Tallinnas sai käidud. Perekond küll jagunes pooleks - issi ja Sandri jätsime koju, et meil natuke lõbusam oleks:) Meil oli seltsiks mamma, onud ja Janna ning vanaisa tigubuss. Kohvikus kui sellises me tegelikult ei käinudki (Ülemiste keskuse söögikohta ma just kohvikuks ei nimetaks), aga loomaaias sai käidud küll. Karl pidas ennast kogu pika reisi väga tublisti üleval.
Esimene päev kulus peamiselt sõitmisele, paar tundi jalutasime siiski ka Ülemiste keskuses ja õhtul sõime tädi uues elutoas kooki. Karlile oli seal õnneks mänguseltsiline ka, aasta noorem poisiklutt, keda ka Sannuks kutsutakse. Karli tuttuute klotside pärast läks neil küll riiuks, aga muidu möllasid omaette väga vahvalt. Karl vanema ja targemana pidi teda küll paar korda korrale kutsuma. Ööseks maandusime Maardu servas asuvas imearmsas majas. Karl jäi üsna ruttu magama.
Teine päev oli meil reserveeritud loomaaia külastuseks. 
Tuletasin meelde, et mina käisin seal viimati umbes-täpselt 10 aastat tagasi, kui ma laulupeol käisin. Ja päris palju on ikka muutunud. Karl pidas ka vapralt vastu, poole maast jalutas ise maha, alles lõpus oli nõus kärusse istuma. Alguses vaatas küll huviga, aga mida aeg edasi, seda kiiremini ta hakkas puuri juurest puuri juurde jalutama ja kui talle kedagi näidati, siis vastas, et ta nägi juba:). Hiljem kodus memuaare rääkides ütles, et ahvid meeldisid talle kõige rohkem, elevandid ja ninasarvik ka, aga krokodilli ta rohkem näha ei tahaks. Lasteloomaaed tundus talle ka meeldivat, kuigi notsu on tal ju endal kodus laudas ja tibud on meil ka olnud. Aga kilpkonnale tegi Karl kop-kop, see oli tema sõnul kõva nagu kivi! Lõpuks ei jaksanud täiskasvanudki õieti enam midagi vaadata ja käia. 
Mõtlesime siis, et lebotame veidi Kadrioru pargis. Seal sattusime kogemata laste mänguväljakule, kus Karl rõõmsalt oma tund aega ringi rahmeldas. Küll laskis liugu, küll õpetas teisi liivaga mängima.
Õhtusöögi ajaks jõudsime jälle tädi juurde, seekord oli ikka Tallinna tita (nagu Karl ütleb) ka kohal, nii sai noorim sugulane üle vaadatud ja tädipoja uus elamine ka. Õhtu lõpuks jõudsin veel kambakese Tallinna esindusega Nõmmel veini juua, juustu süüa ja juttu rääkida, väga tore oli jälle üle pika aja näha. Tagasi Piritale jõudes Karl juba magas.
Tuletasin meelde, et mina käisin seal viimati umbes-täpselt 10 aastat tagasi, kui ma laulupeol käisin. Ja päris palju on ikka muutunud. Karl pidas ka vapralt vastu, poole maast jalutas ise maha, alles lõpus oli nõus kärusse istuma. Alguses vaatas küll huviga, aga mida aeg edasi, seda kiiremini ta hakkas puuri juurest puuri juurde jalutama ja kui talle kedagi näidati, siis vastas, et ta nägi juba:). Hiljem kodus memuaare rääkides ütles, et ahvid meeldisid talle kõige rohkem, elevandid ja ninasarvik ka, aga krokodilli ta rohkem näha ei tahaks. Lasteloomaaed tundus talle ka meeldivat, kuigi notsu on tal ju endal kodus laudas ja tibud on meil ka olnud. Aga kilpkonnale tegi Karl kop-kop, see oli tema sõnul kõva nagu kivi! Lõpuks ei jaksanud täiskasvanudki õieti enam midagi vaadata ja käia. Mõtlesime siis, et lebotame veidi Kadrioru pargis. Seal sattusime kogemata laste mänguväljakule, kus Karl rõõmsalt oma tund aega ringi rahmeldas. Küll laskis liugu, küll õpetas teisi liivaga mängima.Õhtusöögi ajaks jõudsime jälle tädi juurde, seekord oli ikka Tallinna tita (nagu Karl ütleb) ka kohal, nii sai noorim sugulane üle vaadatud ja tädipoja uus elamine ka. Õhtu lõpuks jõudsin veel kambakese Tallinna esindusega Nõmmel veini juua, juustu süüa ja juttu rääkida, väga tore oli jälle üle pika aja näha. Tagasi Piritale jõudes Karl juba magas.Kolmandal päeval käisime Rotermanis, ronisime Oleviste torni, jalutasime Vanalinnas ja siis võtsimegi suuna jälle linnast välja. 
Reisimoona täiendamine ja lõunapaus Laagri Maksimarketis ning edasi Haapsalu poole. Kuigi ta on nii lähedal, polnud ma siiani seal kunagi käinud. Karl väsis poole tee peal ära, nii et temal jäi Haapsalu nägemata, aga teised käisid lossihoovis ära. Väga armas väike linnake see Haapsalu. Ja siis viis tee juba Virtsu. Seal saime päris kaua praamisabas oodata. Väga mõnus oli kojujõudes jälle issit ja Sannut kallistada. Mamma lubas reisi korrata, kui Sannu ka loomaaia-ealiseks saab.
Reisimoona täiendamine ja lõunapaus Laagri Maksimarketis ning edasi Haapsalu poole. Kuigi ta on nii lähedal, polnud ma siiani seal kunagi käinud. Karl väsis poole tee peal ära, nii et temal jäi Haapsalu nägemata, aga teised käisid lossihoovis ära. Väga armas väike linnake see Haapsalu. Ja siis viis tee juba Virtsu. Seal saime päris kaua praamisabas oodata. Väga mõnus oli kojujõudes jälle issit ja Sannut kallistada. Mamma lubas reisi korrata, kui Sannu ka loomaaia-ealiseks saab. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar