Raporteerin vahepeal

Suvitame ikka, kuigi ilmad meid ei soosi, merre pole ikka saanud. Maasikad on valmis ja sääski väga palju õnneks pole. Täna anti emmele vaba päev linnapeal laiamiseks, et lõpukingiks saadud Spa pakett ära kasutada. Üks päev ma juba kärutasin Karliga pool päeva linnas, väga pisike ja igav tundub kodune Kuressaare.

Nii pea me Karliga ilmselt Tartusse tagasi ei tule. Vanavanaema on ka minu valvata ja Karlil rohkem ruumi ringi joosta. Just seda ta peaaegu teebki. Käib igal juhul väga kindlalt ja tahaks juba joostagi, aga jalad ei jõua hästi järele veel. Näpust kinni hoides meeldib ka ikka veel patseerida, kuigi saaks ka üksi hakkama. Saaremaale tulles võttisp raami peal täiesti võõrastel naistel käest kinni, et vaja nüüd jalutama minna. Kass ja koer meeldivad talle hirmsasti. Muudkui seletab neile valju häälega ja tahab patsu-patsu teha. Vaene kass ei julge enam tuppa tullagi hästi.

Vahepeal oli mul veel üks hoolealune. Mitu aastat on juba üks part meile kuuri pesa teinud, seekord oli üks päris pisike poeg maha jäänud. Pakkusin talle siis süüa-juua ja panin kasti elama koos vana pesaga, aga kahjuks kadus ta sealt ikkagi ära. Ei tea, kas sai kass ta kätte või põgenes ise.

Praeguseks over and out, varastan niigi ema töö juurest netti, sest meie tsivilisatsiooni äärealal asuvas majakeses veel internetti ei leidu, kuigi lootust on. Päikest teile!

Puhkusele

Täna saan siis mina ka lõpuks lõputunnistuse kätte. Aega võttis, aga ära tegin. Ja pühapäeval suundume Karliga Saaremaale puhkama. Merevette sulistama ja sääski söötma. Ei oska öelda, millal tagasi tuleme, aga alati võib meile saarele külla tulla. Äkki hakkabki igav muidu.

Ahjaa, Karl hakkas eile pärisel käima. Enne tegi aeg-ajalt mõned sammud, näpust kinni hoides aga jalutas päris pikalt ja meeldis ka. Eile aga liikus vist vaid paar korda käpuli, muidu aina püsti. Taaruvalt küll veel ja vahepeal otsib tuge, aga ilmselt väga meeldib see uus asi, nii et terve päev tiirutas ringi. Nüüd on see asi, et kui temaga jalutada, ega ta siis sinna ei taha minna, kuhu minagi, ikka omas suunas. Kingapoes oli tükk tegemist, et teda ära saada sealt, ikka pöörab otsa ringi ja tagasi:)

Lõpuks ka kraad käes

Bakalaureuse kraad siis, kuigi hetkel ka shampusest võib-olla natuke alkoholikraade veres. Aga jah, nüüd on tõesti tehtud. Närv oli ikka sees, hommikul ei saanud isegi magada, kuigi Karl üle mitme öö otsustas rahulikult magada. Ja siis veerand tunnikest enne kodust lahkumist avastasin, et hommikul oli retsensioon saadetud. Südamekloppides avasin faili ja .... hinne C. Nujah, tuju ikka langes mitu pügalat. Aga juba audikas istudes ei olnud enam närvis ega pettunud, kuidagi täiesti rahulik ja isegi ükskõikne tunne oli - saagu, mis saab, kehvemat hinnet ikka ei panda. Rahvast oli kohal vähe, peale kaitsjate veel üks kuulaja alguses, hiljem mõned lisandusid, retsensentidest ainult Tanel, komisjonis Toja ja Kirsimäe, lõpupoole tuli alles Mander. Aga suureks üllatuseks sain ikkagi vastu retsensendi tahtmist (kes muuhulgas on töökaaslase naise hea sõbranna ja endine naaber ning sama juhendajaga magistritöö teinud) hindeks B. Olin küll kogu tegemise aja endale korrutanud, et tähtis pole hinne, vaid see, et lõpuks kooli läbi saab, aga ausalt öeldes C oleks olnud väike pettumus ikkagi, eriti kuna töö tulemuste osas retsensendil sisulisi etteheiteid ei olnud, peamiselt oli välja toodud, et kirja- lausestus- ja vormistusvead. Nujah, oleks ehk saanud ju natuke paremini ka, aga mis tehtud, see tehtud.

Nii et homme, so reedel, olete kõik oodatud Liina juurde kella 7 ajal, et natuke tähistada ja lõõgastuda. Kaasa võtta hea tuju ja kui vaja, siis selle tekitamiseks vajalikud vahendid oma maitse järgi. Liina lubas pannkooke ka teha:)

Karl Aastane

Märkamatult on esimene aasta Karliga mööda läinud. Alles see oli, kui me vihmalõhnalises öös Toomele sünnitama läksime, nüüd võib Karl peaaegu ise sama teed tatsata. Tegelikult ta veel päris ei käi, kuigi harjutab ja üle toa suudab iseseisvalt veidi kõikudes tulla. Asjalikke sõnu on vaid 1 - mäm-mäm, kuigi jutustab omas keeles küll pikalt. On 80 cm pikk ja kaalub 11,250 kg. Üldse väga asjalik - meeldib kõiksugu asju kuhugi sisse toppida, samas jälle laualpealne, riiulid, mähkmepakk ja pesukauss tõstetakse asjadest tühjaks, nagu väike tornaado käib üle toa. Peitust meeldib hirmsasti mängida, peidab end aknalaual kardina taha, aga ka diivanikatte alla, emme rippuva hommikumantli saba alla või tugitooli taha. Põhimõte on lihtne - kui Karl meid ei näe, siis meie ei näe teda ka, mis siis, et jalad paistavad ja ise vaikselt kihistab naerda. Väljas murul nopib rohuliblesid ja võililli, paneb ise suhu ja pakub emmele ka süüa.

Ja vankriga meeldib nii sõita.

Tehtud

Sain oma lõputöö siis lõpuks valmis. Uskumatu, vahepeal juba kartsin küll, et ega sellest ikka ei tule õiget asja. Ja mis veel uskumatum - ma sain selle nädal aega varem valmis! Instituudis tehti ka suured silmad. Õigemini kõigepealt, et nojah, eks me võtame vastu (geograafide tähtaeg oli eelmisel päeval, ilmselt arvas, et ma hiljapeale olen jäänud), siis aga et oi, see ju keskkonnatehnoloogia oma, teil ju nädal aega aega veel! Nojah, ega ma päris 100% rahul temaga pole, aga ega selle nädalaga ma teda sisuliselt paremaks poleks kirjutanud, ei oska lihtsalt arukamat juttu ajada. Töö ära andes oli küll korra tohutu kergendustunne, pärast aga hakkasin mõtlema, et kas ma poleks ikka paremini saanud. Aga mis tehtud, see tehtud. Nüüd on veel kaitsmine ka üle elada ja siis lõpuks saab ka minul kool läbi!

Vahepeal on ootamatult kevad saabunud, õigemini viimaste päevade temperatuuri järgi lausa suvi, aga õhk on paks sirelite ja toomingate lõhnast ning Toomel laulavad ööbikud. Sellega seoses on tohutu Saaremaa igatsus tulnud ja linnas kohe üldse ei meeldi. Tohutu müra on väljas kogu aeg, Karl vankris magada ei saa pikalt. Isegi toas ei saa, kuna naabermaja katust vahetatakse ja selleks on vaja hommikul kell 7 kraanaga müristada ja päev läbi kolkida. Karliga pargis murupeal mängida ei saa, kuna ei või kindel olla, et seal pole hetk tagasi kellegi kutsu pissinud või veel hullem, mõni meesterahvas. Kahjuks enne lõpuaktust kuidagi Saaremaale ei saa, eks tuleb siis vastu pidada.

In memoriam

Endel Prei 23.10.1930-10.04.2007

Eile lahkus meie seast minu kallis vanaisa.

See pilt on tehtud tema 75. juubelil. Just sellise naeratava ja alati lõbusas tujus olevana ta mulle meelde jääbki, sest niisugusena ma teda viimati jõulude ajal nägin. Siis oli ta pealtnäha veel täiesti terve. Märtsi algul kodus käies jäi nende juures käimata, kuna vanaema ei olnud kodus ja uudis vanaisa halvenenud tervise kohta jõudis minunu alles ärasõidul. Nüüd muidugi kahetsen, aga nagu tihtipeale juhtub, on nüüd liiga hilja.

Vanaisa oli kogu elu tehnikamees, kuldsete kätega võiks öelda. Ei olnud asja, millega ta hakkama poleks saanud - olgu selleks mootorite remont ja ehitamine, puutöö või hoopis midagi muud. Töötas kaua õpetajana, matemaatikat ja poiste tööõpetust ja mida ta kõike andis, hiljem sovhoosis parandas autosid. Ja jõudis üldse palju. Ega siis igaüks juba pensionil olles hakkaks omale päris otsast peale maja remontima. Lisaks veel oli muusikamees, juhatas mitu-mitu aastat koori ja mängis akordioni. Ilmselt sealt mu vähene muusikaanne pärit ongi. Alati oli tal mõni lõbus jutt selle kohta, mis juhtus siis, kui Juhani auto katki läks või kuidas nad Lätis laulmas käisid. Tema käesti võis alati küsida, kui miskit ei teadnud, enamasti oskas ta vastata.

Need paar rida ei suuda muidugi vähestki edasi anda sellest, mida vanaisa oma elu jooksul teha jõudis ja mida ta meie jaoks tähendas. Teda jäävad leinama abikaasa, poeg ja tütar, 7 lapselast, 1 lapselapselaps, õde ja kindlasti veel palju-palju inimesi, kellega ta oma elus on kokku puutunud. Puhka rahus, kallis vanaisa!

Häid pühi!

Värvilisi mune kõigile!

Kevad

Minul õitseb toas ka sinilill:) Kusjuures neid õisi on pildi tegemise hetkega võrreldes praegu hoopis rohkem.
Kevad aga on kahjuks toonud ka nohused ninad meie meesperre. Kiitle veel, et Karl on novembrist saadik terve olnud.
Maibeebide kokkutulek oli ka jälle, mõned minu tehtud pildid on üleval minu albumis, hulgem aga võib neid näha huvi korral siit.

Karl Kolmhammas

Eelmisele sissekandele on tulnud nii palju kommentaare! Huvitav oleks jah meeste arvamust ka teada, nemad ju hindavad naiselikkust oma pilguga. Ise arvan tegelikult ka, et emadus teeb naised ilusaks, võib-olla ei ole neil nii palju aega oma välimisele ilule tähelepanu pöörata, aga neis on midagi ürgnaiselikku ikkagi, mis kumab läbi.
Vahepeal on Karl saanud 10-kuuseks. Ümmargune juubel. Arsti juures käisime jälle üle tüki aja. Pikkust mõõdeti 76 cm ja kaal näitas 10,61 kg. Igati tubli poiss arsti arvates. Allergoloogi juurde jõudsime ka lõpuks, kuid seal selgus vaid see, mida ma isegi arvasin - Karl on porgandi vastu allergiline.

Üles tuli esimene hammas ka, nii et nüüd on neid 3, võib juba närida küll:).
Üldiselt ta omaette tegutseda ei taha. Emme peab ikka kõrval põrandal istuma, siis toimetab küll oma purgi- ja pudelikaantega, viimasel ajal on ta ka pihta saanud, mis klotsiteoga ning rõngaste ja torniga teha, kuigi väga osav ei ole. Kuna emmel on vaja lõputööd kirjutada, siis vahepeal käis meil Pille Karliga mängimas. Täitsa hästi said omavahel läbi, Karl täitsa kilkas.


Seoses selle lõputööga ja osalt ka sellega, et meie uus läpakas ei ole meiega väga koostööaldis, teatan, et blogid lähevad õppepuhkusele (käsitöö jaoks niikuinii aega ju ei ole). Kui just vahepeal midagi äga olulist hingel ei ole, siis järgmist sissekannet võib oodata 28. mail, teemal, et kas jõudsin või mitte.

Naiselikkus vs emadus?

Teatrisse minekuks oli uue seeliku juurde vaja loomulikult uut pluusi, kuna ükski vana ei sobinud. Lõpuks leidsingi siiski enam-vähem sobiva, kuigi mitte sellise, nagu oleks tahtnud.

Riietus olemas, vaatasin ka ülejäänud välimuse kriitilise pilguga üle. Nujah, juuksuris pole jälle tükk aega käinud, aga soeng on enam-vähem, kui juuksed ära pesta. Hmm, võiks vahelduseks küüsi värvida. Millal ma seda viimati tegin? Kindlasti enne rasedust, sest küünelaki aurud pole siiski päris ohutud. Kougin kapisügavustest välja üksikud küünelakipudelid. Natuke isegi loksuvad veel, ei ole päris ära kuivanud, kuigi ühel pudelikesel teatab silt, et parim enne 1999!!! Aga küüntele siiski midagi jääb. Õhtupoole oleks vaja peale kiirkorras dushi all käimist ka natuke nägu pähe teha. Ripsmetuśś on täitsa olemas, seda ma isegi kasutan üsna tihti, aga kusagil peaks olema ka jumestuskreemi, lauvärvi ja huuleläiget. Need ema standardvarustusse ei kuulu, sest kuidas ma muidu Karli musitan ja tema mind? Oeh-jah, ei ole minus säravat hoolitsetud naisterahvast sadade kreemitotsikute, põsepunade, puudritooside, lauvärvikarbikeste ja huulepulkadega. Pole aega soengut teha, korralikult shopata, isegi dushi all käimine on keeruline, sest seda saab teha ainult siis, kui issi Karli lõbustab, muidu on ta kohe vannitoas. Ja riietuses on märksõnaks mugavus, et saaks väljas vabalt jalutada ja toas vajadusel põrandal roomata.

Emadus on muutnud mitte ainult mu välimust, rohkem vast isegi käitumist ja mõtlemist. Algul oli üsna harjumatu Karliga "lastekeeles" rääkida, nüüd aga vaata, et kipun seda hääletooni ja maneeri isegi täiskasvanute puhul kasutama. Räägin lihtsate lastesõnadega (teate küll- kiisu, aua, teeme autoga urr-urr, jne), vahel lausa lalisen talle vastu (kusjuures ühes ajakirjas keelati täiesti titale tema keelest vastata, teises aga jälle soovitati temaga tema oma keeles suhelda, nii et ei teagi, kumb on õigem). Täiesti tavaline on Karliga raamatut lugedes teha erinevaid loomahääli, vahel isegi tänaval vankriga jalutades, kui kiisu näiteks mööda läheb. Ja osav käputaja olen nüüd. Karlile meeldib emmega (või issiga) võidu toast tuppa roomata ja ukse tagant meid avastada. Ning päeva jooksul korra tuleb ikka ka hobune Karlile olla ja teda kukil toast tuppa sõidutada. Kõik selleks, et laps oleks rahul ja õnnelik. Kuid minu arvates mitte eriti naiselik, kuigi emadus peaks olema ülim naiselikkus?

Oeh, jälle sai hirmus tark jutt.

PS Panin värskemaid pilte ka üles (vt link kõrval), kuna avastasin, et viimased olid novembrikuust!