31.12.2013 - 3. elupäev

Hommikuks oli vist piim saabunud, sest rinnad olid kõvad ja valusad, kuid välja lüpsta õnnestus vaevalt 1 portsjon. Viisin vähemalt sellegi ära. Tagasi oma palatis haaras mind korraga suur must masendus, lihtsalt nutsin ja nutsin, nii kurb oli neid seal kuvöösis vaadata ja teada, et ma ei saa mitte midagi nende heaks teha. Isegi piima ei tule piisavalt! Ahastasin, et miks just minu lastel peab see algus niiii raske olema. Miks? Miks?  

Pärastpoole viis ämmaemand mind pumba juurde ja piima hakkas lausa voolama. Soovitas mul lasta endale kapsa külmkappi tuua:) Sain varasema 2 ml asemel pea 80! "Pumbaruumi" aknad on tänava poole ja sealt nägin üle pika aja, et väljas siiski toimub mingi elu, minu palati aknast paistab parkla.

Kui seda piima käisin viimas, siis tehti Takule parasjagu aju ultraheli uuringut, Tiku oma oli juba tehtud. Nägin teda siis esimest korda ilma maski ja mütsita. Tal paistis päris palju ja päris tumedaid juukseid olevat. Ka seekord ei pääsenud ma lastetoast ilma nututa, kuigi iga kord mõtlen, et ma olen tugev ja ei nuta. Ka arst vist ehmatas, et miks ma nutan, et kas on midagi viga või lihtsalt härdusest. Et kui on mingi probleem, siis peaksin kindlasti rääkima. Ultraheli tulemused pidid natuke hiljem tulema.

Ämmaemand käis ka mind vaatamas ja tunnistas mind terveks:) See tähendab, et täna õhtul pidin saama viimase antibiootikumi tilga ja homme saan kolida 3. korrusele lastetoale lähemale. Seal pidin olema üksi neljases palatis, minu praeguses palatis oli juba 2 sünnitajat. Andis mulle haiguslehe ka ära, sünnitusleht pidi väljastatama 6.01. Pühapäeval pidin tulema osakonda niite välja võtma. Tema arvates on haav ilus, aga lõikas kokkusõlmitud niidi lahti, et muidu tuleb vorst sinna:). Mul endal pole õnnestunud seda õmblust eriti näha, kuidagi kõhu all peidus on see alles.

Õhtupoole tuli abikaasa koos venna, vennanaise ja nende pojaga. Abikaasa jäi kauemaks ja sai otsustatud üks tähtis asi: mis lastele nimedeks panna. Kuna me koos seda teha ei saa, siis otsustasime, et issi paneb nimed kodukohas, aga selleks on tal vaja minu nõusolekut. Eks me olime juba varem mõelnud ja arutanud, aga lõplikku otsust veel polnud. Nüüd siis otsustasime ära ja panin paberile kirja. Blogis jäävad nad vähemalt esialgu edasi Tikuks (tüdruk) ja Takuks (poiss). 

Kui õhtul piima läksime viima ja lapsi vaatama, siis sain ma esimest korda Takut hoida! Õde tahtis tal parasjagu voodipesu vahetada ja küsis, kas ma tahan teda niikaua hoida. Muidugi ma tahtsin, kuigi pisut hirm oli ka. Ta oli kerge nagu udusuleke ja tundus nii õrn, aga vähemalt ma sain teda korraks hoida. Kuna Taku ise kakada pole jaksanud, siis õde aitas teda natuke gaasitoruga. Tal vahetati kõik linad ja katted ja mähku. See on ikka hirmpeen töö neil! Kõige lõpuks sain ma Takule imetillukesed papukesed jalga panna, õnnestus!
Õde ütles veel, et kumbki enam lisahapnikku ei vaja ja Tikul võeti veel CPAP-i rõhku maha. Aju ultraheli uuring oli korras, verevalumeid ei olnud ja oli enneaegsusele vastav näit.

Seekordne lastetoa visiit läks mul ilma nututa esimest korda!
Füüsilise poole pealt on mind tabanud hirmus seljavalu. Ilmselt pikast pikutamisest pole seljalihased enam harjunud tööd tegema, eks see koormuse muutus ja liigutamise vaevalisus kõik kokku tekitabki selle.
Lõunaks oli kartulipuder. Olin kartulit tahtnud juba teisel haigla päeval, aga see puder oli täiesti maitsetu kahjuks. Kõrvale oli verivorst, ikkagi vana-aasta õhtu ju:) Õhtusöögiks see-eest piimasupp!
Panin ka Facebooki vana-aasta ja uue-aasta soovide sisse uute ilmakodanike nimed. Polnud me ju kaksikute sünnist kellelegi väga teatanud, kuna ei tundunud nagu väga kohane. Sugulased muidugi teadsid ja mõned sõbrad, kes siit-sealt uudist kuulsid.

Õhtul viisin veel korra piima ja soovisin lastele head vana-aasta lõppu ja paremat uue algust. Sõin natuke kooki, mida mees mulle tõi, kuulasin õuest meeletut paugutamist (Tallinnas on see ikka hullumaja!), kuid kahjuks palati aknast midagi näha polnud. Netipulga abil õnnestus näha ka Tujurikkujat ja peale tilgutit soovisin mõttes head aastavahetust ka oma teistele lastele ning paugutamise kiuste õnnestus uue aasta algus maha magada. Sellist asja pole minuga juhtunud ilmselt lapsepõlvest saati:) Aga ma pole ka aastavahetusel kunagi haiglas olnud.

Mida aasta kokkuvõtteks öelda või mõelda? Kahtlemata on hinges ja mõttes aastalõpu ootamatud sündmused, mis varjutavad ka kõik muu. Jääb vaid loota, et uus aasta ei kulge nii, nagu ta algab:)