Peale hommikusööki lüpsin lausa 2 pudelit piima, lihtsalt hommikuks on rinnad nii suured ja valusad. Läksin siis lapsi vaatama. Tiku endiselt päevitas. Istusin nende juures ja hoidsin oma kätt nende peal. Arsti sõnul on täna plaanis südameuuring.
Kui ma peale lõunasööki (maitsetud makaronid kahtlase kastmega) neid vaatamas käisin, siis hakkasin põhjalikumalt vaatama, mis nende torude taga on kõik. Mõlemal on 4 erinevat süstalt, igale peale kirjutatud, mis seal sees on. Muud nimetused mulle eriti midagi ei öelnud, peale rasva:) Aga ülejäänud siis ka ilmselt toitained ja endiselt antibiootikum.
U kella 3 ajal tuli mu palatisse lastearst, keda ma senini veel kohanud polnud, nimi muidugi meelde ei jäänud. Vuristas siis ette, mis toimub. Kõigepealt head uudised. Tikul vähendatakse tasapisi veel hingamise abi ja kui õhtused analüüsitulemused on head (andurid küll mõõdavad kogu aeg hapniku omastamist ja hingamist, aga igal õhtul võetakse nabaveenist vereproov, millest analüüsitakse kontrolli mõttes veregaaside sisaldust), siis proovitakse teda homme hingamisabist võõrutada. Siis natuke kehvemad uudised. Takul ei lähe nii hästi, tal on gaasid, kõht ei käi läbi ja on natuke suurenenud, röntgen (ei kujuta üldse ette, kuidas talle seda röntgenit tehti!) näitas, et natuke on soole paksenemist. See pidi ka täiesti tavaline olema sellistel puhkudel. Nüüd talle mõnda aega piima ei anta sondi kaudu, vaid on ainult veenitoitmisel, et sool saaks puhata. Arst avaldas lootust, et seda märgati väga vara ja peale väikest soolte puhkust peaks korda saama. Kui ei saa, siis vaadatakse edasi. Mõlemad saavad edasi antibiootikumi, põletikunäitajad õnneks tõusnud pole. Tiku saab ka vahelduva eduga edasi päevitamist.
Peale jutuajamist arstiga käisin uuesti neid vaatamas. Ütlesin Takule, et ta peab ikka oma õele järgi jõudma, ta ei saa ju kehvem olla. Taku magas väga rahulikult, aga ma ei tea, kas Tikule ei meeldinud mu käsi või mis, aga tema hakkas vaikselt tihkuma.
Täna möödus esimene päev külalisteta. Lõin aega surnuks Facebookis, arvutist kraami sorteeridest ja raamatut lugedes. Ma ei oska veel seisukohta võtta, kui palju ma peaks ja tahaks lastetoas olla. Mõnes mõttes on hea hiljem arstilt kuulda, mis toimunud on, võib-olla kui ise juures oleks, siis oleks ärevusttekitavam. Samas on mul palatisse kuulda, kui monitorid piuksuma hakkavad, ma pole veel päris täpselt aru saanud, mille peale nad piuksuma hakkavad, aga ilmselt mingid näitajad on siis korrast ära. Kuna palatis on peale minu kaksikute vaid üks laps, siis ma tean, et suure tõenäosusega on see minu lapse oma ja ikka mõtled, et mis nüüd.
Peale õhtusööki käisin uuesti neid vaatamas. Tiku oli seekord rahulikum, nutma ei hakanud. Kuigi tundub, et Tiku on üldiselt aktiivsem, tema ikka ringutab ja sirutab vahepeal, Taku on täna ainult maganud (kõhus oli ka Tiku aktiivsem kogu aeg). Minu sealoleku ajal tuli parasjagu arst ultraheliaparaadiga ja hakkas südame uuringuid tegema. Arstid ja õed midagi rääkisid selle ajal omavahel, aga mulle veel midagi ei räägitud. Nende omavahelisest jutust tundus, et kõik päris korras ei olnud. Et oleks vaja mingeid südamerohtusid panna. Lastearst ei tahtnud sellega algul nõus olla, sest Takule antakse kõhurohtu (see soolte laienemise diagnoos oli tulnud kell 1 ja kusjuures seda varem ei mainitud mulle, et selle vastu rohtu antaks) ja ta ei tahaks kohe teist ka anda. Eks ma hommikul kuulen siis, mis tulemused tegelikult olid.
Õhtupoole lüpsin veel ühe korra ja käisin neid vaatamas. Kuidagi hing ei andnud rahu ja mõtlesin, et kui õhtul veel lüpsan, siis hommikuks ei ole nii valus. Hoidsin mõnda aega kätt nende kõhul ja soovisin head ööd, mõlemad magasid rahulikult ja Tiku päevitas.
Olen enda jaoks välja mõelnud, et ainuke asi, mis siin aitab päevad mööda saata, on mingi plaani koostamine enda jaoks. Kuna muust siin esialgu lähtuda ei ole, siis päevaplaani aluseks on söögiajad. Kell 8 hommikusöök, 12 lõunasöök ja 17 õhtusöök. Peale sööke olen lüpsnud ja käinud lapsi vaatamas, lisaks käisin ühe korra veel laste juures ja õhtul hiljem veel lüpsin ja käisin lastetoas. Vahepealsed ajad üritan siis sisustada arvuti, raamatu, ristsõndade ja sudokudega. Kuigi lastetoas olles tundub alati, et olen seal väga kaua olnud, siis tegelikult üle tunni ma vist pole olnud veel.
Õhtul käisin veel pesus (siinne duširuum on hirmus külm ja asju polnud ka kusagile panna).
Seljavalu on vähemaks jäänud, õhtuks ainult annab tunda, aga nüüd piinab hoopis vasaku sääremarja kramp, oi see on vastik!
Täna olid lastetoas ainult venelased. Ma pole vist elu sees nii palju vene keelt kuulnud, kui siin haiglas olles. Sünnituseelses osakonnas oli päris palju vene patsiente ja igal pool on paljud töötajad venelased. Nad räägivad küll minuga eesti keeles, aga ega see suhtlus päris ladus pole alati, omavahel räägivad nad vene keeles. Ma ei tea, mis keeles nad tavaliselt mu lastega räägivad, aga täna küll üks õde ütles Tikule "Tiha, tiha!". Üks õde kunagi ütles, et lapsukesed kuulevad väga hästi, et nendega võib ja peabki rääkima. Siiani on see mulle natuke võõristav tundunud nendega valjusti rääkida, kui palatis on vaikne, pigem mõttes. Ma ei tea ka, kui palju nad läbi kuvöösi neid palati helisid kuulevad. Crex teadis, et kui tited kuulevad mingit keelt, siis nad otseselt ei saa seda keelt kohe selgeks, aga neil on hiljem tänu sellele neid häälikuid kergem õppida. Äkki siis kaksikutel läheb vene keelega kergesti:)
Tegelikult on ju hirmus kurb mõelda, et nad oma ema häält ei kuule, ainult võõrad hääled. Ja mõtlesin ka, et huvitav, kas nad teineteise järgi ei igatse? Nad peaks ju harjunud olema, et teine sudib kusagilt pidevalt, nüüd aga pole teda enam tunda.
Peale õhtusööki käisin uuesti neid vaatamas. Tiku oli seekord rahulikum, nutma ei hakanud. Kuigi tundub, et Tiku on üldiselt aktiivsem, tema ikka ringutab ja sirutab vahepeal, Taku on täna ainult maganud (kõhus oli ka Tiku aktiivsem kogu aeg). Minu sealoleku ajal tuli parasjagu arst ultraheliaparaadiga ja hakkas südame uuringuid tegema. Arstid ja õed midagi rääkisid selle ajal omavahel, aga mulle veel midagi ei räägitud. Nende omavahelisest jutust tundus, et kõik päris korras ei olnud. Et oleks vaja mingeid südamerohtusid panna. Lastearst ei tahtnud sellega algul nõus olla, sest Takule antakse kõhurohtu (see soolte laienemise diagnoos oli tulnud kell 1 ja kusjuures seda varem ei mainitud mulle, et selle vastu rohtu antaks) ja ta ei tahaks kohe teist ka anda. Eks ma hommikul kuulen siis, mis tulemused tegelikult olid.
Õhtupoole lüpsin veel ühe korra ja käisin neid vaatamas. Kuidagi hing ei andnud rahu ja mõtlesin, et kui õhtul veel lüpsan, siis hommikuks ei ole nii valus. Hoidsin mõnda aega kätt nende kõhul ja soovisin head ööd, mõlemad magasid rahulikult ja Tiku päevitas.
Olen enda jaoks välja mõelnud, et ainuke asi, mis siin aitab päevad mööda saata, on mingi plaani koostamine enda jaoks. Kuna muust siin esialgu lähtuda ei ole, siis päevaplaani aluseks on söögiajad. Kell 8 hommikusöök, 12 lõunasöök ja 17 õhtusöök. Peale sööke olen lüpsnud ja käinud lapsi vaatamas, lisaks käisin ühe korra veel laste juures ja õhtul hiljem veel lüpsin ja käisin lastetoas. Vahepealsed ajad üritan siis sisustada arvuti, raamatu, ristsõndade ja sudokudega. Kuigi lastetoas olles tundub alati, et olen seal väga kaua olnud, siis tegelikult üle tunni ma vist pole olnud veel.
Õhtul käisin veel pesus (siinne duširuum on hirmus külm ja asju polnud ka kusagile panna).
Seljavalu on vähemaks jäänud, õhtuks ainult annab tunda, aga nüüd piinab hoopis vasaku sääremarja kramp, oi see on vastik!
Täna olid lastetoas ainult venelased. Ma pole vist elu sees nii palju vene keelt kuulnud, kui siin haiglas olles. Sünnituseelses osakonnas oli päris palju vene patsiente ja igal pool on paljud töötajad venelased. Nad räägivad küll minuga eesti keeles, aga ega see suhtlus päris ladus pole alati, omavahel räägivad nad vene keeles. Ma ei tea, mis keeles nad tavaliselt mu lastega räägivad, aga täna küll üks õde ütles Tikule "Tiha, tiha!". Üks õde kunagi ütles, et lapsukesed kuulevad väga hästi, et nendega võib ja peabki rääkima. Siiani on see mulle natuke võõristav tundunud nendega valjusti rääkida, kui palatis on vaikne, pigem mõttes. Ma ei tea ka, kui palju nad läbi kuvöösi neid palati helisid kuulevad. Crex teadis, et kui tited kuulevad mingit keelt, siis nad otseselt ei saa seda keelt kohe selgeks, aga neil on hiljem tänu sellele neid häälikuid kergem õppida. Äkki siis kaksikutel läheb vene keelega kergesti:)
Tegelikult on ju hirmus kurb mõelda, et nad oma ema häält ei kuule, ainult võõrad hääled. Ja mõtlesin ka, et huvitav, kas nad teineteise järgi ei igatse? Nad peaks ju harjunud olema, et teine sudib kusagilt pidevalt, nüüd aga pole teda enam tunda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar