20.01.2014 - 23. elupäev

Täna sai täis 30. rasedusnädal ja mul oleks pidanud algama dekreet...

Täna oli Liisa oma arst jälle tööl. Kuna hemoglobiin oli veelgi langenud, määrati Liisale vereülekanne. Tehti ka röntgen ning 2 ultraheli, kui ma õieti aru sain. Esimene kaela alt, et seda paistetust uurida ja teine südame kontrollimiseks. Südame UH arst oli venelane ja õega omavahel nad rääkisid vene keeles uuringust. Mu (meditsiiniline) vene keel pole endiselt väga tasemel, aga sain aru, et olukord "ne huze" ja õde ütles "harašo". Pärast arst ütles ka, et ava ei ole õnneks suuremaks läinud. Huuh, ma tõesti kartsin, et äkki peab Liisale ka operatsiooni tegema, õnneks siiski mitte. Vähemalt praegu, sest ava on endiselt olemas. Röntgenist kartis arst näha, et kopsust satub õhk kuidagi tagasi, et see hoopis põhjustas paistetuse ja põletiku, aga õnneks ta seda ei näinud. Ja ütles, et ikkagi kogu see laupäeva õhtune jama - hapnikutaseme langus ja veresuhkru hüpernäitajad - olid põletikust põhjustatud. Ja madal hemoglobiini tase ka omakorda muidugi mõjutas. Ja põletikku ikka sellistel enneaegsetel tekib. Esialgu saab selle nt emalt või kasvõi iseenda seedesüsteemist, sest ta pole bakteritega harjunud ning immuunsussüsteem on ka nõrk. Hiljem võib kanüüli kaudu ikkagi midagi sisse lipsata, kuigi kõike püütakse hoida steriilses puhtuses, või ka kuseteedest. Nüüd ta saab antibiootikumi, põletikunäitaja on eilsega võrreldes juba langenud, tehti vereülekanne ning vajadusel antakse jälle insuliini. Lisahapnikku ta enam ei vaja, aga täna oli ikka CPAP-iga.

Kui Liisaga sai jälle joonele enam-vähem, siis muidugi Kaspari poolt tuli halvemaid uudiseid. Meil on täpselt nokk-kinni-saba-lahti:) Eile terve päev sai piima, aga täna hommikul ikka oli jälle liiga palju gaase ja liiga suur mass maos, nii et mõnda aega piima jälle ei anta. Paariks tunniks olid vuntsid ka ära võetud prooviks. Tänasest on Kasparil uus arst, neil mingi graafikute värk. Tema ka ei osanud seletada, miks Kasparil söömine ei lähe. Aga arvas, et kuna tal juba üsna alguses kõhuga jama oli, siis seedesüsteem ongi ilmselt tema nõrk koht. Et enneaegsetel on seedesüsteem tihti ebaküps. Nujah, eks nad seal kuvöösis 37 kraadi juures nüüd küpsetavad seda järgi:)

Käisin korra õues jalutamas ka, päris külm oli. Kui pärast Kasparit käisin vaatamas, siis talle just hakati piima andma. Eks homme siis jälle paistab, kuidas läheb.

Täna oli menüüs suur vaheldus: lõunaks oli kalasupp (ehtsate punase kala tükkidega) ja õhtul tatrapuder.  

Kahes 4-kohalises lastetoas on praegu 7 last ja neist 5 on kaksikud:) Üks paar poisse ja üks tüdrukuid ning meie esialgu üksik Liisa. Liisa kõrval on täpselt vaba koht, nagu ootaks Kasparit, aga ma pole isegi julenud uuesti küsida, millal ta alla võiks kolida. Ise arvan, et niikaua, kui söömisega tagasilööke on, hoiavad nad teda üleval.
Siin kahe haiglamaja vahet käies on kurb näha kõiki neid haigeid lapsi, aga eriti nende vanemaid. Ilmselt igaüks muretseb oma lapse pärast ja tunneb samamoodi abitust nagu mina. Igaüks püüab oma isikliku tragöödiaga toime tulla kuidagi. 

Ja üks asi torkab veel valusalt hinge siin. Nimelt teisi lapsi külastavad isad, kui meie issi on meist niii kaugel. Nii kade on vaadata, kuidas kaksikutel üks vanem tegeleb ühe ja teine teise lapsega.
Laisik küsis täna telefonikõne ajal, et kas ma tööle ka mõelnud olen. Tõesti, töö pole küll mu mõtetesse mahtunud. Õnneks pole ka vaja olnud, sest minu poolt said kõik tööülesanded lõpetatud. Eks see kripeldab küll, et ma oma asendajat ei saanud juhendada, aga ta pidi õnneks Hiiumaa kolleegilt abi saama. Täna tuli töö natuke meelde, sest hakkasin lapsehoolduspuhkuse avaldust kirjutama.
Liisa kaalus täna 1017 g (seda vist juurdepandud vere arvelt:)) ja Kaspar 830 g.