Viimasel ajal millegipärast ei ole inspiratsiooni olnud, et midagi kirjutada. Mis ma vahepeal teinud olen?
Saaremaal käisin ja olin seal lausa nädal aega. Võib-olla oleks kauemgi pisut olnud, aga nii karmilt kui see ka kõlab, siis ei kannatanud ma enam vanaemaga päevad läbi koosolemist välja. Olen küll oma arvates kannatlik inimene, aga tema puhul see millegipärast ei kehti. Viimasel päeval suutsime isegi tülli minna, nii et vanaema nuttis jälle. Mina olin sellises olukorras täiesti nõutu. Ja oleks siis, mille pärast? Tema põhiline jutt, kui midagi ei lähe nii hästi kui peaks, on siis ikka, et ta ikka ei sobi meie juurde ja peaks ikka vanadekodusse minema ja me ei taha teda enda juurde jne jne. Ja siis tuleb teda lohutada, et ikka tahame ja saab küll hakkama. Ühesõnaga kuluks väga psühholoogi haridus ära, et temaga hakkama saada.
Muidu oli kodus väga mõnus. Sai sauna ja imeilusad ilmad olid.
Tundub, et rasedana ei jõua ma seltskonnaelu tempole enam järele. Õhtuti murrab uni varakult maha ja nüüd sain hirmsa nohu ka kallale. Aga ilmselt peabki varakult kodust elu harjutama hakkama, muidu on järsk üleminek võib-olla raskemgi. Tuleviku suhtes sai selgeks ka see, et me jääme vähemalt üheks aastaks veel Tartusse elama. Eks siis paistab jälle, mis edasi saab. Nii et Saaremaa peab pisut veel ootama.
Homme lähme me ilmselt viimast korda ultrahelisse ja ma olen mitu päeva juba talle rääkinud, et ta ei oleks enam nii häbelik ja näitaks meile ennast kogu oma ilus. Eks homme paistab, kas ta võtab mind kuulda. Mitte et see hirmus oluline oleks, kumb ta on, lihtsalt puhtpraktilisel põhjusel tahaks teada, kuna peaaegu kõik riided poodides on sinised või roosad. Ja siis saaks teda juba kuidagi kutsuda ka, mitte enam öelda lihtsalt tema või laps või pisike.