Nii ütles issi eile hommikul, kui me kell 6.30 ärkasime meie äratuskella Karli jutuvadina peale. Tõepoolest, tema suust ei tulnud enam ükshaaval samu häälikuid, vaid jutt oli väga mitmekesine ja ilmekas, justkui ta tõesti räägiks mingis oma keeles, millest me kahjuks aru ei saa. Äratuskellal on üks viga- ta heliseb väga tihti liiga vara ja me pole veel leidnud nuppu, kust teda õigeks panna saaks.
Selle blogikirjutamisega on nii, et vahel tuleb väga häid mõtteid, mida võiks kirja panna ja teistegagi jagada, aga need tulevad tavaliselt sellisel ajal, kui on aega mõelda, kas siis imetades või jalutades, aga kui ma siis vahel harva arvuti taha pääsen, on mõtted enamasti ununenud.
Esmapilgul võib tunduda, et koduse ema päevad on kõik ühesugused: söödad last, vahetad mähkmeid, jalutad temaga. Tegelikult aga see päris nii siiski ei ole.
Teistele hirmutamiseks või lihtsalt tuleviku mõttes panen kirja meie tavalise päevaplaani:
*kella 8 ajal- ärkamine, algul jutustab Karl niisama, varsti aga hüüab emmet, kes siis haigutades end voodist välja veab. Mähkmevahetus, väike õhuvann ja hommikuvõimlemine, seejärel vitamiiniannus ja söömine
*8.30-9.30- massaaž (emme masseerib Karli), võimlemine (mõlemale pisut koormust), mängimine (tegelikult mängib emme mänguasjadega ja Karl vaatab), seejärel uinak
*kella 10 ajal- söömine, seejärel õue jalutama (magab paremini ringi jalutades, mitte kui emme pargis raamatut loeb, viimasel ajal aga tähendab Karli arvates jalutamine seda, et emme tassib teda süles ja lükkab vankrit ka veel)
*kella 12 ajal- tuppa tagasi ja sööma, seejärel mängimine, jutustamine, niisama ringi vaatamine ja aktiivne siputamine, jälle uinak
*kella 2 ajal- söömine, jälle mängimine ja jutustamine, uinak
*kella 4 ajal- söömine, pikem uinak
*kella 6 ajal- söömine, mängimine, issiga jutustamine
*poole 8- 8 ajal- vann
*9 ajal- söömine ja magama
*kella 4 ajal öösel- söögipaus
*kella 6 ajal hommikul-söögipaus, vahel arvab ka, et nüüd võiks üles ärgata
Umbes nii meie elu välja näeb. Muidugi ei ole siin märgitud kõiki mähkmevahetusi, krooksutamisi peale sööki ning seda, kui kaua vahel aega läheb, kuni ta magama jääb (selleks on vaja unelaulu, kiigutamist ja kussutamist, nii et suu kuivab. Ma ei saanud algul kuidagi aru, et kuidas ta ise ei oska magama jääda, kui inimene on väsinud, paneb ta silmad kinni ja magab, tema aga hakkab nutma). Kõige selle kõrvalt tuleb veel aega leida endale söömiseks, pesemiseks, samuti õhtusöögi valmistamiseks, koristamiseks, pesu pesemiseks ja triikimiseks, poes ja turul käimiseks.
Vaheldust ellu toovad nädalavahetused, kui issi on kodus, samuti (üsna harvad) külalised ning igakuised arstivisiidid. Tegelikult aga võib igas päevas midagi uut leida- on selleks siis Karli uus häälitsus või liigutus (võtab luti suust ja paneb suhu tagasi), uus objekt, mida huviga vaadatakse, uus näoilme, ilmselt tuleb neid uusi asju varsti aina rohkem. Uut aga võib märgata ka igapäevaselt jalutuskäigult, kui on aega vaadata ja märgata- kassipoeg tänavakohviku toolil, vares purskkaevul joomas, pardimamma poegadega sulistamas, pisike poiss väga asjalikult endast suurema koeraga jalutamas, mõni uus sein või aken ehitataval hoonel, aga kasvõi seda, et näe-pärnad on juba õitsenud või mis imepärane lõhn siin täna on.
Kadri Adamsonilt küsiti, et kirjelda paari sõnaga, mis teeb lapsega kodus olemise juures kõige rohkem rõõmu. Ta vastas väga armsalt, et need, kellel on juba lapsed, teavad isegi ja neile, kellel ei ole lapsi, võid sa ju rääkida, kui tore ja vahva ja fantastiline see on, aru saavad nad sellest ikkagi ükskord siis, kui ise lapse saavad. Nii et võib-olla jääb minu jutt teile ka kaugeks ja tüütuks, aga küll te ükskord ise kogete, kuivõrd fantastiline ja imearmas oma laps olla võib. Siiamaani ei tüdine teda vaatamast ning vahel tahaks ta pooleks kallistada ja päris ära musitada.
Selle blogikirjutamisega on nii, et vahel tuleb väga häid mõtteid, mida võiks kirja panna ja teistegagi jagada, aga need tulevad tavaliselt sellisel ajal, kui on aega mõelda, kas siis imetades või jalutades, aga kui ma siis vahel harva arvuti taha pääsen, on mõtted enamasti ununenud.
Esmapilgul võib tunduda, et koduse ema päevad on kõik ühesugused: söödad last, vahetad mähkmeid, jalutad temaga. Tegelikult aga see päris nii siiski ei ole.
Teistele hirmutamiseks või lihtsalt tuleviku mõttes panen kirja meie tavalise päevaplaani:
*kella 8 ajal- ärkamine, algul jutustab Karl niisama, varsti aga hüüab emmet, kes siis haigutades end voodist välja veab. Mähkmevahetus, väike õhuvann ja hommikuvõimlemine, seejärel vitamiiniannus ja söömine
*8.30-9.30- massaaž (emme masseerib Karli), võimlemine (mõlemale pisut koormust), mängimine (tegelikult mängib emme mänguasjadega ja Karl vaatab), seejärel uinak
*kella 10 ajal- söömine, seejärel õue jalutama (magab paremini ringi jalutades, mitte kui emme pargis raamatut loeb, viimasel ajal aga tähendab Karli arvates jalutamine seda, et emme tassib teda süles ja lükkab vankrit ka veel)
*kella 12 ajal- tuppa tagasi ja sööma, seejärel mängimine, jutustamine, niisama ringi vaatamine ja aktiivne siputamine, jälle uinak
*kella 2 ajal- söömine, jälle mängimine ja jutustamine, uinak
*kella 4 ajal- söömine, pikem uinak
*kella 6 ajal- söömine, mängimine, issiga jutustamine
*poole 8- 8 ajal- vann
*9 ajal- söömine ja magama
*kella 4 ajal öösel- söögipaus
*kella 6 ajal hommikul-söögipaus, vahel arvab ka, et nüüd võiks üles ärgata
Umbes nii meie elu välja näeb. Muidugi ei ole siin märgitud kõiki mähkmevahetusi, krooksutamisi peale sööki ning seda, kui kaua vahel aega läheb, kuni ta magama jääb (selleks on vaja unelaulu, kiigutamist ja kussutamist, nii et suu kuivab. Ma ei saanud algul kuidagi aru, et kuidas ta ise ei oska magama jääda, kui inimene on väsinud, paneb ta silmad kinni ja magab, tema aga hakkab nutma). Kõige selle kõrvalt tuleb veel aega leida endale söömiseks, pesemiseks, samuti õhtusöögi valmistamiseks, koristamiseks, pesu pesemiseks ja triikimiseks, poes ja turul käimiseks.
Vaheldust ellu toovad nädalavahetused, kui issi on kodus, samuti (üsna harvad) külalised ning igakuised arstivisiidid. Tegelikult aga võib igas päevas midagi uut leida- on selleks siis Karli uus häälitsus või liigutus (võtab luti suust ja paneb suhu tagasi), uus objekt, mida huviga vaadatakse, uus näoilme, ilmselt tuleb neid uusi asju varsti aina rohkem. Uut aga võib märgata ka igapäevaselt jalutuskäigult, kui on aega vaadata ja märgata- kassipoeg tänavakohviku toolil, vares purskkaevul joomas, pardimamma poegadega sulistamas, pisike poiss väga asjalikult endast suurema koeraga jalutamas, mõni uus sein või aken ehitataval hoonel, aga kasvõi seda, et näe-pärnad on juba õitsenud või mis imepärane lõhn siin täna on.
Kadri Adamsonilt küsiti, et kirjelda paari sõnaga, mis teeb lapsega kodus olemise juures kõige rohkem rõõmu. Ta vastas väga armsalt, et need, kellel on juba lapsed, teavad isegi ja neile, kellel ei ole lapsi, võid sa ju rääkida, kui tore ja vahva ja fantastiline see on, aru saavad nad sellest ikkagi ükskord siis, kui ise lapse saavad. Nii et võib-olla jääb minu jutt teile ka kaugeks ja tüütuks, aga küll te ükskord ise kogete, kuivõrd fantastiline ja imearmas oma laps olla võib. Siiamaani ei tüdine teda vaatamast ning vahel tahaks ta pooleks kallistada ja päris ära musitada.
1 kommentaar:
ehh, ma ei eitagi, et 1 kena väike laps korraga on niii armas.. aga kui nad juba käivad ja jooksevad ja täies hambumuses on ja sõnavara ka juba täienenud on JA neid palju koos on..urrggghhhrrr, mulle tekkisid praegu külmavärinad ja sügelised korraga..
huvitav, kas minust ka kunagi peaks emana asja saama ??!? või olen ma igavene vanem õde/sugulane/lihtsalt vanem isik, kes tüütab endast väiksemaid kõikvõimalike käskudega jms..
Postita kommentaar