Päev, kui Karl rääkima hakkas

Nii ütles issi eile hommikul, kui me kell 6.30 ärkasime meie äratuskella Karli jutuvadina peale. Tõepoolest, tema suust ei tulnud enam ükshaaval samu häälikuid, vaid jutt oli väga mitmekesine ja ilmekas, justkui ta tõesti räägiks mingis oma keeles, millest me kahjuks aru ei saa. Äratuskellal on üks viga- ta heliseb väga tihti liiga vara ja me pole veel leidnud nuppu, kust teda õigeks panna saaks.
Selle blogikirjutamisega on nii, et vahel tuleb väga häid mõtteid, mida võiks kirja panna ja teistegagi jagada, aga need tulevad tavaliselt sellisel ajal, kui on aega mõelda, kas siis imetades või jalutades, aga kui ma siis vahel harva arvuti taha pääsen, on mõtted enamasti ununenud.
Esmapilgul võib tunduda, et koduse ema päevad on kõik ühesugused: söödad last, vahetad mähkmeid, jalutad temaga. Tegelikult aga see päris nii siiski ei ole.
Teistele hirmutamiseks või lihtsalt tuleviku mõttes panen kirja meie tavalise päevaplaani:
*kella 8 ajal- ärkamine, algul jutustab Karl niisama, varsti aga hüüab emmet, kes siis haigutades end voodist välja veab. Mähkmevahetus, väike õhuvann ja hommikuvõimlemine, seejärel vitamiiniannus ja söömine
*8.30-9.30- massaaž (emme masseerib Karli), võimlemine (mõlemale pisut koormust), mängimine (tegelikult mängib emme mänguasjadega ja Karl vaatab), seejärel uinak
*kella 10 ajal- söömine, seejärel õue jalutama (magab paremini ringi jalutades, mitte kui emme pargis raamatut loeb, viimasel ajal aga tähendab Karli arvates jalutamine seda, et emme tassib teda süles ja lükkab vankrit ka veel)
*kella 12 ajal- tuppa tagasi ja sööma, seejärel mängimine, jutustamine, niisama ringi vaatamine ja aktiivne siputamine, jälle uinak
*kella 2 ajal- söömine, jälle mängimine ja jutustamine, uinak
*kella 4 ajal- söömine, pikem uinak
*kella 6 ajal- söömine, mängimine, issiga jutustamine
*poole 8- 8 ajal- vann
*9 ajal- söömine ja magama
*kella 4 ajal öösel- söögipaus
*kella 6 ajal hommikul-söögipaus, vahel arvab ka, et nüüd võiks üles ärgata

Umbes nii meie elu välja näeb. Muidugi ei ole siin märgitud kõiki mähkmevahetusi, krooksutamisi peale sööki ning seda, kui kaua vahel aega läheb, kuni ta magama jääb (selleks on vaja unelaulu, kiigutamist ja kussutamist, nii et suu kuivab. Ma ei saanud algul kuidagi aru, et kuidas ta ise ei oska magama jääda, kui inimene on väsinud, paneb ta silmad kinni ja magab, tema aga hakkab nutma). Kõige selle kõrvalt tuleb veel aega leida endale söömiseks, pesemiseks, samuti õhtusöögi valmistamiseks, koristamiseks, pesu pesemiseks ja triikimiseks, poes ja turul käimiseks.
Vaheldust ellu toovad nädalavahetused, kui issi on kodus, samuti (üsna harvad) külalised ning igakuised arstivisiidid. Tegelikult aga võib igas päevas midagi uut leida- on selleks siis Karli uus häälitsus või liigutus (võtab luti suust ja paneb suhu tagasi), uus objekt, mida huviga vaadatakse, uus näoilme, ilmselt tuleb neid uusi asju varsti aina rohkem. Uut aga võib märgata ka igapäevaselt jalutuskäigult, kui on aega vaadata ja märgata- kassipoeg tänavakohviku toolil, vares purskkaevul joomas, pardimamma poegadega sulistamas, pisike poiss väga asjalikult endast suurema koeraga jalutamas, mõni uus sein või aken ehitataval hoonel, aga kasvõi seda, et näe-pärnad on juba õitsenud või mis imepärane lõhn siin täna on.
Kadri Adamsonilt küsiti, et kirjelda paari sõnaga, mis teeb lapsega kodus olemise juures kõige rohkem rõõmu. Ta vastas väga armsalt, et need, kellel on juba lapsed, teavad isegi ja neile, kellel ei ole lapsi, võid sa ju rääkida, kui tore ja vahva ja fantastiline see on, aru saavad nad sellest ikkagi ükskord siis, kui ise lapse saavad. Nii et võib-olla jääb minu jutt teile ka kaugeks ja tüütuks, aga küll te ükskord ise kogete, kuivõrd fantastiline ja imearmas oma laps olla võib. Siiamaani ei tüdine teda vaatamast ning vahel tahaks ta pooleks kallistada ja päris ära musitada.

Puhkan

Saaremaal oli fantastiline olla, aga kahjuks sai see 3 nädalat puhkust liiga kiiresti otsa. Vaatasime kõik vanavanemad ja vanavanavanemad üle, käisime Saaremaa sadamas, Karl käis esimest korda restoranis ja jaanitulel, ning muidugi sai ujumas käidud (peegelsile loojangupunane soe vesi- mmmõnus.....), maasikaid söödud (jumal tänatud, et Karl nende vastu allergiline pole), isegi kartuleid rohitud ja heina tehtud, eelkõige aga lihtsalt oldud ja puhatud. Karli nutu peale on praegu öösel ärkamine isegi päris tore, kuna kella 4 ajal väljas olla oli fantastiline- täielik vaikus peale esimeste lindude, kastelõhn ja märjad varbad, õhk on värskendavalt jahe. Saaremaalt tagasi tulles ootasime aga 4 tundi kuumas autos praamijärjekorras, lõpuks ei jäänud muud üle, kui Karliga sadamahoonesse vantsida, kus ta pingil magama jäi.

Tegelikult pole minul kurta midagi, minul alles algas puhkus, 10. juulist siis lapsehooldupuhkus siis. Kuigi mjnah, puhkuseks on seda tegelikult vale nimetada, tegemist on rohkem, kui mõnel vahel tööjuures. Omad rõõmud on sellel siiski ja ma ei vahetaks seda aega millegi vastu.
Karl on meil tõepoolest kasvanud nagu noor kuusk. 1-kuuselt kaalus 5,150 kg ja oli 56,5 cm pikk, mis tegi kaaluiibeks peale sünnitusmajast kojutulekut u 1,6 kilo! Arstitädi ütles, et see on nende juures rekord. Täna kaalus ta 6,600 ja oli 60 cm pikk, nii et jälle pea 1,5 kilo juures. Aga noh, mis tal muud ikka teha, kui süüa ja magada. Tegelikult muidugi teeb ta nüüd muudki- eriti hommikuti aetakse pikad jutud maha, algul ainult täishäälikute baasil, nüüd ka juba kaashäälikuid. Kui hästi kuulata ja pisut ise juurde mõelda, võib kuulda järgmisi sõnu: õue, mämm-mämm, emme, ärrrr, laa-laa. Kui tal hea tuju on, siis on tal suu kõrvuni ja peaaegu, et kilkab, kui aga paha tuju või uni tulemas, siis oskab ta maailma õnnetuimat nägu teha, vahel nutu lõpetades veel nuuksub ka tükk aega, süda tahab lõhkeda teda nähes.
Tundub, et Karl on rohelise mõtteviisiga ja šoppamine talle ei meeldi, juba mitu korda on ta poes nutma hakanud, aga kui poest välja saame, rahuneb jälle maha ja magab edasi. Samuti saab temast seltskonnalõvi, kuna võõraste juures on enamasti koguaeg heas tujus ja naeratav poiss. Ning Hansapäevadel käies magas kogu selle rahvamelu, muusika ja mootorrattamürina sees õndsat und, samas eelmisel päeval oli mul tükk tegemist, et teda pargis magama saada ja magas ka lühikest aega.
Eile oli mul esimene vaba õhtu. Issi hoidis Karli ja mina käisin Dagö kontserdil. Päris kurb oli kodust ära minna, pole ju varem temast nii kaua eemal olnud. Aga mehed said isekeskis hästi hakkama ning kontsert oli suurepärane, nii et kõik olid rahul.

Inimene õpib kogu elu

Mitte ainult Karl ei õpi uusi asju. Seoses emaks saamisega tuli mul kõigepealt kiiremas korras selgeks saada mõningad lapse hooldamisega seotud hädavajalikud oskused, nagu näiteks imetamine, mähkmete vahetamine, rabeleva imiku riidesse panemine, kakase pepu pesemine, vannitamine, kussutamine, kiigutamine, vankriga sõidutamine jne jne. Lisaks olen lugenud kõikvõimalikku tarka kirjandus lapse arengu kohta. Veel aga olen selle aja jooksul õppinud aega ratsionaalsemalt kasutama ja jagama. Mis tähendab seda, et kõigepealt tuleb ära teha vajalikud tööd nagu pesupesemine, koristamine jne, seejärel kui Karl ikka veel magab, võib tegeleda meeldivamate asjadega. Samuti olen õppinud vaikust nautima. Mitte ainult selles mõttes, et küll on hea, kui Karl ei nuta, vaid ka selles mõttes, et enne mängis mul päevad läbi kõrval raadio või telekas või plaadimängija, nüüd aga on vaikus ja see on mõnus. Ja kui telekas mängib, siis on volüüminupp väga madalal. Vaikust otsin ma ka linnatänavatel ja parkides Karliga jalutades.
Millegipärast olen ma viimasel ajal väga hajameelne. Ma ei tea, kas see on ka emadusega seotud? Nii õnnestus mul poes maksta 32 krooni pepperoni vorsti eest, mida ma korvi ei pannud ega toonud ka koju, nii et mulle jäi ainult maksmise rõõm. Mitte ei suuda meenutada, kuidas see juhtuda võis.

Esimene sünnipäev

Sellel nädalal võib tähistada esimest sünnipäeva, poisipõnn saab juba kuu vanuseks. Nüüd on siis Eesti Vabariigis ametlikult 1 inimesehakatis rohkem, oma nime, isikukoodi, sünnitunnistuse ja haigekassakindlustusega. Nimeks sai siis lõpuks ikka Karl Markus Kallas, kuigi vahepeal kaldusime lihtsalt Karli kasuks otsustama. Aga asjaajamine käis üllatavalt lihtsalt.
Karl Markus on viimasel ajal aga üks jonnipunn ja üldse ei taha magada. Süles jääb kenasti magama, aga nii kui voodisse paned, on kisa lahti. Arvaks juba, et nii väike ajab kiusunuttu:) Ning tundub, et kõik, mis emme sööb, põhjustab gaase, nii et peaks vist söömisest üldse loobuma. Vähemalt kõigist headest asjadest olen pidanud hoiduma: õunad, pirnid, apelsinid, jäätis, piim, šokolaad, tordid-koogid, enamus mahlasid. Praegu ei tulegi rohkem meelde, aga söögi puhul tuleb alati 2 korda mõelda, enne kui suhu panen. Positiivne on asja juures see, et tuleb rasedusjärgsele kehakaalule kasuks.
Muidugi oskab Karl tubli poiss ka olla ja naeratada. Eriti meeldib talle issiga koos jalgpalli vaadata, emme tuleb meelde vaid siis, kui kõht tühi või kaka püksis. Ja südamearsti juures selgus, et ta on 3 nädalaga üle kilo juurde võtnud. Nii pole ime, et esimese suuruse mähkmed on väikseks jäänud.
Reedel ootab meid ees esimene visiit perearsti juurde mõõtma-kaaluma-süstima ning peale seda juba pikk-pikk reis Saaremaale vanaemade-vanaisade juurde. Mul on juba pikemat aega kohutav Saaremaa igatsus.
Kahjuks ei saa lõpuaktustele tulla ja soovin kõikidele lõpetajatele ette palju õnne! Sellel ajal, kui teie lõputöid lõpetasite, sain mina ühe teise asjaga lõpule, mis võttis küll tunduvalt kauem aega.

3 nädalat lapsevanemaks olemist

Täna sai põnn siis 3-nädalaseks juba. Päris suur poiss juba:) Ja meie oleme vanemaks olemisega ära harjunud.
Praegu kirjutame siin koos blogi, õigemini mina kirjutan ja kiigutan samal ajal teda turvahällis. Igasugune kiigutamine tundub talle meeldivat ja paneb vist kõhuvalu ka mõneks ajaks unustama, eriti hea on, kui issi kätel kiigutab. Aga jah, Karli kiusavad ka vist need kuulsad gaasivalud, ei taha üldse magada enam (ainult vankris) ja nutab palju. Nii kurb on nii pisikest vaadata, kui ta nutab ja väga abitu tunne on, kuna ei saa teda kuidagi aidata. Aga kui gaasivalud parasjagu ei kiusa, siis on ta väga armas laps. Tema naeratus on ikka väga lai ja kõikevõitev.
Eelmisel nädalal käis arstitädi ka Karli vaatamas. Ja ütles, et tal on suur jalg, järelikult tuleb pikk poiss. Kuulas, vaatas ja katsus teda ning ütles, et kõik on omal kohal ja tubli poiss on. 16. juunil läheme ise arsti juurde, siis kaalutakse ja mõõdetakse.
Mõned oskused on ta ka juba omandanud. Oskab ennast küljepealt selili nihverdada, keeramiseks on seda vist palju veel nimetada, aga siputab ja siputab ning ongi selili. Ja häälitseb ka heas tujus olles, justkui räägiks pikad jutud maha. Üldiselt vannis käia talle meeldib ja vankriga on ka tore sõita, kui väga palju ei raputata. Vankrisõidu ajal hoolitseb ta ema kehakaalu eest ka- kui vanker pikemaks ajaks seisma jääb, siis teeb kohe silmad lahti ja natukese aja pärast on kuulda vääksumist. Aga me oleme juba kõik olulisemad kohad läbi käinud- botaanikaaed, Toomemägi ja Emajõe-äärne. 2 tunniga jõuab uskumatult pika ringi teha.
Kolmapäeval üritame siis Karli lõpuks Eesti riigi kodanikuks ka teha ametlikult ja talle nime panna. Tahtsime seda küll Saaremaal teha, aga kahjuks ei saa me sinna õigel ajal minna.

Meie juba 2-nädalased

Rahva tungival nõudmisel ja Karli loal üritan kirjutada.
Ma olen ise endamisi varem naernud neid titemammasid, kes peale lapse sündi endast ja lapsest ainult mitmuses räägivad. "MEIE sõime tublisti, MEIE kakasime 3 korda, MEIE käisime vannis, MEIL on gaasid" jne. Ja ükspäev märkasin, et mul on juba kalduvus sama teha. Püüan ennast parandada, Karl on siiski Karl ja mina olen mina, kuigi me veedame terved päevad koos. TEMA kakab ja MINA pesen teda, MINA pakun talle tissi ja TEMA sööb. Aga see MEIE tuleb üsna iseenesest, kui küsitakse, et kuidas TEIL läheb ja mis TE teinud olete.
Meie põngerjas on aga täiesti fantastiline. Kui eelmisel nädalal ta veel ainult sõi ja magas, siis nüüd ta enam tissi otsas magama ei jää ja tahab peale sööki maailma uudistada ja emme-issiga suhelda. Vaatab oma suurte tumedate silmadega ringi, eriti põnev on emme-issi nägu vaadata, aga ka valge lae poole on päris põnev kiigata. Ja näoilmeid muutuvad tal ülikiiresti. Vahel on terve nägu naeru täis, järgmisel hetkel on kulm üllatusest kõrgel ja suu torus, järgmisel hetkel on terve nägu haigutust täis ning mõne aja pärast on kulm väga kipras ja nägu nutust kortsus. Aga eriti armas on ta magades, nägu on siis nii rahulik ja lausa ingellik, vahel on käed ka põse all.
Nüüd sai pikk kiidulaulu küll, aga ta tõepoolest ongi nii armas. OK, on ka mõned mitte-nii- armsad hetked, et teile liiga idealiseeritud pilt ei jääks. Näiteks kui ta õhtul nutab (kõhuvalu tõttu vist) ja magama ei jää, emme aga oleks ammu unenägude maal.
Ma loodan, et meist ei saa päris selliseid vanemaid, kes ainult lapsega kodus on ja enam muust rääkida ei oska ega taha, nii et ärge meid automaatselt seltskonnast välja arvake, eks me tasapisi vaatame, kus ja millal Karliga käia annab. Pealegi on meil ju nüüd niiii uhke reisivoodi, et me saame teile kõigile külla tulla:) Aitäh teile!
Nüüd on vist aeg põnniga välja jalutama minna. Kusjuures see pole üldse nii kerge ettevõtmine, kuna kõnniteede olukord on kohati lausa kohutav ning aeg-ajalt peab väga hästi mõtlema, kust üldse läbi saab nii et Karl ka vankris magada saaks.

Saage tuttavaks- Karl

Lõpuks ta siiski tuli! 15. mai hommikul kell 9.44. Kaalus 3690 g ja oli 53 cm pikk, sünnihinne 8. Tuli üsna viimasel hetkel. Mul oli pühapäeva õhtul vaim täiesti valmis minna haiglasse esilekutsumisele, aga öösel kella ühe ajal ärkasin valude peale. Ilmselt on Margus juba piisavalt sünnitusest pajatanud ja ilmselt mäletab ta seda paremini kui mina, nii et ma siin sellest pikemalt kirjutama ei hakka. Aga see esimene hetk teda lõpuks silmast silma näha ja kallistada ei unune iial.

Nüüd oleme vaikselt ellu sisse elanud ja see kõik on algul siiski pisut hirmutav ja segadust tekitav, aga Karl on tubli poiss ja me saame päris hästi hakkama.
Aga seda peab küll ütlema, et ma üritasin raseduse ajal ette kujutada, milline võiks sünnitus olla, milline Karl võiks olla ja milline elu temaga välja näeb ning kui väga ma teda armastan, aga see kõik on hoopis teistmoodi. Sünnitus ei olnud üldse nii hull (esmasünnitaja kohta suht kiiresti- alla 9 tunni, kuigi õmblusteta ei pääsenud). Ja Karl on maailma armsaim laps ning ma armastan teda hullupööra! Esimestel päevadel haiglas ma lihtsalt vaatasin ja vaatasin teda ning ei tüdinenud sellest.
Esimene pilt temast paari tunni vanuselt.

Viimse reliikvia radadel

Kuna Romanil olevat lõputöö esitamise tähtaeg edasi lükatud ja tal vaba aega üle jäi, siis tuli see ju kuidagi ära raisata. Pisut vindise peaga tuleb häid mõtteid ja nii viis pühapäeval tee meid Taevaskotta ja Põlvasse. Pühapäevane vaba päev, imeilus soe ilm, päike, värske õhk, linnud laulavad, männimets kohiseb ja lõhnab, imekaunis ürgne loodus, hea seltskond- mis sa hing veel tahad?

Noor ornitoloog jälle tegevuses

Neitsikoobas

Üks väike lebo käib ikka asja juurde:)

Ja tundub, et Murphy ei kehti sünnituse alguse puhul. Ei aidanud see, et Margus purjus oli, ei aidanud väljasõit Põlvasse, et sünnitusmajast piisavalt kaugel või nii. Ei aidanud ka pikk jalutuskäik Taevaskojas. Täna arsti juures selgus, et ta ei ole isegi vaagnasse laskunud veel, mis tähendab ilmselt, et tal on veel aega küll. Nädal aega anti veel armuaega, kui 15.-ks sündinud ei ole, siis on haiglasse minek ja hakatakse talle kaasa aitama. Ei tea, kas ta on lihtsalt laisk või meeldib nii väga seal olla. Egas midagi, eks ma siis veeren ja ootan edasi. Shampuse ostsin ära igaljuhul, pidavat ka vanarahva tarkuse järgi aitama, sauna pole kahjuks kusagilt võtta.

Kes teeb täpsema ennustuse?

Kauaoodatud tähtaeg 2. mai jõudis kätte ja läks mööda, ilma et midagi toimunud oleks. Aga targad raamatud räägivadki, et arstide seatud tähtaja järgi sünnib ainult 5 % beebidest. Nad elavad ja toimetavad ikka oma kalendri ja tahtmiste järgi. Ma olen nüüd küll paar päeva juba Karlile rääkinud, et oleks aeg välja tulema hakata, väljas on imeilus kevad ja me ootame teda väga, aga tundub, et talle meeldib seal rohkem olla ega mõtlegi veel välja maailma vaatama tulla. Esmaspäeval oli mul esimest korda tunne, et aitab küll, rohkem ei jaksa. Ei leia mugavat asendit ja jalad valutavad ja pissil peab tihti käima ja öösel on valus külge keerata ja ta tambib niii valusalt mu põie peal ja veel mitu häda. Kõige tüütum on isegi see ootamine ja teadmatus, et millal ometi. Ei julge enam eriti suurt midagi ette võtta ega kuhugi minna, et äkki just siis...Aga pole viga, hiljemalt 2 nädala pärast saan ma teda juba süles hoida ja on, mille nimel oodata.
Siinkohal kuulutan avatuks ennustusvõistluse, kes ennustab täpsemalt selle tähtsa päeva, millal ta siis lõpuks sünnib. Pakkumised teha täna õhtul kella 9ks.

Kevadpäevad

Läbi nad saidki selleks korraks. Väikeseks meenutuseks:
Lahtise suuga laulupidu:)


Mps`i fan club

Pille mutukaid müütamas