Plirts-plärts, käes on märts

No tegelikult on märtsist pool juba läbi, aga plirts-plärts jõudis pärale alles nüüd. Juba eile oli natuke kevade moodi, aga täna väljas jalutades oli juba päris kevad. Räästad tilguvad, tänavatel voolavad ojad, kõnniteedest on kohati saanud vulisevad kraavid, päike paistab ja tuulevarjus tundus päikesepaiste täitsa soe juba. Mõnus oli jalutada. Viimased kaks päeva pole tööl käinud ja tundub, et kodus olemisega võib täitsa ära harjuda. Seni pole igav veel hakanud. Olen linnas (loe poodides) jalutanud ja niisama puhanud. Eile tahtsid varblased mul kesklinnas saiakesed käest ära süüa. Päris jultunud teised ja tulevad väga lähedale. Ja mõned saiaraasud, mille raatsisin ära anda, püüdsid nad kõik lennult õhust.
Kõige selle ilusa kevade juures teeb meele kurvaks surm. Lühikese aja jooksul on meie hulgast lahkunud neli tõsiselt Suurt Meest- kõigepealt Mati Unt, siis Mikk Mikiver, natuke hiljem Edgar Valter ja nüüd siis Lennart Meri. Kurb. Lisaks sain täna teada, et meie suguvõsas on samuti üks väga tore vanaonu surnud.

"Poisslaps"

Just nii ütles ultraheli arst meile eile täiesti veendunult ja näitas, et vaadake, siin on näha. Mina ausalt öeldes ei osanud seal midagi näha, aga Margus ütles, et tema küll nägi. Arst tundus selles kindel olevat, ei mingeid protsente ega vist on. Väga tore, et lõpuks teada sai, nüüd saab siniseid riideid osta ja teda nimepidi kutsuma hakata. Ultrahelist tundsin mina arsti seletuste põhjal ära näo, silmad ja nina olid täiesti eristatavad. Selgroolülid olid hästi näha, kiiresti töötav süda ja isegi neerud ja põis olid näha, reieluu samuti. Käsi oli tal külje all, algul rusikas, siis aga liigutas kätt ja sirutas sõrmed välja. Tita on peaseisus, kaalub u 2177 g praegu ja vastab igati oma vanusele. Aga ta oli sel ajal väga rahulik ja vaikne, oleks tahtnud muidu näha, mismoodi need liigutused välja näevad, mida ma pidevalt tunnen.
Tundus, et mu unenäod vastasid tegelikkusele, nägin kolm korda unes, et tuleb poiss. Margus oli muidugi megaõnnelik. Ja mina ka. Kuidagi väga reaalseks ja lähedaseks hakkab kogu see asi saama, väga raske on üldse millestki muust mõelda.

Selleks peab konn olema, et tiigis lainetust märgata.*

Viimases blogis unustasin kirjutamata, et üle-eelmine nädalavahetus möödus meil filmimaailmas. Kõigepealt käisime kinos uut saaremaist lastefilmi "Ruudit" vaatamas. Ja tegelikult oli täitsa tore film, oleks ka ilma tuttavate saaremaiste kohtade ja inimesteta olnud. Aga suveigatsus tuli küll peale. Ja nagu tellitult hakkas Triinu juurde jõudes just film "Kuidas tehti "Ruudit"". Lastega on ikka päris keeruline sellist asja teha.
Peale väikest sportlikku pausi Eedeni bowlingus jätkus filmiprogramm. Kavas oli Eastwoodiga "Miljoni dollari tüdruk", jälle eestimaine film "Stiilipidu" ja viimasena näitas oma oskusi Vin Dieseli lapsehoidjana. Kõige parem oli jällegi eesti oma film. Huvitav võrdlusmoment tekkis ka. Kui Ruudis mängisid vaid paar tuntud näitlejat ja võtteplatsid olid kõik Saaremaal olemasolevad, siis Stiilipeol osalesid väga paljud tuntud näitlejad ja võtteplatsidega oli ka palju rohkem vaeva nähtud. Ilmselt oli küsimus ka eelarves. Aga sisu poolest sügavad mõlemad.

* Lause filmist "Stiilipidu" (kui ma nüüd filme segamini ei aja:))

Viimasel ajal millegipärast ei ole inspiratsiooni olnud, et midagi kirjutada. Mis ma vahepeal teinud olen?
Saaremaal käisin ja olin seal lausa nädal aega. Võib-olla oleks kauemgi pisut olnud, aga nii karmilt kui see ka kõlab, siis ei kannatanud ma enam vanaemaga päevad läbi koosolemist välja. Olen küll oma arvates kannatlik inimene, aga tema puhul see millegipärast ei kehti. Viimasel päeval suutsime isegi tülli minna, nii et vanaema nuttis jälle. Mina olin sellises olukorras täiesti nõutu. Ja oleks siis, mille pärast? Tema põhiline jutt, kui midagi ei lähe nii hästi kui peaks, on siis ikka, et ta ikka ei sobi meie juurde ja peaks ikka vanadekodusse minema ja me ei taha teda enda juurde jne jne. Ja siis tuleb teda lohutada, et ikka tahame ja saab küll hakkama. Ühesõnaga kuluks väga psühholoogi haridus ära, et temaga hakkama saada.
Muidu oli kodus väga mõnus. Sai sauna ja imeilusad ilmad olid.
Tundub, et rasedana ei jõua ma seltskonnaelu tempole enam järele. Õhtuti murrab uni varakult maha ja nüüd sain hirmsa nohu ka kallale. Aga ilmselt peabki varakult kodust elu harjutama hakkama, muidu on järsk üleminek võib-olla raskemgi. Tuleviku suhtes sai selgeks ka see, et me jääme vähemalt üheks aastaks veel Tartusse elama. Eks siis paistab jälle, mis edasi saab. Nii et Saaremaa peab pisut veel ootama.
Homme lähme me ilmselt viimast korda ultrahelisse ja ma olen mitu päeva juba talle rääkinud, et ta ei oleks enam nii häbelik ja näitaks meile ennast kogu oma ilus. Eks homme paistab, kas ta võtab mind kuulda. Mitte et see hirmus oluline oleks, kumb ta on, lihtsalt puhtpraktilisel põhjusel tahaks teada, kuna peaaegu kõik riided poodides on sinised või roosad. Ja siis saaks teda juba kuidagi kutsuda ka, mitte enam öelda lihtsalt tema või laps või pisike.

Lapseootusest

Hoiatan, et nüüd tuleb pikem sissekanne raseduse rõõmudest ja muredest, nii et keda teema ei huvita, võib vahele jätta.

Nii, alates 20.02.2006 olen ma ametlikult sünnituspuhkusel. Tegelikult veedan ma mõnda ega veel tööl, kuna mõningad asjad peaks ära lõpetama, et mitte Marise kaela jätta.

Hetkeseis on siis selline, et rasedust 30 nädalat, st sünnituseni jäänud veel 10 nädalat arstide tähtaja järgi. Algul tundus, et need nädalad lähevad ikka jube aeglaselt, aga nüüd on 1/4 ainult jäänud. Kõhu ümbermõõt 102 cm, kaalutõusust ma parem ei räägi:) Kuigi ega ma selle pärast eriti ei muretse, lihtsalt tuleb pärast jälle kaalujälgijate organisatsiooni pisut rahaliselt toetada, kui muud üle ei jää.
Tahaks juba kangesti lapseriideid ostma hakata, aga enamus müüdavaid riideid on sinistes ja roosades toonides, aga meie pisike oli häbelik ja ei näidanud ju oma sugu. 13. märtsil on järgmine ja ilmselt viimane võimalus enne sünnitust teada saada, nii et kannatan selle šoppamisega veel pisut.
Kõhus käib nüüd pea päev läbi üks tants ja trall, vahel saan päris valusaid vopse ribidesse ja kõhunahk aina lainetab. Aga väga armas on neid tunda. Praegugi kirjutamise ajal saadab teile morse koodis tervisi. Kahjuks ma ei tea, kas Marguse käsi mõjub eriti rahustavalt või milles asi on, aga kui issi tahab ka liigutustest osa saada, siis ta jääb tavaliselt vaikseks. Millegipärast on ta kõige aktiivsem õhtuti ja öösel peale WC-s käimist. Mis tähendab, et uuesti uinuda on väga raske ja nii ma veedangi tihti tunnikese lakke vaadates, mõtiskledes ja Marguse norskamist kuulates:) Nüüd ma võin koju jäädes hommikuti kauem magada, nii et pole hullu. Aga ilmselt on need rasedusaegsed öised ärkamised mõeldud harjumiseks ja treenimiseks.
Enesetunde poolest võiks veel küll tööl käia. Ei ole (veel?) seljavalusid, turseid ja muid vaevusi, ainult kolmandale korrusele ronimine nõuab suurt füüsilist pingutust ja aeg-ajalt vaevab õhupuudus. Pehmema madalama istme pealt tõusta on ka juba pisut vaevaline, kummardamisest ma ei räägigi ja rooli taha ka enam hästi ei mahu. Lisaks valutab üks teatud luu keha keskosas, mille olemasolust mul enne aimugi ei olnud:)
Rasedusaegseid kummalisi toitumisharjumusi ei oska ma välja tuua, mind pole need vist tabanud. Selliseid konkreetseid isusi millegi järele on küll vahel, aga neid on normaalsetel inimestelgi. Nii et heeringas jäätisega jääb minu poolt proovimata. Küll aga oli vahepeal hirmus kakao isu ja just kakaopulbri ja joogi, mitte aga šokolaadi. Seda viimast õnneks eriti ei taha, mis on positiivne kehakaalu suhtes. Küll aga sööks koogikesi. Ja aeg-ajalt tahaks kala saada, aga samas räim tomatis on täiesti välistatud, lõhngi hakkab vastu. Viimane lemmikasi on virsikukompott.
Üldiselt võiks praegu tõesti öelda, et olen õnnistatud olukorras. Lihtsalt olen õnnelik ja ootan kannatamatult. Mõtlen pidevalt pisikese peale, nii et selles mõttes on raske tööle mõtteid koondada ja keskenduda. Aga ükskõik, kui palju mõelda ja ette kujutada, ilmselt on maikuus tabav tegelikkus hoopis teistsugune. Ükspäev autoga linnas asju ajades tabasin end mõttelt, et varsti ma ei saa enam üksinda sõita ja mis ma siis teen, kui ta seal tagaistmel nutma otsustab hakata? Lohutama ju ka ei saa minna keset ristmikku? Eks see paistab siis nö töö käigus.
Peale minu kudumismaaniat on ka teised pereliikmed enne oodatavat sündmust tegevuses. Äi kõpitseb Marguse vana voodit, ema õmbleb riideid ja tekke ja voodipehmendusi ja ma ei tea, mis sealt kõik lõpuks välja tuleb, isa käest tellin mingi baldahiini konstruktsiooni. Ilmselt need viimased nädalad lähevad lennates ja ei pane tähelegi, kui juba sünnitustähtaeg käes, nii et peaks varakult valmis olema. Siit ka väike palve teile. Ma kunagi kellelegi rääkisin, et tahaksin teilt plaati, millele te paneksite oma lapsepõlvest meeles lemmiklaulud, unelaulud või siis lihtsalt mõne tänapäevasema laulu, mis seostuks teil lapsepõlvega ja sobiks teie arvates näiteks unelauluks. Ilmselt on neid pisut keeruline välja mõelda ja leida, nii siis hoiatan varakult ette:) Selline armas esimene kingitus ja mälestusese kogu eluks.
Aga homme lähen Saaremaale ja jään sinna ilmselt pisut pikemaks, kuna tööle minema ei pea:) Eks paistab, kaua ma vanaema välja kannatan. Saaremaal saab ka neti- ja blogisõltuvust välja ravida, mis mind viimasel ajal tabanud on, kuna seal need lihtsalt puuduvad, isegi arvuti taris vend kodust ära. Saabki rahulikult lugeda, värsket õhku hingata ja (jäätunud) merd vaadata.

Kullasadu Torinos

Eesti sportlased on ikka uskumatu saavutusega hakkama saanud- 3 kuldmedalit olümpiamängudelt! Kõige emotsionaalsem ja ilusam oli minu jaoks Kiku pühapäevane kuld, seda finišit vaadates tulid õnnepisarad silma. Pole midagi öelda, uhke on olla eestlane! Mul on veidike kahju Jaak Maest. Ta jääb koguaeg Veerpalust pisut maha ja seetõttu jääb varju. Kui tema sai olümpialt pronksi, siis Veerpalu trumpas ta kullaga üle. Tema oleks ka Torinost medali ära teeninud.
Aga kui muudel teemadel rääkida, siis kas olete märganud, kui pikaks on päevad veninud? Väljas on ärgates juba valge (so 7 ajal minu jaoks). Ja kas olete tähele pannud, et tihased laulavad? Kevad on ilmselt tulemas.
Ja lindude teemast ei saa viimasel ajal üle ega ümber. Vaevalt said idaranniku naftareostuses kannatanud linnud kokku korjatud ja puhtaks pestud ning see teema uudistes tahaplaanile vajuda, kui juba ähvardab meid lõunapoolt veel suurem oht- linnugripp. Täitsa hirmus, kui lähedale see meile on jõudnud. Algul ma ei pööranudki sellele suuremat tähelepanu, Indoneesia ja selle linnud on ju niiiiii kaugel. Aga linnugrippi surnud linnud Saksamaa Läänemere saarel ja Ungaris? Võtab kõhedaks. Ei lähe kaua, kui see meile jõuab ja mis see haigus tegelikult kaasa toob, ei tea vist õieti keegi veel.

Sõbrapäeva puhul

Tahtsin kõikidele kallitele sõpradele soovida kaunist sõbrapäeva! Ja tingimata lisada, et olete ühtviisi armsad kõigil 365 päeval aastas, mitte ainult täna. Suured kallid!

"Tavatult hea kontsert!"

Nii ütles reklaam ja ega palju ei eksinud ka. Tükk aega mõtlesin, kas minna või mitte, et kuidas kõhuelanik nii valju muusikasse suhtub, aga siis ikka otsustasin minna. Las tema saab ka varakult aru, mis muusika on hea:) Pealegi saime kolmekesi kahe piletihinna eest sisse.

Peale pikka ootamist siis tuli Jäääär lavale. Ja nad laulsid kõik minu kõige lemmikumad ära- "Tiivad", " Üksinduse valss" ja "Neil hommikutel". Tegelikult on muidugi kõik laulud head ja nende kitarrihelidesse võib lihtsalt ära uppuda. Ja tundus, et pisikesele ka meeldis, lõi hoolega takti kaasa:). Vennaskond oli ka täitsa tasemel, esimest korda kuulsin neid laivis. Kuigi sõnadest oli raske aru saada, kui neid just peas ei olnud, oli siiski hea kuulata. Nende koosseis on küll väga põhjalikult muutunud ja kõige üllatavam oli naistrummar.

Elu ringkäik

Matused on alati kurvad ja mõtlemapanevad. Eriti kurb oli see, et tegemist oli 40-aastase mehega, kellest jäi maha teismeline tütar. Tema hüvastijätt oma isaga võttis ka tugevamal mehel pisara silmist. Mõtlesin kirstu juures elu lõputule ringkäigule- minu ees lamas mees, kelle elutee oli lõppenud, samas andis minu sees endast märku üks uus, varsti algav elu. Ja matusekõneleja sõnad panid ka mõtlema. Kõigepealt see, et elus ei anta sulle kasutusjuhendit kaasa, igaüks peab ise mõtlema, kuidas on kõige parem elada ja oma tee leidma. Ja teine kurb tõsiasi on see, et me kunagi ei tea, millal meie tee lõppeb. Jumal annab elu ja Jumal ütleb, millal on aeg jälle puhkama minna. Ja kuidagi peaks elama nii, et sa oleksid selleks valmis. Aga kuidas?

Ootamatu Saaremaa-visiit

Eile jõudsid meieni kurvad uudised, et Marguse onu on meie hulgast lahkunud. Seetõttu tuleb ka ootamatult varajane Saaremaa-sõit ette võtta, muidu oli plaanis veebruari lõpus minna. Millegipärast just selle nädala alguses tuli just järsku selline koduigatsus peale, nii et hea meel on minna, kuigi põhjus võiks muidugi teine olla. Mina saan töö juurest kauem ära olla ja sõidan juba homme hommikul, Margus ilmselt esmaspäeval. Elu tunduski just liiga helge ja positiivne olevat.