Matused on alati kurvad ja mõtlemapanevad. Eriti kurb oli see, et tegemist oli 40-aastase mehega, kellest jäi maha teismeline tütar. Tema hüvastijätt oma isaga võttis ka tugevamal mehel pisara silmist. Mõtlesin kirstu juures elu lõputule ringkäigule- minu ees lamas mees, kelle elutee oli lõppenud, samas andis minu sees endast märku üks uus, varsti algav elu. Ja matusekõneleja sõnad panid ka mõtlema. Kõigepealt see, et elus ei anta sulle kasutusjuhendit kaasa, igaüks peab ise mõtlema, kuidas on kõige parem elada ja oma tee leidma. Ja teine kurb tõsiasi on see, et me kunagi ei tea, millal meie tee lõppeb. Jumal annab elu ja Jumal ütleb, millal on aeg jälle puhkama minna. Ja kuidagi peaks elama nii, et sa oleksid selleks valmis. Aga kuidas?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar