01.01.2014 - 4. elupäev

Öösel õnnestus päris hästi magada, ilmselt kapsalehed rinnahoidjas aitasid:)

Hommikuks oli meie palat täiesti täis, öösel tuli üks ema, kelle laps on ka intensiivis ja hommikul veel üks ema lapsega. Terve osakond pidi täis olema.
Küsisin ämmaemandalt kolimise kohta, aga tema ei teadnud millegipärast üldse midagi sellest. Eks päevapoole selgub, kas ja millal.

Otsustasin, et uus aasta, uus elu, uus hingamine. Ja panin end riidesse lõpuks:) 

Hommikul viisin piima ära ja soovisin lastele head uut aastat! Tiku piilus mind ühe silmaga natuke. Kui eile veel Taku päevitas, siis hommikul päevitas hoopis Tiku. Naersin, et eks tüdruk tahab muidugi ka ilusat jumet saada:). Tema bilirubiini tase oli ainult natukene liiga kõrge, mistõttu ka natukene päevitab:) Tiku nuttis natuke, kuid kui ma käe ta kõhule panin ja õrnalt-õrnalt kõigutasin, siis ta rahunes. Nutt tundub juba ka natuke valjem olevat, ei ole enam päris hiire piiks. Piima viisin jälle pudelitäie, 80 ml, nad lubasid ülejäänud külma panna, sest praegu nad söövad ikkagi kumbki 1 ml iga 2 tunni tagant. Aga nad hakkavad hiljem rohkem sööma ja siis ei pruugi nii palju piima tulla. Saaremaale seda piima kaasa võtta ei saa, aga lastehaiglasse küll. Õde samas ütles, et ka lastehaiglani on meil veel aega. See on mõnes mõttes tore, sest ma just nagu hakkan harjuma siinse eluga ja seal on ilmselt jälle kõik hoopis teistsugune.

Kella 12 ajal tuli abikaasa ja siirdusime uue piimaportsuga lastetuppa. Seekord nad mõlemad kõhutasid. Tikul oli läbi mütsi augukese näha ka tumedaid juukseid. Mujalt nad karvased ei ole, kuigi õe sõnul on paljud enneaegsed üleni karvased. Tiku hakkas nutma, kuna talle vist ei meeldinud kõhuli olla. Õde algul ütles, et ei, ta peab veel natuke aega kõhuli olema, aga lõpuks andis alla ja printsess sai oma tahtmise: ta keerati tagasi selili:) Tiku võtab ka lutti suhu, aga Taku sellest ei hooli. See lutt on imepisike ja muidugi roosa!
Issi kirjutas ka kuvöösi kleepsudele titade nimed. Nüüd on see nagu ametlik. Õde ütles, et neil on ka parem nimepidi kutsuda neid. Küsisin veel nende kohta andmeid, teadsin ju ainult kaale, isegi mitte sünni kellaaegu. Tiku sündis kell 23.25 ja Taku kell 23.26. Apgar hinne oli Tikul 8-9 ja Takul 7-8, seega väga tublid. Õde imestas, et kas mulle paberit ei olegi selle kohta antud. Mõnda aega hiljem tuli ta alla mu palatisse ja tõi kaks kaardikest, ühel sokike sinise ja teisel sokike roosa paelaga ning sees nende isikukoodid, sünniajad, kaalud ning kõik juuresolnud asjapulgad:) Pikkust neil veel endiselt ei ole:)
Issi kahjuks pikalt enam olla ei saanud, kuna vend tahtis Saaremaa poole tagasi sõitma hakata. Tõi mulle veel imetamisrinnahoidjad, saab näha, kas need pimesi ostetud ka parajad on:) Ja lisaks tõi külapealt laenuks arvuti, nüüd on mul vahepeal 2 arvutit lausa:) Abikaasat ära saata oli muidugi hirmus kurb:(
Aga õnneks varsti peale seda tulid Crex koos J.-ga ja sai jälle natuke aega üle elatud. Sel ajal tuli ka õde, et nii, nüüd kohe läheb kolimiseks. Ma oleks võinud ju muidugi asjad ka varem kokku panna, aga loopisin siis kähku kottidesse, õde tõi ratastooli, ladus enamus asju sinna peale, ülejäänud asjad võtsid Crex ja J. ning mina tulin praktiliselt tühjade kätega. Õde veel hoiatas, et muist asju võiks koju saata, muidu on lastehaiglasse kolimine keeruline ning et kas ma ikka tean, et ma 2 kuud raskusi tõsta ei tohi. Kusjuures ei teadnud, seda polnud keegi öelnud varem. Ta muidugi ei täpsustanud, kui raske on raske.
Jõudsime siis 3. korrusele 4-sesse palatisse, kus ma esialgu jälle üksi olen. Külmkappi siin ei ole, nii et oma kapsalehtede järgi pean ma all käima. Aga lapsed on praktiliselt seina taga, mina pean ümber nurga minema, et nendeni jõuda.
Varsti peale sõbrannade lahkumist otsisin kellegi, kes mulle näitaks, kuidas rinnapump töötab. Tal läks tükk pusimist, kuni ta kõik õiged jupid leidis ja otsa kruttis. Lüpsin jälle topsitäie piima ja siirdusin lastetuppa. Seekord sain lausa mõlemat kätel hoida! Kõigepealt vahetati Taku lina ja seejärel Tiku lina. Nii et 4. elupäeval olen ma mõlemaid oma kätel hoidnud. Lastearst oli ka osakonnas ja ütles, et mõlemad on tublid ja stabiilsed. Hingamise abi keeravad nad koguaeg vaikselt vähemaks. Mõlemad olid ise kakanud. Õde veel naeris, et tüdrukul on ikka tüdruku kombed, kaka tuli suure skandaaliga ja oli vaja kohe ära vahetada:) Ta andis mulle mälestuseks ka ühe mässu, mida nad praegu kasutavad, et ise mäletaks ja teised näeks.
Seekord ma nututa ei pääsenud, aga see oli tegelikult hoopiski suurest õnnest ja tänutundest. Võimatult suur tänutunne, kuna on ikka suuuuur ime, et midagi niiiiii pisikest on üldse elus. Et tegelikult on nendega ju kõik hästi, mingeid suuremaid muresid ei ole, lihtsalt nad peavad kasvama ja kosuma seal. Muidugi mõned uuringud on tegemata, aga fataalsed probleemid oleks ju juba välja tulnud.
Õhtusöögi kõrvale (maitsetu tatrapuder vorstikastmega) vaatasin Tujurikkuja esimesi sketše, mis mul Wifi hakkimise tõttu nägemata jäid ning lisaks Edekabelit. Natuke meelelahutust on ka vaja, sest siin on täielik vaikus muidu, enne ikka arstid ja ämmaemandad ja teised patsiendid käisid ja kusagil ikka mõni laps kisas. Nüüd käib ainult söögitädi ja koristaja.
Helistasin ka koju Karlile, et neile head uut aastat soovida. Tundub, et neil on õnneks hästi ja varsti on vähemalt issi kodus.
Õhtul lüpsin veel piima ja käisin lapsi vaatamas. Mulle tundus, et seekordne õde oleks mind juba mähkmeid pannud vahetama, aga see tundub praegu veel liiga keeruline. Silitasin siis mõnda aega mõlemat. Samal ajal rääkis arst ühe teise emaga, kelle lapsel kahtlustatakse ajutegevuse puudust lausa, mis pani mind jällegi väga suurt tänulikkust tundma.
Mu emagi ütles ühe esimese asjana, et inimesele ei panda rohkem, kui ta kanda jõuab. Kui kusagil keegi otsustas, et mu lastega peab just nii minema, küllap ma siis kusagilt leian ka selle jõu kõigega toime tulemiseks. See muidugi ei tähenda, et mu hing ei oleks haige ja et ma rohkem pisaraid ei valaks.