04.01.2014 - 7. elupäev

Täna juhtus see, mida ma siia "üksikkongi" kolimisest saati olin kartnud: ma jäin ilma hommikusöögita! Esimesena tuli palatisse hoopis lastetoa õde, kes ütles, et ma peaksin vereproovi minema andma, sest Tikule on vereülekannet vaja. Läksin siis õe sabas osakonda, et arstilt täpsemalt kuulda. Arst ütles, et analüüside põhjal on Tikule vaja teha vereülekanne ja see on ka täiest normaalne nii enneaegsete puhul. Minult võetakse vereproov selleks, et leida lapsele kõige sobivam veri. Läksin siis 2. korrusele verd andma. Nägin seal toidukäru lifti minemas ja mõtlesin, et ju siis alles jagavad. Kui ma aga vereproovi olin osakonda viinud ja oma tuppa naasin, ei olnud sööki endiselt. Kibelesin hoopis lüpsma ja lapsi vaatama. Kella 9.30 ajal lõingi käega ja läksin oma toimetuste juurde. Tee siis veel päevaplaane:)

Lastetoas selgitas arst nüüd natuke rohkem. Et ka Taku analüüsi tulemused olid tulnud ja kuna hemoglobiini tase on mõlemal väga madal (neil oli kusagil 100 ringis, kui peaks olema 150, kui ma õigesti mäletan), siis vajavad mõlemad vereülekannet. Et neil oli tegelikult juba sündides hemoglobiini tase suht madal. Ja kuna veremaht on väga väike ning verd võetakse üsna tihti erinevateks analüüsideks, siis pole ime, et vereringe vajab turgutamist. Küsisin ka, mis koguses seda vereülekannet tehakse, see pidavat olema u 35 ml:) Vereülekanne mõjutab positiivselt vereringe sulgumist, muidu peab süda rohkem tööd tegema ja auk võib hoopis suureneda.

Mõlemad lapsed magasid rahulikult oma kuvöösides ilma maskideta, neid on nii armas nii vaadata. Istusin nende juures ja hoidsin kätt pea peal ja kõhul ning vaatasin nende väikseid näokesi. Nüüd juba näeb tervet nägu ju. Ja nad muudavad oma nägu: vahel läheb nägu virilaks, vahel oleks nagu kerget muiet näha. Tiku piilub rohkem oma laugude vahel, aga esimest korda nägin ka Takut ühe silmaga piilumas.

Kui oma tuppa naasin, siis sööki ikkagi ei olnud ja tundus juba imelik seda taga otsima minna. Hommikusöögiks siis kommid ja õunad:)

Lõuna kippus ka hilinema ja et vältida hommikust olukorda, läksin igaks juhuks otsima. Õde väidetavalt just pidi tulema tooma, hommikusöögi kohta ei öelnud keegi midagi. Ma ei tea, kas asi oli söömata hommikusöögis, aga seekordne toit oli parim siinoldud aja jooksul: kartulipüree lihakastme ja peedisalatiga ning magustoiduks mannavaht. Nämma!

Siis jälle piimalüps ja käik laste juurde. Mõlemad said parasjagu verd, 0 positiivset, nagu paistis. Lastearst ütles, et Taku kõhupilt oli jälle parem, antibiootikumi saavad mõlemad edasi, aga põletikku õnneks endiselt ei ole. Tiku piimakogust on veelgi suurendatud: praegu 5,5 ja õhtul juba 6 ml. Tikul peab ka hiljem nabaveeni kanüülid vahetama, kuna need on nädal aega olnud. Nad küll vahepeal mõtlesid isegi, et äkki ei pea uusi panema, aga ikkagi panevad, kuna piimakogusest piisab küll eluks, aga mitte kasvamiseks ja nad tahavad, et ta ikka kasvaks:)

Istusin mõlema juures ja hoidsin neid, Taku piilus juba ka mõlema silmalau vahelt ettevaatlikult.

Vahepeal lugesin oma raamatu läbi ja käisin korra veel neid vaatamas. Peale õhtusööki oli esimene Skype´i ühendus kodustega, suurte poiste jällenägemine üle nädala aja võttis ikka pisara silma korraks... Tundub, et neil on nii hästi kui olla saab, vaene issi peab ainult olema issi ja emme eest. Juba ohkab, et üksikisa on raske olla. Eks poisid peavad ka sellevõrra ise tublimad olema, et emmet pole. Karl lubas ise tunniplaani päevikusse kirjutama hakata. Tegelikult on mul väga vedanud, et mul nii tubli abikaasa on ja ma võin kindel olla, et kodu ja kodustega on tema käe all kõik korras! Ma juba naersin talle, et kui ma 3 kuu pärast ükskord koju saan, siis ma äkki ei mäletagi enam, kuidas süüa teha või koristada:)   

Peale videoseanssi viisin Tikule piima, aga seekord nad toimetasid midagi tema ümber, nii et ma temale pai teha ei saanudki. Mõlemad said endiselt verd. Õde kiitis, et mõlemad on nii ilusad roosad:)

Õhtul enne laupäevast "saunaõhtut" läksin veelkord lapsi vaatama, kuna Tiku jäi ju ilma paita enne. Vereülekanded olid tehtud. Selgus, et Tikule ei saanud arstid käele kanüüli panna, st panid, aga see ei hakanud tööle. Ja kuna nad teda niigi palju kiusasid, siis ei hakanud uuesti proovima. Homme paistab, mis edasi saab, et äkki ikka ei peagi panema. Taku kõhupilt on ka jälle parem. Ja siis juhtus midagi ootamatut: õde küsis, kas ma tahan Tikut oma sülle võtta! Muidugi ma tahtsin. Õde ühendas mõned juhtmed lahti, mässis ta teki sisse koos kõigi oma aluslinade ja kanüülide ja juhtmetega ning ma saingi selle pambu omale sülle! Esimest korda! Mõistagi tõi see mulle pisarad silma, aga need olid õnnepisarad. Tiku magas väga rahulikult mu süles, ilmselt oli ta igasugu toimingutest väsinud. Ta oli niiiiii armas. Taku tegi ka oma kuvöösis natuke häält ja teine õde arvas, et ju tema ka sülle tahab, kui õde sai. Ja ma saingi Taku ka sülle! Need on ilmselt kõige kallimad 2x800 g, mida ma kunagi hoida olen saanud! Ma vaatasin nende tillukesi näokesi, väikseid kortsukesi (Taku on natuke rohkem kortsus), imepeeneid veresooni õrnalt läbikumava naha all, imepeeneid karvaudemeid (nad ikkagi on karvased natuke, lihtsalt kaugemalt ei paistnud välja), kulmud on neil täitsa olemas, aga ripsmeid mitte. Taku vahepeal nuttis natuke, aga kui ma teda õrnalt kiigutasin, siis jäi rahulikuks. Sellise suure õnnetundega sain täna lastetoast ära minna. Täna öösel said mu pisid 1-nädalaseks!

Siinse elu juurde käib meeletu kätepesu. Muidugi tuleb käsi pesta nagu tavaliselt peale vetsus käimist jne, aga lisaks pesen ja desinfitseerin! ma käsi enne igat lüpsmist ja enne, kui tohin lapsi puudutada.

Kui esimestel öödel ei näinud ma unes midagi või vähemalt ei mäleta seda, siis 4 viimast ööd olen erinevaid unenägusid näinud. Alati on nendes issi ja suured vennad, lisaks igasugu teisi erinevaid inimesi alates vanaemast ja lõpetades esimese palatikaaslase lapse ja abikaasa töökaaslastega. Ilmselt koduseid näen ma suurest igatsusest.