Peep

TV tundis huvi, kuidas pardipojal läheb. Läheb ka. Natuke ikka on kasvanud, aga ujuda ta õieti ei oska. Või õigemini ujuda oskab, aga ta läheb hirmus märjaks vees. Pärast on nagu uppunud kassipoeg ja kuidagi ei kuiva ära. Pean ta siis riide sisse mässima. Ei tea, kas tal on mingi ainepuudus või milles asi? Pardisuled ei tohiks ju vett ligi lasta? Aga kärbseid sööb heameelega, samuti leiba-saia, pudrujäänuseid, kalaraasukesi ja muna. Internetist püüdsin infot leida ristpartide kohta ja avastasin, et ta sööb adruvallist leiduvaid väikseid selgrootuid, aga kust ma talle neid siin võtan. Elab meil köögist kasti sees, päeval on õues kastiga. Issil pole aega olnud talle õuesjalutamise puurikest ka teha. Vahel ma ikka lasen ta õues jalutama, aga enamasti tahaks ta kuhugi põõsa alla peitu minna. Ärkab koos päikesega ja nii pistab ta juba 3-4 ajal kisama, et ta tahaks süüa saada. Päeval ka hakkab valju häälega siutsuma, kui kausike tühi. Aga õudne lagastaja on ta küll. Sõnnikut teeb omajagu ja lisaks selle vee seest toidu lödistamisega on ka pool kasti põrandat ligemärg. Karlile ja Sandrile ta igal juhul väga meeldib. Sander püüab igal võimalusel tema kasti najale end püsti ajada ja hakkab siis teda kastist taga ajama. Karl annab talle süüa ja tahab ikka ujuma panna. Eks paistab, kuidas ta kasvab. Augustis peaks ristpardi poeg olema juba lennuvõimeline.