Meie pere pesapuu

21. jaanuar 2014

21.01.2014 - 24. elupäev

Täna oli üle pika aja hea päev. Nokk-lahti-saba-lahti päev:)
Täna Liisa arsti tööl ei olnud ja nii vaatas üks teine arst, dr Toome, ta üle. Ja arst ütles, et ta on kriisist üle saanud. Tema arvas, et tal võis juba varem väike põletik olla, aga ühel hetkel lihtsalt enam ei jaksanud võidelda ja siis tulidki kõik jamad. Südame kohta ütles, et selle juha kinnikasvamine võib võtta ka kuu või paar ja vajadusel on võimalik ka ravimeid anda. Veresuhkru taseme kohta ütles, et insuliini antakse äärmisel vajadusel. Ja lisas veel, et endokrinoloog tahaks teda veel uurida, et äkki tal on vastsündinu suhkruhaigus, aga see pidi väga harva esinema ja pigem on see ikkagi enneaegsusest tingitud. Antibiootikumi antakse talle edasi, 7 päeva peaks kuur kestma. Hommikul võeti Liisal ka CPAP ära, et vaatavad, mis ta teeb. Ja piimakogust suurendati 13 ml-ni.
Kasparil oli ka hea päev. Piima on ta eilsest saati jälle saanud, täna oli isegi kogust suurendatud (1,5 ml nüüd) ning "vuntsid" olid ära võetud. Sain ta kängurusse ka, väga vaikselt ja mõnusalt nohises seal. See on ikka ülimõnus tunne:) Seekord anti mulle seal see kängurupluus ka selga. Ja samal ajal, kui Kaspar minuga oli, veeti ta kuvöös minema ja toodi uus ja puhas asemele. Eelmisel kuvöösil oli peal silt, et ostetud Helga ja Bruno Saare annetuse eest 2007. aastal ja sama silt on ka Kaspari CPAP-i aparaadil. Vaevalt, et Helga ja Bruno Saar mu blogi lugema satuvad, aga ma olen neile südamest tänulik, sest tänu neile saab Kaspar soojas ja mõnusas kuvöösis kasvada ning vajalikku hingamisabi. 
Pärast küsisin Kaspari arstilt, et millal võiks olla lootust, et ka Kaspar meie juurde koliks, aga seda ei julgenud ta veel öelda. Küll aga ütles, et Kaspar on tubli ja kui söömine hästi läheb edasi, siis üsna pea. 
Käisin jalutamas ka, ilm oli päikeseline, aga päris külm. Seekord jõudsin surnuaiale välja ja seal oli tõesti vaikne, mitte ühtegi inimest ei liikunud.
Õhtupoole pandi Liisale CPAP uuesti tagasi, ju ta siis väsis natuke ära.
Õhtupoolikul käis raseduskriisi nõustaja minuga jutustamas. Tema tundus palju asjalikum kui see, kes ITK-s käis. Ta sattus muidugi heal päeval minu juurde, laupäeval oleks teda palju rohkem vaja olnud... Ta tõi head võrdluse siinse olukorra kohta: naiste sõjavägi:) Jah tõepoolest, kord on siin kellaajaliselt karm, koju käima saab, aga päriselt ära minna mitte.  
Liisa kaalus 1015 g, aga Kaspar ületas lõpuks sünnikaalu: 864 g!

Kommentaare ei ole: