Karl Maamees

Karl on tõsine maapoiss. Pole tööd, kus ta käsi külge ei lööks.

Võhmal on mitu korda päevas vaja laudas käid ja vasikas, notsud, tibupojad ja lehmad üle vaadata. Kõige rohkem meeldivadki talle lehmad, küsib muudkui vanaema sülle ja tahab neile pai teha.

Sõrves on vaja lambaid õuepealt ära ajada, kuna nad arvavad, et nad on vabapidamisel ja tohivad igal pool süüa. Selle juures on Karl asendamatu abimees, teeb väga kurja häält ja vehib kätega. Ükskord aga juhtus, et Karl ajas lambad küll õuepealt ära, natukese aja pärast vaatan - tuleb Karl üle õla kiigates ja lambad tema järgi:)Kärutada aitab ta igasugu asju, meeldib nii ise käru lükata, kui ka käru peal sõita.

Põkaga on ka põnev sõita.

Veel aitab ta kartuleid tuua ja sorteerida, puudekorvi tassida ja tibusid sööta. Armastab puid ahju toppida, nii et nii sauna kui ahjukütmisel oleks temast suur abi, kui ta neid puid sealt enam välja ei tahaks võtta:). Kõige rohkem on aga tegemist Reksi korrale kutsumisega.

Selline tubli maapoiss on meie Karl. Viimase aja uued oskused on ka kikivarvul käimine, tantsimine, (ka tuka loopimine), annab patsu ja terekätt, ütleb "see" ja "seal", ise näitab näpuga suunda. "Pats kakku" mängime ka, aga tema kakud lähevad toorelt suhu, mõnusat matsutamise häält tehakse selle juurde.

Fantastiline nädalavahetus

"Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab...." kõlas mu kõrvus, kui pühapäeva hommikupoole kodu suunas sõitsin. Oh, kuidas ma ootasin, et teid jälle üle kuu aja näha saaks! Ja kokku saades on tunne, nagu poleks see üldse nii pikk aeg vahepeal olnud, nagu oleks alles eile kohtunud. Nii tore oli. Ja Karl oli vanaemaga tubli poiss olnud. Ja pühapäeval oli fantastiliselt ilus sügisilm, mille veetsin osaliselt metsas seenel. Mida veel ühelt nädalavahetuselt tahta? Nujah, natuke und võib-olla ainult:)

Siin ja seal ja igal pool

Nii võib öelda meie asjade kohta, mis Tartust Saaremaale jõudsid, ning siin sõbralikult kahe elamise vahel ära jagati. Muist on siis Sõrves ja teine osa Võhmal, ise oleme ka kord siin, kord seal. Kastide ja kottide otsas elamine pole kuigi tore. Aga ehk kunagi (kauges tulevikus) saame oma kodu ka. Aitäh Maailmaparandajale ja Laisikule Priiduga, kes meid soojalt tervitama tulid ja kellega 1. september traditsionaalselt tähistatud sai!

Blogimisega on ka nii, et enne ei olnud mul oma läpakat, kust pilte saaks ja see vana arvuti kodus oli niiiii aeglane. Vahel kui oleks tahtmine kirjutada, siis ei ole aega, Võhmal pole jälle netti ja siis juba ununeb ära, millest ma üldse kirjutada tahtsin. Ju siis ei olnud nii hirmus oluline.
Mis me vahepeal teinud oleme. Karl sai lõpuks enne suuri sügisvihmu omale isikliku liivakasti. Rääkisin juba suve alguses, et oleks vaja, tegemine võttis vennal lõpuks aega ainult pool päeva. Kuigi alguses tunduse see talle väga meeldivat, on sellega vist jällegi nii nagu enamuse teiste mänguasjadega, et emme-issi tunnevad sellest suuremat rõõmu. Vend ise ehitas ka ükspäev seal suurt kindlust. Kusjuures meil väiksena liivakasti polnudki, ainult liivahunnik. Nüüd oleks veel kiike vaja.

Karl sai ka esimese juukselõikuse osaliseks. Sünnipäeva paiku lõikasin tal natuke tukka, nüüd aga igalt poolt. Kohe poisilikum väljanägemine sai.
Karl on väga asjalik poiss. Toimetab aga ringi, tõstab asju ühest kohast teise, mängib (õigemini küll rohekem kiusab) kassiga ja Reksiga. Pilt sellest, kuidas Karl aitas hapukurki teha meil. Toppis kurke purki, võttis jälle välja ja nii mitu korda, vahepeal hammustas ka mõnda.

Öösiti ei taha kahjuks magada eriti ja vahepeal oli ka päeval suht jonnine. Kui kaeban issile, et Karl viriseb ja jonnib, ütleb issi alati selle peale, et hambad. Suus on tal neid praegu 11 ja ju siis ülejäänud ikka ka vaikselt kasvavad. Sõnu tal ei ole peale "aitähi", mida öeldakse iga võimaliku asja ja tegevuse peale: söögiampsu, piimatassi, hambapesu, pepupesu, toolilt maha tõstmise jne jne peale. Ka kassile, kui talle söögikaussi mööda maja ette tassitakse ja Reksile, et tema suust õuna kätte saada. Muud asjad on "mmm" ja "täda-tät-tät-tät", vahel seletab ka väga valju häälega väga pikalt.

Uuemaid pilte võite näha siit.

Heh, mis mina avastasin. Vahetasin oma blogi aadressi trükkides omavahel ära 2 tähte ja sattusin hoopiski siia:)

Tagasi Saaremaal ehk lapsepõlve radadel

Viimane Saaremaale sõit oli ikka täie ette, praamisabasse jäime seisma täpselt Virtsu sildi alla. Ekstrapikk saba tekkis peale tavapärase reede veel pikema nädalavahetuse pärast, aga ennekõike vist seetõttu, et Viire ei sõitnud tükk aega. Meie Karliga pääsesime tänu eespool olevale tuttavale 2-tunnise ooteajaga, issil läks 4 tundi. Kusjuures mandril me polegi enne järjekorras seisnud, vähemalt mitte väljaspool sadama territooriumit. Pilt siis Karlist järjekorras. Kusjuures ta pidas end pika ja väsitava päeva kohta väga tublisti üleval.

Aga nüüd siis oleme Saaremaal. Päriseks. Kahju on ikka natuke teid mandrile maha jätta, aga tundub, et otsus oli õige, sest hea kerge on olla. Ja te võite meile alati külla tulla, öömaja saab alati.

Täna saime lausa fantastilise ilma osaliseks. Ja see tuli ära kasutada. Nii et Karl sai päris esimest korda merre, emme sel aastal esimest korda (22. augustil!!!).

Vesi oli värskendavalt jahe ja millimallikaid jätkus meiegi randa. Mitte just gigamallika jagu, aga paari megamallika jagu küll. Kusjuures vanasti, kui ma veel noor olin, ma küll nii palju millimallikaid ei mäleta. Neid juhtus väga harva meie randa. Kas ka märk kliima soojenemisest?

Ujumise ajal tuli nii palju nostalgilisi mälestusi meelde. Lapsepõlve suved me praktiliselt meres veetsimegi. Vaevalt saime koju ja trikood kuivama, kui juba oli jälle minek. Kusjuures minul ei olnud tol ajal ilusat sünteetilist ujumiskostüümi nagu mu Tallinna sõbrannal, vaid puuvillane, mis tähendas, et see tuli tihti üsna märjana jälle selga tõmmata. Prrr... Meil olid oma kivid ja oma ujumiskohad. Rannajoon on aga nii palju muutunud, et oma Istekivi, kus kunagi jalgu sai pestud, ma enam ei leidnudki. Punane kivi, meie lemmikujumiskoht meres, on alles. Oi, kuidas ma tahtsin sinna minna, kui ma ujuda veel ei osanud ja jalad piisavalt põhja ka ei ulatunud. See aga ei ole muutunud, et ujumiseks piisavalt sügavasse vette jõudmiseks tuleb pikalt kõmpida.

Aga reedel olen ootamatult pulma kutsutud!

Viimased nädalad Tartus

Väike ülevaade sellest, mis me siin siis korda oleme saatnud.

Mänguväljakul käinud palju, isegi mitu korda päevas vahel.

Mänguasjamuuseumis käisime. Kuigi väljapanekut vaatasin suht kiiruga, enamus aega kulus mängutoas, soovitan ka teistele. Nii lapsepõlvenostalgia mõttes. Eriti meeldisid nukumajad mulle. Miniatuursed väga tõetruud esemed.

Elvas Verevi rannas sai peesitatud ja sel aastal ka esimest korda ujumas käidud (kui modellid pole pildi avaldamisega nõus, siis andke teada).

Ning Leigo järve ääres kontserdil käidud. Unistaja poolt kirjeldatud Leigo tee nägi välja selline:

Kuid kontsert Rujaleidjatega ja õhtune järv olid seda teed väärt (Liisi Koiksoni oleks tahtnud ikkagi ka kuulda). Huvitav on see, et olen nüüd kuulnud Ruja laule nii Superstaari Taavi kui ka Jassi Sahharovi, Chalisi, Hedvig Hansoni jt esituses, Ruja enda esituses aga vaid paari laulu. (kahjuks paremat pilti ei osanud teha, see tulede, vee ja helide mäng oli kokku ikka fantastiline)

Eloga kohtusime, on teine täitsa inimese nägu, istub ja roomab ja ajab püsti.

Käisime ka Mailastega hüvasti jätmas Elva lasteaia mänguväljakul, kus tehtud pilte võib näha siin. Väga tore oli. Järgmisel suvel lubati meile Saaremaale külla tulla.

Ongi lühidalt kõik. Lisaks oleme koristanud ja asju pakkinud, mõlemad tegevused koos Karliga on suht mõttetud, kuna asjad loobitakse vastalt laiali ja kapp on jälle näpujälgi täis. Oleme ka palju Tartus lihtsalt ringi jalutanud ja nostalgitsenud, st mina, Karlil pole veel põhjust. Ilus oli, aga otsa sai. Kohtumiseni Saaremaal!

Linnavurled

Viimaseid nädalaid siis Tartus. Ja just nüüd läks suveks, kui meie enam mereääres peesitada ei saa. Nii et kes meid veel näha tahab Tartus, on oodatud külla või kutsuge meid külla:)

Pildid, mis Pireti ja Mattise suurejoonelisel sünnipäevapeol minu fotokasse olid sattunud (enamus mitte minu tehtud), on üles pandud siia (uus aadress, kuna selgus, et eelmine album on täis). Kusjuures millegipärast pole ühegi pildi peal sünnipäevalapsi endid.

Asjalik päev

Kuna vahelduseks vihma ei sadanudki, siis olime Karliga väga asjalikud. Kõigepealt sai peenraid rohitud.

Ja üks õige ema ikka teeb enne pilti, kui lapse puhtaks peseb:)

Õhtupoole sai koos ema ja Karliga seenemetsas käidud. Karli esimene kord metsas. Enamuse ajast küll tassisime teda süles, aga käis ka omal jalal, hea pehme kukkumine ka sambla sisse.

Vihmapühad

Eile kallas terve päev läbi vihma alla, et see vesi sealt taevast ka otsa ei saa. Kuidas sa suvitad selliste ilmadega?

Nädalavahetus möödus mul seekord eriti vaikselt - olin üksinda kodus. Ok, tegelikult mitte päris üksinda, kuna mul on ju alati Karl, lisaks veel minu 80-aastane vanaema (kes annab teise lapse mõõdu välja), kass vahelduva eduga (talle ei meeldi õieti kumbki laps) ja lambad. Aga tegelikult üksinda maal on ikka päris igav. Alles linnast tulnuna naudid tõesti iga vaikusehetke ja puhta õhu sõõmu, aga pikapeale ainult sääskedest seltsiks ei piisa. Seega suundusimegi pühapäeval Karli ja kahe vanaemaga Taritusse laulupeole. Seal nägime muuhulgas ka laulvat Laisikut.

Karlile meeldib hirmsasti vaarikaid süüa. Kui me vaarikapõõsast niisama mööda läheme, näiteks posti tooma, siis sirutab käe välja ja pistab kisama. Ta üritab ise ka marju põõsa pealt kätte saada ja oma väikeste näpukestega see isegi õnnestub, kuid alati ei ole need punased, mis näppu jäävad. Tikritega on lihtsam, kuigi need torgivad, on kõik marjad söödavad. Ning kui ema venna sünnipäevatordi jaoks marju oli korjanud ja Karl kogemata koos ämbrikesega üksinda kööki jäi, olid varsti kõik vaarikad otsas, osad kõhu ja näo peal ka, mustsõstrad aga olid välja praagitud ja maha loobitud.

Üks ametlik teadaanne on ka, kes kogemata pole veel kuulnud. Me kolime Saaremaale tagasi ja hiljemalt 1. septembriks oleme me uuesti saarlased. Meid Karliga võib esialgsete plaanide kohaselt Tartus viimaseid kordi veel kohata alates 6. augustist paari nädala jooksul, peale seda võib ainult Saaremaale meile külla tulla.

Saaremaine vaikelu

Endiselt puhkame Saaremaal, kuid kui te imestate, et mind msn-is näha võib, siis meie jumala poolt hüljatud ääremaale on ka lõpuks jõudnud internet!!! Eesti Energia poolt pakutav Eestit 90% (või oli koguni 99%?) ulatuses katma pidav Kõu kahjuks Sõrve säärde ei levi, aga Elion aitas hädast välja. Nii et täitsa inimese tunne tuleb peale siin.

Tegelikult on suvel (Saare)maal ikka fantastiline. Merre pole küll senini saanud, häbi tunnistada, aga kui isegi harvadel päevadel päike paistab, siis vali tuuli on ikka mereääres ja vähemalt Karli jaoks liiga külm. Aga see-eest on mõnus murupeal lebotada ja Karlil ringi jalutada, varem sai peenralt maasikaid süüa (rohkem küll mina sõin, kuna Karl paistis nende vastu kahjuks allergiline olevat), nüüd maiustame vaarikate, tikrite, värskete herneste ja porganditega.

Ning eht-saarlaslikult on lestakala söödud.

Väike kultuuriprogramm oli ka. Pulma-aastapäeva puhul sai linnas hängimas käidud ja üle pika aja Laisik ja Maailmaparandaja üle vaadatud, hiljem järgnes väike bowling ja tort parkimisplatsil:).

Ning Karl jäi esimest korda pikemaks ajaks vanavanemate hoolde, kui emme-issi Rannapi kontserdil käisid. Rannap oli muidugi oma tuntud headuses, kuid Taavi osas läheb mu arvamus Unistaja omast lahku - ta võiks väheke laulmist ikka õppida enne ja mitte ainult karjuda. Kuigi telekast nähtu põhjal (ei, ma ei fännanud saadet, lihtsalt paar korda juhtusin nägema) arvasin ma temast isegi halvemini, nii et ta pisut tõstis oma mainet minu silmis. Ja tegelikult Ruja laulud sobisid talle. Kaarma kirikus pesitsev pääsuke aga ei tundunud muusikast eriti heal arvamusel olevat, lendas ärritunult pea terve kontserdi kirikus ringi.

Karlile meeldib koerte ja kassidega jutustada ning kanu taga ajada. Algul ta Reksi kartis pisut, aga hiljem läks juba ise teda patsutama. Reksile meeldib ka, kui keegi temaga tegeleb, kassidele aga ei meeldi see patsutav ja valjuhäälne väike tegelane, kes võib äkki sabast tirida ja põgenevad tema eest.