Märkasin, et mul kipuvad automaatselt õiged nimed tulema ja vahel lähevad endalgi sassi, kumb see Tiku ja kumb see Taku on. Kuna ajalehes on ka nende nimed maha hõigatud, siis olgu nad ka siin edaspidi õigete nimedega: Kaspar ja Liisa.
Tundub, et elu hakkab igapäevasesse rütmi saama. Iga 2 tunni tagant Liisa mässukontroll ja temperatuuri märkimine, iga 4 tunni tagant lüps ja 2 söögikorra piima süstaldesse valmis panek ning mässuvahetus ja selle kaalumine. Nende aegade vahele tuleb mahutada enda söömine ja Kaspari külastamine.
Hommikul tuli Liisa arst rääkima. Ütles, et veresuhkur on olnud normis ja siiani pole insuliini vaja läinud, päeval aga pidi tehtama ka veeniverest analüüsid ja lisaks pissiproov. Siis vaatab jälle edasi. Natuke oli arst mures, et ta üle 24 tunni pole kakanud, samas kõht pidi ilus olema:)
Kella 12 ajal viisin Kasparile piima. Piima antakse talle alles kell 7 õhtul ja oli vist 0,4 ml korraga (võrdluseks: Liisa sööb tänasest 12 ml). Vee oli ta eile hästi vastu võtnud, kuigi natuke gaase oli tekkinud. Kaspar oli endiselt CPAP-iga. Õnneks oli ta kaal natuke tõusnud: 755 g.
Täna käisin siit haiglast esimest korda õues. Arst ütles ka, et peab käima. Ja poeskäimine ei ole väljas käimine. Ja kuhu mina läksin: ikka poodi:) Aga noh, selleks, et poodi saada, peab ju väljas ka käima. Ja oligi väljas päris lumi ja tundus, et külmakraade ka.
Päeval oli Liisa veresuhkur natuke üle piiri ja lisaks oli pissiproovis ka suhkrut. Arst aga otsustas siiski järgmise veresuhkru analüüsi ära oodata ja selle põhjal insuliini vajaduse otsustada. Siis tehti talle uuesti südame ultraheli. Arterioosjuha, see mis Kasparil operatsioonil suleti, on Liisal endiselt avatud, aga kuna see muid sümptomeid ei põhjusta, siis nad ikkagi ootavad, et see ise sulguks. Ikka ja jälle "ootame ja vaatame", tahaks juba mingeid positiivseid uudiseid, et selle või selle asjaga on nüüdseks korras! Aga ma olen vist kannatamatu. Pean ilmselt võtma seda nii, et positiivne on see, et negatiivseid uudiseid ei ole!
Aeg-ajalt, nagu ka täna, taban ma end jälle mõttelt, et mis siis oleks, kui Kaspar ja Liisa ei oleks nii vara sündinud. Ja siis mõtlen, et miks ikkagi just meiega nii juhtus. Et miks ma ei võiks praegu rahulikult kodus ringi veereda. Et miks minu laste elu algus nii raske peab olema. Ma ei tea seda praegu. Mõni kindlasti vaidleb mulle vastu, aga mina usun saatusesse. Et mingid asjad juhtuvad elus mingil kindlal põhjusel. Isegi kui kohe seda põhjust ei taipa või ei suuda aru saada, siis mingi aeg hiljem tekib arusaamine, et seda oli vaja just sellepärast. Kui ma teada sain, et me kaksikuid ootame, siis ma mõtlesin, et järelikult sellepärast ei olnud ette nähtud minu esimese raseduse õnnestumine (oli ju siiski neid alguses kaks olnud). Et ju me siis ei oleks kaksikuteks kindlasti valmis olnud ja oli ette nähtud, et meie juurde tulevad hiljem hoopis Kaspar ja Liisa. Miks nende elutee aga nii keeruliselt algama pidi? Ehk see selgub kunagi hiljem. Kui sellele mingi selgitus on...
Õhtupoole käisin veel Kasparit vaatamas. Lihtsalt istusin seal ja paitasin teda ja rääkisin mõttes talle, et ta peab tubli olema. Et emme ja Liisa igatsevad tema järele ja suured vennad ja issi ka. Et ta peab ise tahtma kasvada, sest meie tahame, et ta kasvaks. Et suured vennad saaks temaga kunagi jalgpalli mängida:)
Kaspari juurest ära tulles nägin, kuidas voodiga sõidutati üht nii u 5 aastast poissi, keda ema lohutada üritas. Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult on hea, et mu lapsed alles nii pisid on, et ehk midagi ei taipa ega mäleta. Et suuremate lastega oleks ikka veel hirmsam. Eks mingi jälje see neile kindlasti jätab, aga otseselt nad ei mäleta seda.
Peale õhtusööki oli Liisa uuringutest ja vereproovidest natuke puhanud ja ma sain ta omale rinnale. Viimane veresuhkru analüüs oli korras olnud! Panin kõrvaklappidesse Klassikaraadio ja mõnulesime kahekesi 1,5 tundi ooperihelide saatel:) Siis oli aeg minna skaipima.
Hiljem piima viies rõõmustas õde, et Liisa oli kakanud, lausa 2 korda:) Nii palju rõõmu väiksest kakast:)
Liisa ületas täna 900 g piiri ja kaalus 908 g!
2 kommentaari:
Tahtsin öelda vaid seda, et väga tubli oled, et neid päevi nii üles kirjutad. See ununeb üsna ruttu, kunagi hiljem hea endal ja lastelgi lugeda. Aga väga tubli oled. Elan Teile väga kaasa ja hoian pöialt.
Muide, ma arvan, et sellist koormat antakse ikkagi vaid tugevatele naistele. Üks ema on hirmsam kui loodusjõud.
Aitäh kaasa elamast. Eks ma jah sellepärast hakkasingi kirja panema, et muidu läheb meelest ära. Oleks ju võinud ka niisama päevikusse või arvutisse kirjutada, aga tean, et päris paljud tunnevad meie käekäigu vastu huvi ja siis ei pea eraldi kõigile sama juttu rääkima:)
Postita kommentaar