemine ja triikimine kasvas märgatavalt. Ka siis sai ikka Karli riided vähemalt ära triigitud. Ainult lõputöö kirjutamise aegu läksid riided otse pesurestilt selga, isegi kappi polnud aega ja ega ka eriti mõtet neid panna. Nüüd tuleb praktiliselt terve nädalavahetus pesumajandusega tegeleda. Laupäeviti pesen vähemalt 2 masinatäit pesu, aga kui on voodipesu vahetamine, siis isegi 4 masinatäit. Ja pühapäevane päev kulub siis triikimisele. Enda koduseid T-särke ma enam triikida ei viitsigi ja ega mul suurt muud ju polegi, aga issi esindusriided, laste riided ja voodipesud tuleb ikka triikida. Kuna meil üleval on nüüd ikka lai madrats, siis selle lina triikimine on päris tüütu. Päris sooja naha saab triikimisega. Voodipesude vahetamisega ka kusjuures.

Suurenenud laste arvust ja laienenud põrandapindalast tulenevalt on pikenenud ka koristamisele kuluv aeg. Mänguasju on rohkem mööda põrandat laiali ja laupäeviti on nüüd vaja 2 toa põrand kõigepealt mänguasjade hulga alt vabastada ja siis ära pühkida-pesta. Õnneks Sander tolmuimejat ei karda, nii saab temaga koos ka edukalt koristada. Karl hakkas titest peast nutma, kui emme tolmuimeja välja võttis, issi võis küll pühkida.

Söögitegemine kuulub ka muidugi perenaise kohustuste juurde. Õnneks õhtusöögid valmistab enamasti ämm, kuid kuna Sandril on oma eraldi menüü veel, siis temale tuleb igal hommikul putru ja õhtuks aedviljapüreed keeta. Nädalavahetusel üritan ise midagi vaaritada või küpsetada. Nii et tegemist ikka jätkub ka köögis.

Peep

TV tundis huvi, kuidas pardipojal läheb. Läheb ka. Natuke ikka on kasvanud, aga ujuda ta õieti ei oska. Või õigemini ujuda oskab, aga ta läheb hirmus märjaks vees. Pärast on nagu uppunud kassipoeg ja kuidagi ei kuiva ära. Pean ta siis riide sisse mässima. Ei tea, kas tal on mingi ainepuudus või milles asi? Pardisuled ei tohiks ju vett ligi lasta? Aga kärbseid sööb heameelega, samuti leiba-saia, pudrujäänuseid, kalaraasukesi ja muna. Internetist püüdsin infot leida ristpartide kohta ja avastasin, et ta sööb adruvallist leiduvaid väikseid selgrootuid, aga kust ma talle neid siin võtan. Elab meil köögist kasti sees, päeval on õues kastiga. Issil pole aega olnud talle õuesjalutamise puurikest ka teha. Vahel ma ikka lasen ta õues jalutama, aga enamasti tahaks ta kuhugi põõsa alla peitu minna. Ärkab koos päikesega ja nii pistab ta juba 3-4 ajal kisama, et ta tahaks süüa saada. Päeval ka hakkab valju häälega siutsuma, kui kausike tühi. Aga õudne lagastaja on ta küll. Sõnnikut teeb omajagu ja lisaks selle vee seest toidu lödistamisega on ka pool kasti põrandat ligemärg. Karlile ja Sandrile ta igal juhul väga meeldib. Sander püüab igal võimalusel tema kasti najale end püsti ajada ja hakkab siis teda kastist taga ajama. Karl annab talle süüa ja tahab ikka ujuma panna. Eks paistab, kuidas ta kasvab. Augustis peaks ristpardi poeg olema juba lennuvõimeline.

Sander 8 kuud

Aeg ikka lausa lendab! Vaatan, et olen Sandri elust juba 2 kuud maha vaikinud. Kirjutamist oleks küll ja küll, aga aega ei ole. Mul oleks ka sellist vidinat vaja, mis mõtted (valitud muidugi) otse blogiks konventeeriks. Sander on vahepeal 8-kuuseks saanud, õigupoolest juba 8 ja pool. Roomab ja ronib edukalt ringi, igal võimalusel ajab püsti. Trepist ronib üles, mistõttu oli ka paar kukkumist, enne kui issi trepile värava ette ehitas. Istub ise. Sööb 4 korda päevas: putru, puuvilju, köögivilju, liha, kana, kala, munakollast. Joob nokaga tassist ise vett. Pea nädal tagasi arvas, et on juba piisavalt suur mees, et mitte enam rinnapiima juua. Täna proovisin piimasegu anda tassist, sülitas välja ja ütles, et joo ise, kui tahad. Üldiselt ta sööb kõike, mida kätte antakse ja harva, kui kaussi midagi alles jääb. Kui keegi midagi sööb silmapiiril, siis vaatab väga näljase näoga ja loeb suutäisi, kuni talle ka antakse. Kihvt on vaadata, kuidas ta söögilaualt oma kohmakate sõrmekestega väikesi hommikusöögihelbeid taga ajab, tegevust jätkub pikaks ajaks, aga kätte ta need saab. Muist pannakse muidugi söögitooli mustadeks päevadeks ootama. Mõnus on ka peoga kausist putru võtta. Ja kui vett enam ei taha, siis teeb suuga purskkaevu. Hambaid endiselt ei ole. Ja see, et ta enam öösel ei söö, ei tähenda sugugi, et ta kauem magaks järjest. Rekord on vist senini 6 tundi. Keskmiselt ärkab mingi 3 korda öö jooksul. Päeval magab enamasti 2 korda. Kasvu on minuarust ikka pigem vähevõitu: eilsetel andmetel 7,73 kg ja 70 cm. Nüüd saab Sander juba rohkem tegutseda ja mängida ning Karl on ka temast rohkem huvitatud. Kuigi Karli käitumises on ka kadedust märgata: ikka on seda mänguasja just vaja, mis venna käes on. Ja oma asjad paneb ta ikka laua peale, et Sannu kätte ei saaks. Samas on ta väga hoolitsev ja kaitsev: korjab Sandri käest asju ära, mida ta suhu ei tohi panna, paneb õueukse kinni, et ta välja ei saaks, poti ja pardi tema eest ära. Ja kui vendadel peituse mänguks läheb, siis Sander lõkerdab valju häälega naerda. Peitu minnakse teki alla ja kui venna või Sander ise välja tuleb, siis on nii naljakas.

Vennad jaanilõkke ääres:

Karl ise on juba suur mees. Vahel päeva jooksul ma õieti ei näegi teda, toimetab õues teistega koos ja muudkui jookseb ringi. Isegi kartuleid käis meiega koos rohimas! Viimasel ajal on kangesti mängima hakanud ja siin on muidugi paarilist vaja, kelleks peab enamasti emme olema. Võetakse mänguloomad või autod ja siis nad räägivad omavahel, teevad süüa, magavad, mängivad jne jne. Laste fantaasia on ikka lõputu ja sellistel puhkudel mul on tunne, et ma jään talle alla ja et tal oleks mõne omaealisega palju lõbusam mängida.

Uus hoolealune

Viimasel ajal on mul kummalised kombed. Käin lauda aknalt kärbseid ja sääski korjamas ning maast korjan ka surnud putukaid ja vihmausse üles. Ma siiski ei söö neid ise, vaid viin need oma uuele hoolealusele, pardipoeg Peebile. Lauda kärbeste ja sääskede populatsioon on igal juhul kõvasti vähenenud. Juba mitu-mitu aastat on ema juures pesitsenud üks pardipaar, küll vanas kanalas, küll lakapeal. No ma ei tea muidugi, kas see on koguaeg üks ja sama paarike olnud, aga arvata võib. Ka paar aastat tagasi jäi neil üks pojake maha, aga see kadus meil kastist ära. Seekord jäi jälle üks õnnetuke maha. Ja nüüd ta on mul siin kööginurgas kastis. Lödistab veest leiva- ja saiapuru, muna ja putukaid süüa ning piiksub. Praeguseks ta on u nädal vana, võib-olla et läheb isegi õnneks tal. Kuigi veekogu meil siin pole ja part on ikkagi veelind. Eks näis, mis temast saab. Kuigi kõik nõuanded on teretulnud, kuidas pardipoja eest hoolitseda.

3-aastane mees

Karl Markus saab juba 3-aastaseks! Sel puhul väärib ta igati eraldi sissekannet. Ja arvestades seda, et Sandri 6-kuu postitust tegin ma nädal aega, siis seda postitust alustasin 2 nädalat enne sünnipäeva.

Alustuseks meenutuseks.

Sünnipäevahommikul 2006:

1. sünnipäev (2007):2. sünnipäev (2008): Karl on ikka täitsa suur poiss juba (kohati vähemalt). Milline mees siis Karl on?

Karl muusikamees

Karlile meeldib hirmsasti laulda. Pea koguaeg ümiseb endamisi oma laulukesi, aga tal on ka mitu "päris" laulu peas. "Kes elab metsa sees" on tal nii peas, et päkapiku asemel küpsetab vahel saia "nebane", vahel "auh". Veel on repertuaaris "Põdra maja," "Minu väike hani," "Süda tuksub," "Mutionu pidu," "Meie kiisul kriimud silmad," "Rongisõit," "Juba linnukesed" ja kindlasti veel mõni, mis praegu pähe ei tule. Ja vahel ta ikka päris ametlikult esineb: võtab puuoksa mikrofoniks kätte, seisab kivi peal ja laulab.

Muusikat kuulata meeldib Karlile ka. Oma lastelaulude plaati, aga ka näiteks Dagöt, Jäääärt (plaati, kus onu räägib, nagu Karl ütleb) ja teisi. Juba ammu oskab ta ise pleieri ja kõlarid mängima panna.

Karl jutumees

Karl räägib pikad jutud maha ja talle jäävad asjad väga hästi meelde. Ja fantaasiat on tal ka parasjagu. Näiteks jutt teatris käivast põdrast või sinisest elukast. Endiselt on jutust puudu R, K ja kohati V täht, mis muidugi teeb jutust arusaamise natuke keeruliseks. Aga emme saab alati aru. Või peaaegu alati, vahel ta vahetab nii järsku teemat ja vahel on järsku uus sõna, nii et tükk aega läheb, enne kui taipan. Vahel ta oskab ikka nii vaimukalt öelda, et naera puruks.

Karl lugeja

Karlile meeldib hirmsasti, kui talle raamatuid loetakse. Ja peale paari korda lugemist on tal raamat praktiliselt peas. Issi püüab ikka muid sõnu sisse lugeda, aga ta parandatakse iga kord ära. Ise ta ikka vaatab ka raamatuid ja siis "loeb" peast juttu juurde. Varem ei saanud teda ilma unejututa kuidagi voodisse, viimasel ajal aga Sander juba magab ja sosinal on raske lugeda ning Karl ise on ka nii väsinud, et nii kui voodisse saab, siis magab.

Karl, Jänku Juss ja arvuti

Karlile meeldib väga Jätu Jussi vaadata. Varem oli ikka: "Emme, pane uus jutt siis", aga emme muidugi ei viitsinud alati sellepärast tulla ja alati pole ka emmet võtta, nii õppis ta ise ära. Emme teeb Lastekas.ee lehekülje lahti ja siis ta ise valib multikaid. Kui multikas läbi, vajutab Back nuppu ja valib uue. Ning kui vahepeal on vaja klikkida, siis saab ka ise hakkama tavaliselt. Seal multikates päris tihti tahetakse, et laps ise kaasa teeks, varem pidi ikka emme appi tulema, sest enne multikas edasi ei lähe. Aga nüüd saab ise. Nii et ta võiks ikka päris kaua multikaid vaadata, kui lubataks. Ja multikad on tal ka muidugi üsna peas. Vahel omaette jutustab neid, eriti enne magamajäämist.

Aga tegelikult on see multikavaatamine kasulik ka. Esiteks keeleliselt. Päris palju uusi sõnu saab sealt. Ja teiseks on need õpetlikud ka. Kas teie ikka teate, et eesti väikseim lind pöialpoiss kaalub samapalju kui lusikatäis suhkrut, või et hiidpanda ehk bambuskaru sööb 13 kg bambuselehti päevas ja mõnikord võib süüa lausa ööpäev läbi! Karl teab. Ja kolmandaks muidugi kasulik ka lapsevanemale, kes sel ajal võib ka natuke hinge tõmmata.

Muidugi reklaami on seal ikka ka, aga Karl õnneks ei oska Legosid tahta, mis nad seal reklaamivad.

Ja ega Karl emmel arvutis olla eriti ei lase. Ikka on tal ka vaja kui mitte Jussi vaadata, siis "nummit panna" või pilte vaadata. Mõnda aega tagasi meeldis talle kangesti koduvideosid endast vaadata, aga selle on ta ära unustanud praegu.

Telekat vaatab ka, lastesaadet ja peale seda hakkab "Südameasi". Loodussaated meeldivad ka.

Karl "söömamees"

Söömisega on Karlil kehvad lood. Kui ta lisatoitu kunagi ammu saama hakkas, siis ta sõi kõik ära, mis anti. Nüüd aga peab ikka meelitama või riidlema, et ta sööks. Ma ei teagi, mida teha. Endal on ka juba kopp ees sellest pidevast hurjutamisest, et Karl söö nüüd, Karl söö nüüd. Olen ära jätnud igasugused vahepealsed näksimised, et lõpuks peab ju kõht tühjaks minema, aga ka see nagu ei tööta eriti. Ei saa aru, kas tal tõesti isu ei ole või on see mingi tähelepanu vajamise teema. Muidugi see ka, et ta ise söödud ei saa, ikka "emme, aita natute". See ilmselt sellest, et Sandrit söödetakse. Põlle tahab ta ka ette nüüd:)

Suur venna Karl

Suure vennana on Karl väga asjalik. Muretseb, kui Sander midagi suhu tahab panna või kuhugi minna tahab, kuhu ei tohiks. Või: "Emme, Sannu nutab! Võta Sannu sülle!" Samas oskab ta juba natuke kade ka olla. "Emme, võta Sannu ära!" kui ta puzzle tükkide või klotside kallale kipub. Ja ikka on seda asja vaja, mis teise käes. Aga kui need kaks kord koos jooksma hakkavad, siis vist küll maja väriseb.

Karl mängumees

Ega Karl eriti ei mängi, klassikalisest mõttes, et tegutseb kusagil omaette mänguasjadega. Klotsidega ehitab vahel ja autoga sõidab ka. Puzzlesi meeldib kokku panna. Talle meeldib näiteks kõiksugu väikseid asju kotti toppida. Või mänguloomadele kingitusi teha.

Liivakastis mängib ka. Seal ta teeb peamiselt süüa. Kui teised õues toimetavad, siis ta aeg-ajalt toob neile suppi, "ühepalatoitu", pitsat, pärast "tohvi" või "taud" ka, magustoiduks torti või jäätist. Ja küünlaid peab ka ikka tordi pealt puhuma.

Õues käies korjab alati puuoksi ja koorib neid, lihtsalt istub vaikselt ja nokisteb:) Kivid meeldivad ka, taskud on alati kive, puutükikesi või käbisid täis.

Karl kunstimees

Karlile meeldib joonistada, nii pliiatsite kui värvidega. Emadepäevakaardile tegi ta nüüd juba peaaegu ringi, enne olid ikka niisama kriipsud. Ise ta teab väga hästi, mis ta joonistab: päike, auh, auto, tee jne. Murdjalapsukese sünnipäeval avastas ta Play-Doh-nimelise voolimismassi, millest ta nüüd "musimahla" teeb (ärge küsige, kust see nimi neil tuli:)). Kääridega tükke õieti lõigata ei oska veel, liimida meeldib küll.

Karl abimees
Karl on ikka tööde juures abiline. Kaevamas, riisumas, käruga vedamas, lambaid lauta ajamas, põssadele süüa viimas, kanadele saia andmas, mesilastele juua viimas, tainast segamas jne jne.

Vot selline mees on lühidalt kokkuvõttes kolmene Karl. Üldiselt ta toimetab ikka rohkem omapead, selles mõttes, et emme on ikka enamasti Sandri jagu. Käib õues memme, papa või issiga, toas käib söömas ja potil "tatal". Paar korda on muidugi omapead jalutama ka läinud. Aga ma arvan ja loodan, et ta päris ära ikka ei kao siin metsa sees, käib ikka mööda teed.

Samas ikka meeldib süles olla ja kui valida on, siis peab emme aitama. Riidesse ise ei saa veel päris või tegelikult saab küll, aga ei taha alati. Kuigi riided ja jalanõud kipuvad tagurpidi minema ning lukke ja nööpe ta kinni ei saa.

Ja mürada ning hüpata meeldib kangesti.

Küll te ise sünnipäeval näete!

PALJU ÕNNE, KALLIS POJA!!!

Poole-aastane mees

Sander on juba märkamatult 6 kuud vanaks saanud. Minu arust on see kõige raskem titeiga möödas, nüüd ta teeb ja oskab juba märksa rohkem ning temaga koos saab teha.

Mida siis 6-kuune Sander oskab ja teeb?

-sööb 2 korda päevas tahket toitu: kõrvitsa-, kartuli-, lillkapsa-, porgandi-, õuna-, pirni-, banaani-, virsiku- või aprikoosipüreed, hommikuti siis köögivilju ja õhtul puuvilju. Piima veel peale.

-keerab endiselt seljalt kõhule üle parema õla

-ajab ennast käpuli, kõigutab edasi-tagasi

-liigub edasi: tal on peamiselt mingi kombineeritud stiil, ei rooma ega käputa õieti, aga natuke tõmbab end kätega edasi kõht maas, siis ajab end käpuli ja jälle kõhu peale tagasi ning sellega on ka jupike maad edasi saanud. Tõstab käpuli olles käsi ka maast õhku või sibab jalgadega, aga ilmselt koordinatsioon ei luba veel mõlemat korraga teha, mistõttu ta käpuli edasi ei saa ja kõht vajub maha. Aga ta saab kõik asjad kätte, mis põrandal huvi pakuvad ja liigub juba üsna kiiresti.

Võrreldes selle video tegemisega on ta käpuli märksa osavamaks läinud. Ükspäev hoolega harjutasime: tema tõstis käsi ja mina jalgu ning hoidsin kõhtu üleval, nüüd proovib ise ka. Meetrikese saab juba edasi nii.

-käpuli olles ajab ka põlved maast lahti ja seisab siis nii, pepu upakil

-käpakil olles on end selili keeranud ja nii pea ka ära löönud

-meeldib kangesti vennaga koos joosta

-meeldib süntesaatorit mängida

-meeldib palli ja venna autode järgi roomata põrandal

-õhupalliga meeldib hirmsasti mängida

-öösel sööb endiselt 3 korda, ärkab aga rohkemgi

-magab 3 korda päeva jooksul: hommiku- ja õhtupoole toas 45 minutit, päeval õues paar, max 4 tundi (kahjuks enamasti ikka vahepealsete ärkamistega)

-ila tuleb ikka meeletult, hambaid näha pole veel

-süles vagusi ei seisa, meeldib ronida süles ja lauataga istudes peab lauapealne suures ulatuses lage olema, muidu tehakse puhas vuuk, mis põrandale, mis suhu

-jutustab hea tujuga palju ja magama jäädes jorutab omale unelaulu

-uinub enamasti ise, vahel on vaja kätt kõhu peal hoida või vahel õhtupoolsel ajal lausa süles kiigutada

-kui on hea tuju, siis naeratab suure suuga kõigile, kahjuks aga hea tuju saab kiiresti otsa ja siis on ainult üks virin ja jorin

Kõige suurem lemmik on tal ikkagi suur venna. Aga ka issit õhtul läbi akna vaadates hakkavad käed-jalad siplema ja kukub jutustama. Lemmikajaviide on siiski perekondlik jooks: Karl jookseb ees ja Sannu järel, emme või issi süles muidugi. Aga siis tal ka käed-jalad käivad nagu ise jookseks.