Täna hommikul sain ma oma pudru ikka kätte:)
Hommikul magasid mõlemad lapsed rahulikult, Taku jälle päevitas UV tekikesel.
Aega tapsin täna pilte sorteerides, neid oli siia tööarvutisse millegipärast omajagu kogunenud. Kuidagi peab need siit jälle koju saama.
Kui ma peale lõunasööki läksin lapsi vaatama, siis Tikul olid nabaveeni kanüülid ära võetud, aga kätele polnud uusi pandud. Ja õde küsis, kas ma teda kõhu peale tahan võtta. Muidugi tahtsin. Mulle toodi spetsiaalne mugav tool ja pluus (http://www.babybloom.nl/?page_id=775), millel kohad juhtmete ja torude jaoks ning käeaugud, et põues olevat last saaks silitada. Isegi peeglid on varuka küljes, et saaks last näha, muidu on ta nii kurgu all. Ja siis pandi see pisike konnapojake minu rinnale. Istusime vaikselt seal pea tunnikese, Tiku hakkas lõpus vaikselt luksuma, arst käis aeg-ajalt temperatuuri kontrollimas ja mõtlesin igasugu mõtteid. Et kuidas alles nädal tagasi olin ma täiesti meeleheitel neid esimest korda nähes, aga nüüd on Tiku juba mu rinnal. Et kuidas ma alguses olin pahane Jumala peale, sest ma käisin jõululaupäeval kirikus ja palusin muuhulgas, et Jumal mu pisikesi hoiaks ja kaitseks, kuid järgmisel päeval hakkas hoopis halvasti minema. Ning hoolimata mu palvetest sündisid nad siia ilma liiga vara. Aga mõistsin järsku, et ilmselt on Jumal neid just hoidnud peale nende sündi, sest nendega on kõik nii hästi, kui olla saab. Et ilmselt just sellepärast on nad senini nii hästi kosunud. Ja ilmselt ka kõigi nende pärast, kes meile oma häid mõtteid saatnud on. Ja mõtlesin sellele päevale, kui me lõpuks ometi koju saame. Keegi pole siin mingitest tärminitest veel rääkinud, isegi mitte lastehaiglasse kolimisest, aga netist lugedes arvestan ma, et peame haiglas olema sama kaua, kui rasedus oleks kestnud ehk siis märtsi lõpuni. Eks see muidugi oleneb lastest ja nende tublidusest, sest koju minekuks peavad nad kaalus juurde võtma, ise sööma ja ise temperatuuri hoidma. Kalendrit vaadates mõtlesin, et 3-kuuseks saamiseks võiksime me ju kodus olla...
Peale laste külastust läksin 2. korrusele niite välja võtma. Natuke kibe oli. Küsisin siis sealt, et kas ma õue võin minna mingiks ajaks ja kuidas ma selleks mantli kätte saan. Tänaseks oli riietehoid kinni, aga homme uurin, kus mu kviitung on ja siis ehk saab isegi üle pika aja õue.
Hiljem käisin korraks lapsi vaatamas, siis nägin ka arsti, jälle üks, keda ma polnud veel kohanud. Ütles, et Taku kõhupilt on ilus, nüüd vist enam nii tihti pilte ei tehta. Mõlemal oli veresuhkur kõrgeks läinud, mistõttu anti insuliini. Hingamine on praegu korras ja veregaasi analüüs ilus, aga arst hoiatas, et mõnikord võivad nii väikesed hingamisest lihtsalt väsida ja võivad uuesti vajada hingamisabi. Ehk ei lähe vaja. Põletikunäitajad on endiselt korras.
Peale õhtusööki ja lüpsi läksin jälle lapsi vaatama. Taku endiselt päevitas, istusin tema juures natuke ja siis anti mulle Tiku uuesti kängurusse. Algul ta natuke pirises, aga minu vaikse kõigutamise peale jäi uuesti rahulikuks. Nii mõnus ja soe oli seal temaga istuda ja tema vaikset nohinat kuulata. Peaaegu pidi endalegi tuku peale tulema. Seekord istusin pea poolteist tundi. Nii hea on tunda, et ma saan teda kuidagigi aidata.
Kella 8 ajal oli jälle Skype´i ühendus kodustega. Pilt on küll pisut udune ja heli pole just kiita, aga vähemalt ma näen neid! On ikka hea tänapäeva tehnika. Leppisime kokku, et proovime igal õhtul 8 paiku skaipida.
Alustasin ka teki heegeldamisega, aga jõudsin ainult esimese motiiviga ühele poole.
Hiljem soovisin veel lastele head ööd. Õde ütles, et Tiku on 35 g juurde võtnud ja kaalub praegu 810 g. Takut nad vist pole kaalunud.
Jälle üks päev edukalt üle elatud. Mõnes mõttes tekitab praegune laisklemine süütunnet, aga samas võtan ma seda kui väikest puhkust peale ja enne suuri katsumusi. Sest kui ma nüüd saan juba Tikut kängurus hoida, siis peagi saan ka Takut ja nii ei lähegi kaua, kuni nad kuvöösidest välja saavad ja siis pean ma ju kahe eest hoolitsema. Neid mõlemat imema õpetama ja imetama. Ja issit siin ju pole, kellele üks laps anda:)
Hiljem käisin korraks lapsi vaatamas, siis nägin ka arsti, jälle üks, keda ma polnud veel kohanud. Ütles, et Taku kõhupilt on ilus, nüüd vist enam nii tihti pilte ei tehta. Mõlemal oli veresuhkur kõrgeks läinud, mistõttu anti insuliini. Hingamine on praegu korras ja veregaasi analüüs ilus, aga arst hoiatas, et mõnikord võivad nii väikesed hingamisest lihtsalt väsida ja võivad uuesti vajada hingamisabi. Ehk ei lähe vaja. Põletikunäitajad on endiselt korras.
Peale õhtusööki ja lüpsi läksin jälle lapsi vaatama. Taku endiselt päevitas, istusin tema juures natuke ja siis anti mulle Tiku uuesti kängurusse. Algul ta natuke pirises, aga minu vaikse kõigutamise peale jäi uuesti rahulikuks. Nii mõnus ja soe oli seal temaga istuda ja tema vaikset nohinat kuulata. Peaaegu pidi endalegi tuku peale tulema. Seekord istusin pea poolteist tundi. Nii hea on tunda, et ma saan teda kuidagigi aidata.
Kella 8 ajal oli jälle Skype´i ühendus kodustega. Pilt on küll pisut udune ja heli pole just kiita, aga vähemalt ma näen neid! On ikka hea tänapäeva tehnika. Leppisime kokku, et proovime igal õhtul 8 paiku skaipida.
Alustasin ka teki heegeldamisega, aga jõudsin ainult esimese motiiviga ühele poole.
Hiljem soovisin veel lastele head ööd. Õde ütles, et Tiku on 35 g juurde võtnud ja kaalub praegu 810 g. Takut nad vist pole kaalunud.
Jälle üks päev edukalt üle elatud. Mõnes mõttes tekitab praegune laisklemine süütunnet, aga samas võtan ma seda kui väikest puhkust peale ja enne suuri katsumusi. Sest kui ma nüüd saan juba Tikut kängurus hoida, siis peagi saan ka Takut ja nii ei lähegi kaua, kuni nad kuvöösidest välja saavad ja siis pean ma ju kahe eest hoolitsema. Neid mõlemat imema õpetama ja imetama. Ja issit siin ju pole, kellele üks laps anda:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar