Selleteemaline postitus on juba ammu meeles mõlkunud, aga nagu ikka, aega pole olnud kirja panna.
Tegelikult on emaks saamine tohutu elumuutus, aga samas toimub see nii loomulikult, et pärast ei mäletagi, et oli elu enne lapsi. Vahel mõtlen mõne sündmuse kohta, mis oli enne laste sündi, et aga kus nemad sel ajal olid.
Põhiline muutus on muidugi see, et ma ei ole enam oma aja peremees. Pea kogu aeg tuleb lastega tegeleda, oma hobid tuleb mõneks ajaks tahaplaanile suruda. Kuigi samas ega täitsa loobuda ka ei saa, vahel ikka on vaja oma kvaliteetaega, et mõistuse juures püsida.
Alguses tahtsin kirjutada, mida ma kõike teha ei saa, aga siis hakkasin mõtlema, et päris nii see ju pole, lihtsalt tegevused on natuke asendatud.
Mul ei ole aega raamatuid lugeda. Tegelikult loen ikka, vahel lausa päevas pea 10 raamatut läbi, või loen isegi ühte raamatut 10 korda. Aga need raamatud on rohkete piltide, trükitähtede ja mitte üle paarikümne lehekülje ehk siis lasteraamatud. Kusjuures lasteraamatuid on ka väga erinevaid, mõned on väga ladusalt ja lastepäraselt kirjutatud, teistes on väga keerulised laused (nt originaalset "Karupoeg Puhhi" on väga raske lugeda) ja naljakad sõnad (nt metalne hiiglane). Karlile millegipärast meeldib üks luulevormis kirjutatud raamat "Väike Mai", see on ikka mitu-mitu lehekülge pikk, aga ta võib seda praktiliselt peast tsiteerida.
Mul ei ole aega internetis käia. Vale puha! Eriti talvepoole, kui me tubasemad olime ja Karl veel ise arvuti taga midagi teha ei osanud, võisin päris palju arvuti taga istuda, aga ainult teatud sinise jänese ja tema sõprade tegemisi jälgida. Mingil ajal avastasin, et saab ka mitu akent korraga lahti olla, nii et Karl vaatab Jussi ja mina saan blogisid lugeda.
Ma ei vaata telekat. Muidugi vaatan. Lastesaateid ja multikaid. Igapäevasest telekavaatamisest olen juba ammu loobunud, ei jälgi ühtegi saadet ega seriaali ning ei mäletagi, millal ma viimati mõne filmi algusest lõpuni vaatasin. Ei, siiski, vist veebruaris vaatasin Ray Charlesi eluloofilmi ja hommikuti juhtub, et vaatan "Südameasja" (nii mõnus seriaal). Uudiseid peaks tegelikult ikka vaatama, et ilmaeluga end kursis hoida, aga ka selle jaoks pole aega ega tähelepanu. Ja tegelikult ülejäänud telepurgi poolt pakutava virrvarri mittevaatamisega ma polegi midagi kaotanud, pigem võitnud. Kui lastepilguga igasugu filme vaadata, siis enamusi ma lastel vaadata ei lubaks. Aina kaklemine, tulistamine, ropendamine, seks jne jne. Pole siis ime, et lapsed nii vägivaldseks kasvavad, kui telekas lapsehoidjaks on. Isegi need lastekanalitel näidatavad multikad on väga kahtlase sisuga. Aina üks tulistamine ja võitlus ning mingid müstilised elukad. Võib-olla olen liiga naiivne, aga mina ootaks multikatest pigem armsaid loomi või lapsi, kes õpetaksid lastele õiget käitumist või nt loodust.
Magada ei lasta. Tegelikult algab minu ööuni küll kell 10 ja kestab u kella 8-ni, aga sellist tunnet küll pole, et ma olen nüüd täiesti korralikult välja puhanud. Öö jooksul tuleb ikka mingi 3 korda ärgata, et Sander uuesti uinutada. Ja poole aasta tagust lõputut õudusunenägu ei taha meenutadagi. Oli öid, kus praktiliselt ei saanudki magama ja 5 tundi oli juba ülihea. Tööinimestel on lootus, et vähemalt nädalavahetusel nad saavad une täis magada, mul on aga oodata veel kaua. Karl hakkas öö läbi magama alles 2,5-aastaselt.
Käsitöö jaoks tõesti praktiliselt aega pole, see on täitsa tõsi. Mul on ikka 10 asja pooleli ja veel 100 plaanis, aga tegudeni ei jõua. Vahel sõrmed hirmsasti sügelevad, aga pole mahti maha istuda ja lõngakera välja otsida. Kui päevas ühe reakese koon, on hästi. Õmblemisega on aga veel keerulisem, seda niimoodi ei tee, et täna üks õmblus, nädala pärast teine. Pühapäevad on mul tänu issile natuke vabamad, aga isegi kui plaanin terve päeva ainult käsitööle pühendada, ei tule sellest midagi välja. Ikka on vaja pesu triikida või teen süüa või tegelen lastega. Kirun ennast, et miks ma käsitööga varem ei tegelenud, kui mul aega oli, ja lohutan end sellega, et kunagi kaugel-kauges tulevikus on lapsed suured ja küll ma siis õmblen-koon-heegeldan-pärlendan.
Kodust väljasaamisega on ka keeruline. Ka sellepärast, et me siin metsas elame, mitte ainult laste pärast. Päris keeruline on 2 lapsega linnas liigelda ja siis peab veel arvestama Sandri söögi- ja uneaegadega. Varem oli ka välistatud see, et ma üksi kuhugi kauemaks lähen, nüüd on selles suhtes vabamad käed, võin isegi ööseks küla peale jääda, kui tahan. Aga praeguste plaanide kohaselt tundub, et veel enne juuli lõppu saab üle pika aja pealinna väisatud. Koos pudinatega on menüüs loomaaed ja sugulaste-tuttavate külastamine.
Kõige selle lõppu pean ikka kinnitama, et hoolimata kõigest eelpool kirjutatust, ei vahetaks ma emaks olemist mitte millegi vastu. See on nii armas, kui Karl tuleb ja kalli-kalli teeb. Ta toob mulle lilli ka vahel. Karl pakub ikka abi toimetamistes ja tal on suur ise-teha-tahtmine. Karli laulujorud ja jutuvada. Nii hea on vaadata, et näe, alles ta ei osanud ja nüüd saab juba ise hakkama. Või avastad mõne uue väljendi või sõna tema jutus. Sandri päikseline naeratus ja kuidas ta kohe ukse poole tormab, kui mu häält kuuleb.
Kuna fotokas on ikka minu käes, siis minust koos lastega praktiliselt pilte polegi, aga on vanaemast:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar